vana aasta lõpp

Ja jälle saab üks aasta läbi. Pühapäeval, see on siis 19. detsembril oli Solarega väike esinemine ühel peol, seejärel käisin Virumaa Poistekoori kontserdil. Üldisel oli tore, kuigi poisid olid vist natuke väsinud.
Jõulud alasid vist 22. detsember, kui Tanja kabinetti tuhises koos Ukraina soolapeki ja sellele kohase keelekastega. Päris tore oli:) Õhtul oli Solarega kirikus kontsert ja väidetavalt olevat see kena olnud. 3. detsembril läksin koju, maale ja jõululaupäev möödus traditsiooniliselt - kirik, õhtusöök ja kingitused. Kirikus oli suhteliselt vähe inimesi, mina olin vist lisaks koorile ainus, kes kaasa laulis. Oil pisut eriline tunne.
Jõulu esimesel pühal esinesime Oonurme kooriga Iisaku kirikus. Oli väga külm kuid siiski kena. Seejärel sõitsin Kaareperre traditsioonilisele jõululõunale. On väga vahva näha, et poisid on nii palju kasvanud, neid saab juba täitsa inimesteks pidada. Õhtul jõime Arviga nii neljani rummi. Osa maailmast sai parandatud:)
Pühapäeval viisin Jasperi maale ja sõitsin seejärel Koeru. Enne seda jäin muidugi lumme kinni ja seekord oli traktorit vaja. Võtsin meie noored peale ja käisime Tartus ujumas, seejärel tulid nad mulle Rakverre külla.
Esmaspäeval oli Solare jõulupidu - viisakas ja tore üritus ja teisipäeval olin Tallinnas. Peamiselt Filmitalgute presentatsioon, lisaks sain juhuslikult poes kokku Ruthiga, keda ei ole ei tea mis ajast näinud. Oli väga tore, üllatav ja rõõmus!
Kolmapäeval käisin Jõhvis aastalõpuballil, ilus ja pidulik sündmus. Mõned ilusad elamused ja palju kohtumisi.
Eile oli meie enda majas Aastalõpupidu - stiiliks seitsme- ja kaheksakümnendad. Olin välimusega a´la Valeri Leontjev. Kogu pidu oli väga vahva, super! Pildid peaks ka peagi tulema:)

K.

reede

Nädal on möödunud pea märkamatu hooga... Praegusel perioodil vist täiesti normaalne. Teisipäeval käisin Taaskasutuskeskuses näituse avamist vaatamas, oli päris huvitav! Leidsin salt endale ka ühe kapi:)
Ja siis tuli kolmapäev ja LV jõulupidu. Algas kõik Unenäokohvikus (Rakvere Teatri uus etendus pangamajas). Unenäokohvik oli hea. Kohati võibolla liiga unenäoliselt pehme aga hea. Mõnel hetkel traagiline, mõnel hetkel külmavärinaid tekitav, kokkuvõttes huvitav! Sellele järgnes pidu söögi ja tantsuga. Nagu ikka, klassika. Lõbus oli! Ja hommik oli raske.
Neljapäeval olin Tallinnas... alustasin Filmitalgute projekti kohalikku kureerimist, lisaks sai Tallinnilmiga kokku lepitud kohvikukio asi.... Ja siis tuli veel teade, et augustikuine rahvusvaheline noorteprojekt sai raha - wiih!
Ja täna on taas reede ja homme on taas laupäev ja jõulud on juba ka lähedal.

uus nädal

PÖFFi rahvas ei jõudnuki neljapäeval kohale. Haljalast olevat olnud võimatu Rakverre pääseda ja seega otsustasid nad tagasi Tallinna minna... Reede hommikul plaanisin pisut magada, kella 8.30 ja 9.15 vahel helistati mulle 16 korda, seega ei olnud võimalik:)

Reedel algas ka Darkland Fire. Esimese päeva muss ei olnud päris minu teema kuid tore siiski! Ja siis tuli laupäev... Hommikul väike ülevaatetiir majas ja siis Kohtla-Nõmmele telesalvestusele. Aastavahetuse programmis on Kaevur sees! Laulsime kaevanduses, päris vahva:) Tagasiteel hakkas pisut tuiskama aga jõudsin täiesti normaalselt Rakverre. Õhtul oli taas Darkland Fire ning tuleb tunniastada, et mulle oluliselt meelepärasema muusikaga. Kunagi öösel jõudsin ka koju ja voodisse.

Pühapäeva hommiku sõitsin kõigepealt Lüganusele. Koor esines Jõuluhoovis ning seejärel kohaliku Rahvamaja taidlejate peol. Esimene ülimalt soe elamus oli, kui üks kooris laulev proua ulatas mulle jõulupaki koos kommentaariga, et tema kohe tahtis mulle paki teha kuna ma olen tore. Tõeliselt liigutav hetk:) Pidu ise oli ka päris tore. Rõõm on vaadata, et inimesed teevad oma asja pühendumusega. Meie esinemine oli küll tagaridades väikese veinimõjuga kuid siiki OK. Ka koor jagas üksteisele jõulupakke ning taas tagasi Rakvere poole...

Rahvamaja advendikontserdile lihtsalt ei jõudnud aga Keskväljaku kuuseüritus oli seekord väga armas. Kuna Keskväljakul kõrgusid suured hanged, olid nii esinejad (Eragümnaasiumi inimesed) kui publik tihedalt koos ja nii oligi armas! Kaasa lauldes oli juba täitsa  jõulune tunne:)

Ja siis veel kaks PÖFFi filmi Rahvamajas. Neist esimene BIBINUR oli igatahes vaatamist väärt! Tõeliselt eriline lugu ja erilised inimesed. Hoopis teistsugune maailmavaade ja elunägemus. Vinge! Lisaks väga köitvale loole oli ka pildisliselt tegu väga kena teosega. Just mitte niivõrd ilus, kuivõrd just loomulikult kena oli kogu vaatepilt. Hetkeks tekkis isegi igatsus ja tahtmine sellesse maailma siseneda.

Teine pühapäevane film lõpetas ühtlasi Rakvere PÖFFi - JULIA HAIHTUMINE. Taaskord üpris teistsugune lugu, mida tasub vaadata. Film ehitab justkui mingi illusiooni teistsugusest maailmanägemisest, seejärel hetkeks purustab selle ja toob lõpus tagasi... segane lause sai:) Aga kui ette satub, tasub ära vaadata!

Ja nüüd siis jälle uus nädal ja uus töö. Hurraa!

lumi

Täna oli Põhjakeskuses Rakvere PÖFF-i esimene seanss. Kell 19.40 polnud Põhjakeskuses elektrit, kogu linn mattus üha sügavama lume alla. Kell 20.09 tuli elekter tagasi ja seanss sai maa peetud. Pärast seanssi ürtasin paar inimes koju viia - linn on sisuliselt läbitamatu. Tänavad on nii paksu lume ja tuisu sees, et auto jääb igale poole kinni...
Ootan hetkel PÖFFi inimesi, kes on endiselt Haljala ristis autoga kinni... loodetavast jõuavad nad millalgi pärale.

K.

rõõm

Reedel oli mul esinemine Jõhvis. Täpsemalt siis raamatuaasta lõpetamine Jõhvi keskraamatukogus, kus ma ka pisut laulsin. Oli päris tore, kuigi köha ei ole endiselt suvatsenud lahkuda. Enne nimetatud üritust käisin Kaisaga kontserdimajas lõunal ja see oli väga vahva. Igav neil seal ei ole:) Ja Ljuda ütles ka väga väga ilusasti... Olen temast alati niiväga palju arvanud ja arva üha enam. Väärt inimene! Raamatukogus kohtusin ka Kajaga ning see oli samuti väga väga tore! Reede õhtul oli veel ka Jazzukohvik (Ajavares) ja millalgi jõudsin ka koju...

Laupäeva hommikul oli äratus kell 4.30 (ehk siis ausaltöeldes 4.55). Kell 5.30 oli LV Vanaema mul bussiga ukse taga, hakkasime Soome sõitma. Tee Rakverest Tallinnasse oli väga udune. Laevas sain esimese kohvi ja silmad hakkasid tasapisi avanema. Pärast Helsinki vene kiriku külastust käisime Suomenlinna kindlussaarel ja vaatamata tuisule oli päris tore. Pärast lõunat kollasin mööda antiigipoode, ostsin endale mõned ilusad klaasist asjad ja peagi oli taas pime. Istusin ühes kohvikus ja oleksin oma glöggi klaasi juures peaaegu magama jäänud. Tagasiteel laevas mängisime Aliast ja olime võidukad:)
Bussisõit Tallinnast Rakverre kestis tänu tuisule pea kolm tundi aga oli vahva!
Pühapäeva hommiku magasin loomulikult maha, ärkasin alles kell 13. Seejärel Solarega esinemine Rahvamaja advendikontserdil ning järjekordne advendiüritus linna jõulukuuse juures... Tüüpiline detsembripühapäev, esmaspäeval algas taas töö (nagu ka viimasel ajal nädalavahetustel, aga see vist ongi käesoleval kuul normaalne). Esmaspäeva õhtul taas PÖFFi koosolek ja ühel hetkel jõudsin koju... jäi isegi väike aeg lugemiseks. Lisaks vaatasin ära Nipernaadi filmi (polnud seda varem näinud), oli väga huvitav! Ilmselt peaks raamatu ka läbi lugema, et poitile pihta saada kuid ka film on hea, eriti filmimuusika!
Eile oleksin pidanud Tallinnasse minema aga lihtsalt ei tahtnud. Ja parem oligi, palju asju sai tööl tehtud. Õhtul Kaevuri proov ning väike filmivaatamine koos Ingega - sedakorda Almadovari VOLVER. Taas väga hea film! Oleks tahtnud seda muidugi suurelt ekraanilt näha aga tegelikult oli ka nii täitsa OK. Sisu oli igatahes nii hea, et jätkasin Almadovari lainel ka täna, vaadates ära Tie me up, tie me down. Kui keegi pole näinud siis tasub vaadata ja veenduda - kõik siin elus on suhtumise küsimus ja asjad on pidevas muutumises. See vist ongi normaalne.
Enne filmi oli aga täna ka oluline sündmus - selle aasta viimane Muusikatund Otsa kooliga. Sedakorda oli see siis Otsakooli keelpilliorkestri kontsert. Veerand tundi ene kontserti tõmbas dirigent endal selja ära. Kutsusime kiirabi ja talle tehti süst. Kontserdil dirigeeris ta istudes ja alguses ma sõna otseses mõttes lükkasin ta koos tooliga lavale. Aga sellele vaatamata oli väga hea kontsert. Ilus barokk!


K.

detsember

Viimasest postitusest on taas sajand ja igasuguseid asju on juhtunud.... elu kogu oma värvides. Väike tagasivaade siis....

15. novembril käisme Annega Jõhvis ja plaan Jõhvi Balletifestivali toomisest Rakverre sai reaalsed kokkulepped alla. Kui kõik läheb plaanikohaselt, on veebruaris 2011 Rakveres oma balletiprogramm, mis pakub tantsu, õpingid, näitust ja kohtumist. Aga eks kõigest juba omal ajal.
Õhtul käisin maal ja hommikul oli rehvivahetus. Viimasega on mul vist mingi needus peal - taas vajus üks rehv järgmiseks päevaks tühjaks. Õnneks on töökoda ainult üle tänava:)
Vahepeal oli isegi tavapäraseid tööpäevasid koos alalise sahmimisega ja luapäeval sai meie segakoor Viroonia 15 aastakseks. Seoses antibiootikumiraviga jäi see pidu kohvi piiridesse, sellele vaatamata oli tore! Järgmisel päeval käisin kutsutuna Kuukiire juubelil - väga soe ja armas sündmus. Esinev Tammiku Segaansambel kutsus mindki oma ridadesse:)
Teisipäeval õpetasin pankureid laulma ja see oli päris naljakas:) Loodetavasti oli neil sama lõbus kui minul. Nimelt oli Rakveres üks seminar, mille lõpus jagati laiali noodid ja toimus kiirkooriproov.
Neljapäev oli Tallinakeskne. Hommik algas Maaja Kallaste loenguga, mis oli huvitav. Tõsi, kohati võibolla vastuoluline ja pisut terav aga siiski väga huvitav. Lõunal käisin Kultuurilinnade võrgustiku vastuvõtul - paar toredat kohtumist ja mõned vahvad mõtted! Pärast veel tükike loengut ja koju tagasi. Vahetult enne lahkumist suutsin muidugi taas ka skandaali ehitada. Nimelt ei saanud ma aru, kustkohast ma parkimistšeki saan. Noh ja siis helistasin G4S numbrile, mis automaadil kirjas. Sealt suunati mind kassasse, kus ei olnud mitte kedagi. Julgesin siis tagasi helistada, et neile seda öelda ja sain selle eest sõimata - mismõttes ei ole, seal peab ju inimene kuni kaheksani olema. Siis tuli see inimene ja oli ilmselgelt vihane, et ma teda segasin. Sõbraliku teeninduse maa!
Seoses lumetuisuga jäi kooriproov ära kuid see-eest tuli Inge külla ja oli vahva! Hommik sellest tulenevalt muidugi mitte nii õnnelik aga siiski... Nädalavahetusel taas proovid Oonurmes, laupäeval Visioonipäev. Vähe inimesi aga päris sisukas vestlus - haarav.
Pühapäeval oli minu esimene ülesastumine Lüganuse Segakooriga. Kõigepealt külmetasime umbes 20 minutit kuuse all, kuna kirikuõpetaja suvatses hilineda (kohalike väitel pidi see normaalne olema. Mõnikord hilinevat ta isegi matustele:)). Laulmine tuli väga hästi!
Esmaspäeval tuli taas sahmida ja teisipäeval olin Tallinnas. Väga huvitav vestlus peagi orkestriga Rakverre tuleva keelpilliosakonna juhataja Evaga. Viisin oma endisele klaveriõpetajale kommi, ta on lihtsalt vahva!
Nädalas on olnud mitu rasket või ebameeldivat kohustust aga õnneks hakkab see läbi saama:) Täna pärastlõunal oli ikka üks vahva asi ka - kirikupäevade konverents meie keldrisaalis. Äärmiselt huvitavad mõtted...

Lugesin vahepeal Oksaneni Puhastuse läbi ja tegelikult oli see päris haarav. Kohati muidugi nukker aga selline see elu on.

Kultuur läheb projektipõhiseks
allikas: http://kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=3290:kultuur-laeheb-projektipohiseks-&catid=87:persoon

Autor: Illar Mõttus     Reede, 05. november 2010

Sellest kevadest Rakvere rahvamaja juhtiv Keio Soomelt ütleb, et enne peab maja täituma sisuga, siis võib vaadata, kas nimetada see kultuurikeskuseks või kuidagi teisiti.

Keio Soomelt, mis sundis teid Jõhvi ilusast uuest kontserdimajast ära tulema Rakverre? Miks mitte mõnda suuremasse linna minna?
Kui rääkida tööst, siis Jõhvis olin müügijuht, järelikult siia tulles olen ma karjääri teinud. Seda tööd oli kaks aastat väga tore teha, lisaks tavatööle tuli täita mitmeid erinevaid ülesandeid, sest meeskond oli väga väike, kogemusi kogunes. Siia tulles loodan ennast rohkem realiseerida ja tegeleda asjadega, mis mulle endale rohkem meeldivad.
Teine tasand on linn ise. Jõhvis on tööalaselt väga tore ja toredad inimesed töökohal sinu ümber. Kuid kodulinna mõistes oli Jõhvi minu jaoks võõras. Rakveres naudin juba sedagi, et võin öösel rahulikult läbi linna koju minna! Rakvere on elukeskkonnana toredam. Pealegi on mu sünnikoha Koeruga siin tajutavalt ühtne kultuuriruum.
Loomulikult areneb Jõhvi linnana ja Tallinnas olen ma ka neli aastat õppides elanud, kuid sealne keskkond tundus mulle liiga närviline ja anonüümne. Rakvere on paras. Minu töös baseerub palju isiklikel kontaktidel ja ma olen leidnud siin palju toredaid inimesi. Muidugi, keskmise tallinlase jaoks jooksebki Eestimaa piir siit Rakvere tagant. Mu sõbrad olid äärmiselt imestunud, kui ma Jõhvi läksin.

Te võitsite konkursi Rakvere Rahvamaja juhi ametikohale ja peate nüüd rahvamajast tegema Rakvere kultuurikeskuse. Mida see tähendab?
See tähendab, et kui ma siia jõudsin, oli linnavolikogus juba eelnõu kultuurikeskuse loomise kohta, kuid me võtsime selle tagasi ja esitame uuesti. Tahaksime, et Rakveres oleks koondunud nii professionaalse kunsti sisse toomine kui ka kohalik kultuurielu siia keskusesse. See tähendab, et ennast peavad hästi tundma nii kohalikud taidlejad kui ka kutsutud külalisesinajad, kes tulevad siia oma projekte teostama.
Kujutame endast neile n-ö tugistruktuuri. Tegelikult on ju see mingil määral olemas, me ei hakka looma midagi täiesti uut, vaid pigem arendame ja korrastame praegust süsteemi.

Kas Rakvere Teater teile konkurent pole? Näiteks oma kohvikukontsertidega on nad ju ise kultuurikeskuse rollis.
Ei, me ei konkureeri, peame küll looma kultuuri, aga meie ülesanne on ka linna kultuurisündmuste koordineerimine. Tänuväärne on, et teater selliseid asju teeb, ja viimasel ajal oleme koos tegutsenud. Näiteks pangamaja kontsertide puhul, tõsi, praegu on teater põhiline korraldaja. Pigem oleme me koostööpartnerid kõigile, kes midagi korraldada tahavad ja kui me ise näeme kultuurielus mingit lünka, siis täidame selle.
Ei olegi mõeldav, et me kõike üksi korraldame. Näiteks järgmisel aastal on koostöös peamiselt Rakvere Kolmainu kogudusega vaimuliku muusika festival, samuti emadepäeva kontsert kohalike autorite loomingust. Need on mõned ideed, kus meie olemegi tugistruktuuri pakkuvas rollis.

Äkki tuleb noortele ka midagi uut? Et ei peaks enam Põhjakeskusesse tshillima minema.
Avatud noortekeskuse töös toimub muutus, hanke tulemused selguvad lähikuudel. Meie oleme koostööks valmis, tahame noortekeskuse jätkusuutlikkust toetada.
Praegu on meie majas iga päev kella 15 - 21 kõik ruumid täis. Ja ei ole sugugi ainult eakate päralt - meil on siin flamenco tantsutrupp, poistekoor, Tarvanpää noored ja vanad, samuti on keldris bändide jaoks ruum, kus käib harjutamas kuus seltskonda. Peale nende veel linnanoorte näitetrupp ja venekeelne näitetrupp Jabloko.
Me jätkame tantspidude traditsiooni, aastalõpupidu on 30. detsembril jne.

Kui tahate kedagi siia esinema või õpetama kutsuda, kas selleks on raha?
Kõigil on rahaga kitsas. Näiteks kui me tegeleme praegu noortebändide päeva ette valmistamisega, aga kirjutame samal ajal projekti, et rahastamist leida. Soovime siia tuua professionaale, kes viiksid läbi noortele ka koolituse. Ega raha ole maailmast otsas.

Kas kavatsete kultuurikeskusesse eraldi projektikirjutaja palgata?
Kavatseme küll. Praegu teeb Tiina Rumm poole kohaga seda tööd, kuid uues põhikirjas on projektikirjutaja koht sees. Praegu aitab meid linnavalitsuse projektikirjutaja, et saada rahastamist rahvusvahelisele noorteprojektile, mis tooks Rakverre laagrisse viiest riigist 25 noort fotohuvilist, samal ajal on linnarahvale filmifestival, kus näeb maailmafilme ja eesti filmiklassikat.
Kultuuri jaoks on stabiilne rahastamisallikas omavalitsuse eelarve, kuid sellest ei jätku, et suuremaid üritusi korraldada. Nii hoiame üleval struktuuri kultuuri jaoks. Suuremate ettevõtmiste jaoks on vaja projektipõhisemaks muutuda ka Rakvere kultuurielu.

Keio Soomelt, sündinud 1988 Koerus
Õppinud Georg Otsa nimelises Muusikakoolis, Muusika- ja Teatriakadeemias koolimuusikat, praegu õpib TÜ avatud ülikoolis ajalugu.
Töötanud Jõhvi kontserdimaja müügijuhina ja samas majas kino Amadeus koordinaatorina.

Keio Soomelt: Kuhu lähed, noortekeskus?Rakvere rahvamaja juhataja
Virumaa Teataja 10.11.2010

Arvamus ei pretendeeri noorsootööalaseks kirjutiseks, kuna allakirjutanul puudub selleks õigus. Tegemist on mõttesähvatusega antud teemal lootuses, et sellest saavad ideid nii praegu kui tulevikus noortega tegelevad inimesed.

Avatud noortekeskused

Mida me noortekeskuselt ootame? Tänasel päeval täidab noortekeskus väga tublilt avatud uste rolli. Rakvere noortel on koht, kuhu pärast kooli minna – soe tuba, tegevusvahendid ja noorsootöötaja.

Julgen siiski väita, et sellega on täidetud vaid noortekeskuse vormiline külg. Ka sisulise küljega on tegeletud – projektide abil on nii mõnigi asi ära tehtud. Paraku ei ole sellele vaatamata kujunenud noortekeskusest linna noortekontakte haldavat üksust. Noorsooprojektide loo­mine ja juhtimine on suhteli­selt tagasihoidlik, sest puuduvad kontaktid aktiivsete noortega, kes võtaks ise initsiatiivi. Loo­mulikult on siinkohal ka eran­deid, kuid räägime üldpildist.

Noortekeskus peaks olema aktiivne üksus, kes genereerib ja juhib noorteprojekte, haarates kaasa  linnanoori. Noortekeskuse projektid peavad leidma laiema kõlapinna nii linnas kui maakonnas. Hetkel on noortekeskuse kõige nõrgemaks kohaks habras kontakt aktiivsete noortega, sellest tulenevalt ei sünni haaravaid projekte ja Rakvere avatud noortekeskus ei ole linnas nähtav.

Võib-olla on see pisut idealistlik unistus, kuid teemale mõeldes kerkivad ajusoppidest esile neli peamist vald­konda, millest mina koolinoorena puudust tundsin, kuid mille arendamisele võiks mõelda.

1. Aktiivne noor leiab noortekeskuse näol endale partneri, kes aitab tal organiseerida erineva suunitlusega projekte. Noortele pakutakse nõustamist ja abi projektijuhtimises, rahastamises ja teostuses.

2. Noortekeskus genereerib ja algatab noorteprojekte, millesse on kaasatud nii linnanoored kui partneritena asutused ja ettevõtted. Üldjuhul tekivad ideed projektijuhi ja noorte suhtlusest. Leian, et jätkusuutlikud on peamiselt need ideed, mille genereerimises on osalenud ka otsene sihtrühm. Lisaks kindlustab niisugune tegevus sihtrühma huvi tegevuse vastu.

3. Noor linnakodanik teab, et tal on koht, kuhu minna oma va­ba aega veetma. Lähtuvalt noore inimese aktiivsusest ja initsiatiivist on talle pakutud võimalusi vaba aja veetmiseks ja ta on nendest võimalustest teadlik. Noortekeskuses on inimesed, kellega suhelda ning kellelt vajadusel nõu ja abi küsida.

4. Igal kuul toimub linnas kajastamist väärt sündmus, millesse noored on kaasatud ning mis on suunatud otseselt nendele. Rakveres toimub õppeaasta jooksul vähemalt neli noorteprojekti, mis on linnaülesed, st kaasavad ka teiste omavalitsuste noori ning pälvivad üleeestilist tähelepanu.

Noortele või noortega

Noortekeskuse töös on kõige olulisem mõista, et noorsootöö ei saa olla suhtumisega “teeme noortele”. Eesmärk peab olema “teeme noor­tega koos”, st noored peavad olema projektidesse kaasatud juba planeerimisest alates, muu­tudes seega tarbijatest korraldajateks. Usun, et see aitab kaa­sa nii noorte kaasamisele, pro­jektide sisukusele kui edukusele.

Me ei saa eeldada, et kõik Rakvere linna noored tahavad olla vabatahtlikud korraldajad, kuid on põhjust loota, et teatud grupi vabatahtlike korraldatud tegevused ja projektid on “tarbijaskonnale” huvitavamad, kaasahaaravamad ja seega paremini töötavad.

Kolmapäevane Kaurikooli kontsert oli väga vahva! Sellest inspireerituna ka mõned mõtted...

Puhas musitseerimisrõõm

Kolmapäeval allkirjastati Kaurikooli saalis koostöökokkulepe Otsa kooli ja Kaurikooli vahel. Nimetatud leppe esimesi vilju sai nautida juba selsamal õhtul, kui anti sarja „Muusikatund Otsa kooliga“ esimene kontsert. Vaatamata kiirele ettevalmistusele oli saali kogunenud üpris palju inimesi ning ise saalis olnuna võin kinnitada – elamus oli seda vihmase päeva jalutuskäiku väärt! Kontsert oli justkui väga hea kommikarp, täis eripalgelisi ja meeldivaid üllatusi.

Erinevalt üldlevinud traditsioonist algas iga number esinejapoolse väikese sissejuhatusega, kus vastavalt oma temperamendile ja julgusele räägiti lugusid sellest, kuidas keegi konkreetse pilli või esitatava palani jõudis. See lihtne ja siiras hetk muutis kogu õhkkonna koduseks, salongilikuks. Tundus, et ühtviisi hästi tundsid ennast nii publik kui esinejad. Esimese esineja, Nils-Kristjan Kosapoja ülesastumises võluski justnimelt seesama vahetus, ausus ja siirus.

Kontserdi üheks tipphetkeks oli kahtlemata Daniil Gretšnevi esitatud Rahmaninovi Prelüüd g-moll. Narvast pärit poisi mäng lihtsalt sundis ennast jälgima, haarates, võib isegi öelda, et lennutades Sind koos muusikaga. Oskuslik ja professionaalne intrumenditunnetus levis üle saali, suhtlus muusiku ja pilli vahel jättis kustumatu mulje. Hilisem Googeldamine tõestab, et vaatamata noorele eale (16) on poiss saanud nii mõnegi maineka konkursi tunnustuse osaliseks.

Kristliin Taimla harfipalad pakkusid ilmeka vahelduse. Siinkohal oleks vist paslik küsida, kui paljud lugejatest on üldse kuulanud harfi kui soolopilli? Nii mõnigi on seda kuniglikku instrumenti märganud orkestri viimastes ridades kuid soolopillina ei ole harf just tuntud ja pärast kolmapäevast esitust võiks öelda, et harf on saanud sellise suhtumise osaliseks teenimatult.

Rütmimuusika osakonna esindajana olid kohal Kirke Karja (klaver) ja Otto-Karl Vendt (trompet). Pisut ruttvad kuid sellele vaatamata säravad esitused jätsid taas kustumatu mulje, kummutades aeg-ajalt levinud mõttekäigu rütmimuusikast kui vaesest ja kergekaalulisest väikevennast. Sisukas improvisatsioon, säravad mõtted ja tehniliselt heal tasemel esitus pakkusid publikule meeldivaid ja värskeid leide helimaastikul.

Klassikalist laulu õppiv Kadri-Liis Kukk jäi silma Mart Saare esitamisega – tänasel päeval mitte just liiga sageli kõrvu sattuv repertuaar, mis võlub oma rahvusliku helikeelega.

Kirsiks tordil oli Anastassia Mišenkina omaloominguline pala „Evost“. Lihtsalt klaveripalaks oleks seda ilmselgelt vähe nimetada kuid iseloomustamiseks piisab vast sellest, et minu läheduses istunud kaks lasteaiaealist last küünitasid enda kaelad kaks korda pikemaks ja jälgisid nii suure huviga, et sel hetkel poleks vist miski suutnud nende tähelepanu röövida.

Järgmine Muusikatund Otsa kooliga toimub Kaurikooli saalis juba 17. novembril, Otsa noori muusikuid näeb aga juba 31. oktoobril Rakvere Kolmainu kirikus, kui toimub Hingedeaja kontsert.

Üleskutse publikule Otsime inimesi, kes kirjutaks oma kontserdiemotsioonidest sarja Muusikatund Otsa kooliga kontsertidel! Parimatele kirjatükkidele muusikalised auhinnad Otsa koolilt. Ootame Sinu emotsioone! Kirjutised võib postitada aadressil siimj@otsakool.edu.ee

Reede õhtuks olin Tallinn-Stockholm kruiisil:) Oli päris lõbus... Mingiks hetkeks olin küll juba suhtleliselt „rõõmus”, laulsime karaoket. Hommikusöögil pakuti vahukat ja nii see uus päev siis taas algas.

Stockis möödus aeg peamiselt sihitult ringi trampides. Ostsin endale seinakella ja kindad:) Tagasisõidu õhtune programm kordas suures osas eelmist päeva.

Pühapäeval oli esimene proov RRG Segakooriga (Elo palus mind sinna appi) ja esmaspäeval algas taas töö – hurraa!

Päeva „hetke” tiitli saab üks komisjon, milles oli rõõm osaleda. Üks liige küsis kõige lõpus, et miks me siin oleme? Küsimus jäi vastuseta!

Teisipäeval osalesin Keskraamatukogu üritsel „Vaata, kes laenutab!”. Tunnikese vältel laenutasin raamatukogus ilukirjandust, suutsin ühele inimesele ka Chesili rannal kaela määrida.

Reedel oli esimene Pangamaja kontsert – Mozart. Väike öömuusika. Ilus oli! Isegi väga! Mozart kõlas väga värskelt, kohati küll kuidagi rutakalt aga siiski hästi, Tobiase ööpala oli samuti haarav. Programmi koostamisel oli küll ka väike möödapanek. Eelviimaseks palaks oli Kia Kantšeli „Night prayers”. Sisuliselt äärmiselt raske ja kurb teos. Sellele vahetult järgnenud Mozarti neljas osa mõjus kuidagi kergelt mõnitavalt, üleminek oli niivõrd järsk. Aga võibolla on see mu isiklik probleem.

Pärast kontserti tuli pidu. Külalisteks oli 13 töökaaslast, kõik eranditult naised. Palju süüa, veini, muusikat ja nalja. Oli väga lõbus! Kell 1.15 lahkusid viimased, kell 1.30 oli mul aken avatud ja mängis Bachi viiulisonaat, avatud akna taha tuli politsei ja küsis, et kus siin see pidu on:) Midagi traagilist ei juhtunud.

Laupäeva hommikul olin Olev Ojasalu matustel. Nukrad on sellised päevad. Kogu hommikupooliku oli taas taevas hallisombune ja pilves... See „Liivimaa” teema hakkas taas kummitama.

Õhtul käisin koos Vahuri ja Ollega teatris Täismängu vaatamas, oli kusjuures täitsa naljakas. Õhtul taas väike vein, mis venis pisut pikaks.

Tänane hommik algas võileibade vorpimisega (külalisorkester tahtis ju süüa). Ingrid tegi suurema osa tööst aga alguses ma ikkagi püüdsin oma kokanduslikke võimeid üles näidata. Otsa kooli puhkpilliorkester andis kirikus väga hea kontserdi.

Teisipäeva õhtul vaatasin ära RT etenduse "Tuulte pöörises". Üldiselt oli päris hea. MIngit totaalset vaimustus ei tekkinud aga oli igati tore! Neljapäeval oli Tartus konverents "Usust, elust ja usuelust". Mulle kui usuasjades suhtelilselt kaugele inimesele kahtlemata ülimalt hariv päev! Eriti positiivne oli näha ühte pastorit, kes ise teeniva kristliku vaimulikuna esitas samad küsimused, mis mulle aehg-ajalt neil teemadel pähe kerkivad. Igatahes oli huvitav! Päeva teises pooles kohtusin üle pika aja A.-ga ja ka see oli vahva. Lisaks veel üpris pikk istumine Vanemuise kontserdimajas endise kolleegiga - mõned püris huvitavad jutud.

Reedel külastas linna sõprusdelegatsioon Césisest. Päevane ekskursioon ja seebi viltimine Jule galeriis, õhtune Jazzukohvik ja selle jätkulaulmine meie koorisaalis ja tantsunumbrid Kära Kantsis (muide teekonna Rahvamajas Kära Kantsi läbisime peaasjalikult polkasammul)- kell oli vist nii 4.30 kui koju jõudsin ja hommikul oli taas kooriproov. 

Laupäeval käisid Rakverest hetkeks läbi T&J. Käisime nendega Aquas mulistamas ja pärast eelmist õhtut oli see üpris värskendav:) Ja siis taas pühapäev... Pärast pikka magamist Tartusse, kus oli Solarega kontsert. Selle aasta esimene! kohtumine L.-iga, mis oli igati rõõmustav ja teine kohtumine A.-ga, mis oli samuti tore. Koduteel käisin läbi ka Kaareperest ja Palamuselt, oli tore taas sugulasi näha:)

Nüüdseks on taas märkamatult üks töönädal otsa saanud. Eile (reede) hommikul oli Keskraamatukogus kohtumine Islandi kirjanikega, jätkuüritusena väike arutelu veiniklaasi taga kõikvõimalikel teemadel - haarav. Õhtul üritati mind tantsukooli moosida aga no ma ei tea:)

Eilsesse mahuts veel RT noorte lavastus "Kunstveri ja pisarad" (kohati päris vaimukas) ja film "Naerata ometi" - suhteliselt depressiivne lugu.

K.

Rakvere ja Otsa kooli koostöö algab kammermuusikaga
20.10.201
Keio Soomelt, Rakvere rahvamaja juhataja

Juba täna, 20. oktoobril, kell 18 saab Kaurikooli saalis kuulata noori andekaid Otsa kooli muusikuid.

Otsa kooli üheks ainulaadseks kaubamärgiks on õpitava muusika mitmekesisus – barokist rokini on kooli tunnuslause. Ka antud kontserdil on esindatud mõlemad pooled – õrnast harfimuusikast elektrorütmideni.
Sari „Muusikatund Otsa kooliga“ sündis Kaurikooli ja Rakvere rahvamaja ideena. Kohe leiti hea partner Otsa kooli näol ning täna saame kuulata selle koostöö esimest vilja.
Kokku mahub käesoleval hooajal sarja seitse kontserti ning loodame, et aprillikuiseks lõppkontserdiks on Rakverest läbi käinud kõik Otsa kooli erinevad osakonnad, tutvustades sellega rakverelastele erinevaid muusikastiile, instrumente ja ka õppimisvõimalusi Otsa koolis.
Sama koostöö põhjalt on arenenud ka uus mõte: juba 31. oktoobril mängib Rakvere Kolmainu kirikus Otsa kooli puhkpilliorkester. Loodame, et ka hingedeaja kontserdist kujuneb kena igaaastane traditsioon.

Allikas:  http://www.virumaateataja.ee/?id=329174

ajajuhtimine

Kolmapäeva hommikul käisin ajajuhtimise koolitusel. Olen endiselt arvamusel, et ma ei oska oma aega juhtida, kuigi sealsed testid näitasid, et olen sellel alal peaagu hiilgav.... ei tea. Võibolla on asi aususes või selle puudumises? Või siis hoopis enesepettus? Mõte hakkab viltusele rajale jooksma...
Samasse päeva jäi ka esimene koosolek suvise noorteprojekti asjus. Loodetavasti saab sellest midagi ägedat:P Neljapäeval oli esimene pikem proov Lüganusel. Oli tore. Meeshääli peaks muidugi juurde saama. See igavene väikeste segakooride rõõm:) Aga võibolla see peabki taas nii olema?
Reedel oli paari rahataotluse esitamise tähtaeg. Otse loomulikult jäin ma ühega hiljaks, õigemini ei kontrollinud kellaaegasid. Tegin siis MV ukse taga õnnetu nägu, sain sisse, naeratasin, tänasin ja oligi korras:P Õhtul oli Jazzukohvik, peaoss Marju Kuudiga. Marju oli enamuse ajast lavanurgas posti taga aga seltskond oli tore ja õhtu venis pikaks... võibolla isegi liiga. Aga samas oli palju toredaid jutte ja hetki, seega bro!

Laupäeval värvisime Pangamaja. Omandasin teatavad pintsli ja rulli võtted, põhimõtteliselt võin maalriks hakata (ha-ha). Ja siis tuli pühapäev, sõitsin Tallinnasse. Vaatasin filmi Üksik mees ja tegelikult pole ma sellest vist ikka veel täiesti üle saanud.... Väga hea oli! Mittetüüpiline, kohati ilus, kohati nukker... Punase veini film.
Ja seejärel Draamateatrisse Hiilgavat vaatama! Kui väga tahta, võis sellest isegi teatava loo leida ja taganjärele mõeldes ei olnudki kõige hullem... kuigi tuttavatele ei soovitaks:)

PULMAD

Halli ja pilvise Maarjamaa taeva all on taas üks paar õnnelikuks saanud...

Umbes selline tunne valdas mind, kui vaatasin välja õhtusest Keila kultuurimaja aknast – suur kaheksaruuduline aken, ehtne Stalinistlik arhitektuur. Aga mitte majadest ei peaks ma rääkima...

Pühapäeval kell 14 oli Jaani kirikus laulatus. Kirikuõpetaja kõne oli väga hea, justnimelt tugev eeltöö oli see, mis köitis. Oli näha, et tegemist ei olnud järjekordse realaulatusega.

Pulmapidu Keila kultuurikeskuses võlus just oma väljapeetusega – super!

Täna vaatasin teatris Shakespeare Tormi ja mulle meeldis! Hea lavastus, ilus tekst. Kohati võiblla liiga sirge aga ilus! Veetlev!

Lõpetuseks veel üks mõte Tolstoi raamatust „Lapsepõlv, poisi-ga ja noorus”: „Ta istub väikese laua ääres, millele seisab sõõr juukselõikaja pildiga, heites varju tema näole; ühes käes hoiab ta raamatut; teine käsi toetub tooli käsipuule; tema kõrval on kell, millel küti kujutis numbrilaual, ruuduline rätik, must ümmargune tubakatoos, roheline prillitupp, küünlatahikäärid väikesel alusel. Kõik need asjad on täpipealt oma kohal ning juba selle korralikkuse järg võib otsustada, et Karl Ivanõvitšil on südametunnistus puhas ja hing rahulik.

... enne eelnevat teksti 9.10.2010

Teisipäeval avati Galeriis Vigala seppade näitus – kui keegi peaks juhtumisi kuskil nägema, soovitan. Väga vahvad taiesed:) Kolmapäeval oli esimene kohtumine Elgaga Lüganuselt. Soovivad, et ma hakkaks seal koori juhtima.

Reedel oli Solare kontsert (sama kava, mis augustis Käsmus ja Vainupeal). Kirik oli külm aga üldiselt oli taas vahva. Inimesi ei olnud just liiga palju aga mõned siiski. Ja üldiselt oli ilus! Laupäeva hommikul olin taas Oonurmes proovis, õhtul vaatasin Jõhvis etendust „Bastien und Bastienne”. Seesama, mille lavastuses mõned aastad tagasi ma ise Bastieni laulsin. Vokaalselt väga tugev esitus, paraku visuaalselt ei vastanud asi eriti minu kujutlusele. Lavastajatöö oli päris originaalne, keskendudes peamiselt videolahendustele, näitlejatöö oleks võinud tugevam olla. Pisut veidrad kostüümid ja siis veel see igivana ooperi traagika, et kui on noore armastaja olemusega solist, siis ei ole veel vastav hääl ja vastupidi, kui on suurepärane vokaal, ei ole enam visuaalselt noort armastajat. Aga võibolla olen ma lihtsalt kadedusest õel?

Samasse õhtusse jäi söömine ja väike vahukas toredate inimestega. Suutsin oma edevusega ilmselgelt ümbruskonna üle ujutada aga sellele vaatamata oli igati meeldiv õhtu.... Vähemalt minu arvates.

Pühapäeval korraldas Rakvere Muusikakool õpetajate kontserdi. Alguses pisut hirmutavana tundunud neljatunnie kontsert kulges äärmiselt huvitavalt, kella vaadata polnud põhjust. Kena!

Esmaspäev möödus peamiselt Tallinnas. Esimest korda elus sain parkimistrahvi:) Teisipäeval olid ema, vanaema ja vanaisa Rakeres. Lõunasöök ja sõit Koeru.

Kolmapäeval külastasime kultuuritöötajatega Sõmeru uut maja. Udupeen! Neljapäeva mahtus etenduse „Papagoide päevad” kontrolli vaatamine. Sõnumit oli pisut keeruline leida aga etenduses oli ka väga häid kohti! Tüüpilise Kivirähk´iga harjunutel võib olla muidugi pisut keeruline kuid tegelikkuses oli tore. Üldpilt sobis minu maalima.

Reedel sai Jõhvi Kontserdimaja 5 aastaseks ja täna oli meie majas Hämariku pidu, kus osalesin peamiselt fotograafina. Väga soe ja armas sündmus!

Homme on Sille pulmad!

sügis

Ei jõua siia kirjutada... ja alati pole vist põhjust ka. Kuigi võluvaid emotsioone on viimasel ajal olnud, kohati lausa ülevoolavalt palju.

Oma viimase sissekande ajal istusin Rahvusraamatukogus Infopoliitika foorumil. Läks kogu päev aga tuli ainult kaks head mõtet. Pisut ajaraiskamine aga nii läheb, kui eelnevalt ei süvene. Igasugusesse reklaami, ka koolituse ja seminari omasse, tuleb skeptiliselt suhtuda. Või? Igatahes ühel hetkel see päev lõppes.

Sõpruse kino trepil kohtusin Katriniga (seesama, kes oli Veneetsias), tõmbasin endale arvutisse multikaid ja tagastasin plaadi. Ta on tore!

Hommikul juhtusid "toredad" tehnilised äpardused, mistõttu hilinesin koosolekule ainult 49 minutit. Piinlik.

Reede õhtu oli broneeritud Paidele - etendus Dance by Pärt. Ma ei tea, kas tegemist on Jõhvi Balletifestivali hea kooli ja ärahellitatud maitse või millegi muuga aga ma oleksin oodanud rohkem. Oli paar head numbrit aga üldiselt... Ma ei tea. Minu pilt muusikast oli hoopis midagi muud kui see, mis lavalt paistis. Aga võibolla on see minu probleem? Võibolla olin mina tol õhtul saalis ainus, keda häiris ilmselge üle lavastamine ja liigne lavaline sahmimine? Ei tea, igatahes nii oli. Ja siis veel - ma ei saa aru, miks nad ei kasuta Pärdi III sümfoonia normaalset salvestust. ARGH!!!

Etendusele järgnesid kõned ja vastuvõtt.... nagu ikka. Üks nali juhtus ikkagi ka. Nimelt olid kohalikud osavnäpud valmistanud tordi, millel peal Arvo Pärt 75 ka katke viisist "Käin juba lasteaias". Paluti siis maestrot, et vaadaku see torti ja avastagu, mis laulga on tegu. Pärt vaatab, muigab ja ütleb: "Siin on vale noot". Nimelt oli ühe b asemele tulnud as:)

Laupäeva hommikul sõitsin Oonurme. Vastavalt tavale jäi loomulikult pisut hiljaks kuid sellele vaatamata oli armas. Tegin kooriga esimest korda proovi ja tegelikult oli tore. Ma ei tea kohe miks, aga mulle meeldivad sellised väikesed armsad kollektiivid.... Hingamine on kuidagi soe, kodune ja armas.

Õhtul osalesin Jõhvis Laulukaruselli salvestusel. Lapsed laulsid, kaamerad filmisid, nagu ikka. Õhtu muutis eriliseks üks Rakverest pärit poiss.

Intervjuu. Meelis Kompus: "No ütle Kaspar, kui me nüüd siit Jõhvist tagasi Tallinnasse sõidame ja teel ka Rakverest läbi läheme, milliseid kohti peab kindlasti külastama?". Poiss: "Linnus, Tarvas ja Pärdi skulptuur." Saate isegi aru... esiteks on üliarmas, et kuju on nii ruttu omaks võetud. Laps tõstab selle samale tasemele Linnuse ja Tarvaga. Teiseks kuna antud asjaga sain siin linnas ka mina pisut sahmida siis on isiklik side olemas. Oli väga soe hetk!

Järgmisel päeval kuulasin Jõhvis Virumaa Kammerorkestri kontserti. Kirjutasin sellest ka Virumaa Teatajasse:)

Sügisesene värskusepuhang kontserdisaalis

Keio Soomelt

keio.soomelt@rakvere.ee

Virumaa Kammerorkestri ja Tallinna Muusikakeskkooli keelpilliorkesri kontsert Jõhvi kontserdimajas pühapäeval, 19. septembril (sama kavaga esineti päev varem ka Rakvere Pauluse kirikus) pakkus rohkelt positiivseid üllatusi ja muusikalisi leide.

Viimase paari aasta jooksul olen kuulnud Jõhvi kontserdimajas palju eripalgelisi kontserte ja muusikuid ning võin täie siirusega öelda, et pühapäevane muusikaelamus ületas nii mõnegi varasema! Võibolla oli just õpilaslik värskus ja ideede puhtus see, mis pani ka tuntud lood eriliselt helisema. Silmnätav ja kuuldav entusiasm ja armastus oma tegevuse vastu, palgatöö puudumine lavalt.

Kontserdi avalugu, A. J. Neeme „Lumeöö” kõlas pehmelt, värskelt ja soojalt. Ilmselgelt on tegemist looga, mille autor tunneb oma instrumenti, keelpilliorkestrit, ideaalselt. Lisaks heale kompositsioonile tõstaks esile ka orkestri kõlakultuuri. Tausta teadmata ei oskaks arvata, et tegemist on erinevate jõudude koondorkestriga. Kui tavaliselt kõlavad sellised üksused pisut rabedalt, siis antud kooslus jätab mulje, justkui oleks aastad kokkumängu harjutatud. Justnimelt kokkumängu, kuna solistidest orkester ei ole orkester vaid teatud hulk soliste. Antud juhul on aga kõla vastupidine – meeldivalt ühtlane, pehme ja sulanduv. Orkester leiab justkui ühtse hingamise ja rütmi, mis voogab kokku meeldivaks kõlaliseks tervikuks. Pala justkui võtab hellalt kuulajal käest, kutsudes teda mõnusale jalutuskäigule edasisel helimaal.

Järgnevad Vivaldi „Kontsert 2-le viiulile a-moll” ja Sügis tsüklist „Aastaajad” annavad võimaluse nautida väga head sooloviiulit. Kahele viiulile kirjutatud kontserdis on tajuda väga head ansamblit solistide (K. M. Kits ja M. Tiimus) ja orkestri vahel. Ka solistide omavaheline koostöö on tihe ning tulemus seetõttu nauditav. „Sügise” solisti R. Traksmanni puhul tõstaks esile äärmiselt värske ja siira esituse. Ilmselt on igal vähegi muusikaliteratuuriga kokku puutunud kuulajal teosega mingi side olemas ja seda suurem on väljakutse teha oma esitus silmapaistvaks, haaravaks ja uudseks. Noor solist seisab oma ülesannete kõrgusel, haarates tehniliselt puhta mänguga kogu saali. Tõsi, larghettos oleks võinud olla pisut rohkem kandvust, kuid kiirete osade säravus varjutas selle pisiasja ning muutus tervikpildi igati meeldejäävaks. Mängus on ühendatud head tehnilised oskused, sisukas esitus ja märgatav solistipoolne terviknägemus. Jääb vaid loota, et praegusel talendil jätkub tahet ja jõudu edaspidiseks!

Kontserdi teises pooles esitatud A. Pärdi IV sümfoonia „Los Angeles” ei ole valdavalt õpilastest koosnevale orkestrile võibolla just lihtsaim repetruaar. Juba teose taust nõuab teatavat sügavust, mõtiskelu ja süvenemist. Sümfoonia on nimelt pühendatud Mihhail Hodorkovskile. Siinkohal saan vaid kinnitada, et orkester seisis oma ülesande kõrgusel. Taaskord väga terviklik sisuline esitus ja heal tasemel tehniline ning kõlaline teostus. Usun, et nimetatud teose ettekanne Rakveres ja Jõhvis andis ka Pärdi Pidnädalatele teatava meeldiva lõpuaktsendi. Siinkohal jääb vaid tänada dirigent Toivi Peäsket ja kõiki muusikuid pakutud elamuse eest!

Õnnelik on linn, millel on oma orkester. Erti õnnelik on aga linn, kus on hästi mängiv orkester!

Ja siis algas uus nädal ja uus elu...

Nädala esimesse poolde mahtus suhteliselt töine sahmimine, midagi "põletavat" ei tekkinud. Mõned uued ideed, paar projektiplaani aga neist on mõtet vist rääkida alles siis, kui need peaks kunagi kuhugile jõudma.

Neljapäeval avati Noortekeskus uutes ruumides. Võrreldes eelnevaga peaks võimalusi olema ääretult. Loodetavasti tekib ka kasutamine.

Reedel sõitsin Türile - Aino Linnas sai Järvamaa Hariduspreemiate jagamisel elutöö preemia. Mina õpilasena olin uhke!

Õhtul sõtsin maale. Väike istumine ema ja vanaemaga, oli samuti tore. Kodus on vist alati tore:)

Ja siis tuli laupäev, üle pika aja üks ilusamaid päevi üldse. Hommikul sõitsin Albusse. Väljas oli IMELINE kuldne sügis, automakist ikka seesama Pärdi III sümfoonia. Kohati on tunne, et olen sellesse teosesse kinni jäänud. Kuidagi ei suuda ennast sellest lahti rebida, eriti sügiseti.

Seminar Albus ei olnud just meelierutav, halb ka ei olnud. Normaalne, mida iganes see siis peaks tähendama. Aga võluvad olid hommikune teekond läbi sügise, lõunane raamat pargipingil ja pärastlõunane Vargamäe muuseum. Sügis on kohati imeline! Pühapäevane sügis seevastu oli hall, pives ja sombune. Kolmainu kirikutorni tipp oli mattunud uttu, Solare esines linnuses mihklilaadal.

Ja täna algas jälle uus töönädal... Võibolla on see ennatlik aga vähemalt õige pisut on tunne, et töösse hakkab tekkima mingi rütm ja süsteem. Kohati on see täitsa ilus tunne!

Lõppu veel üks tsitaat Õpetajate lehest. Siim Aimla ÕPL 24. september 2010: "Ka pärimusmuusikale ei vaadata, nagu Aimla väljendub, enam kui "kampsunis tüüpide jaurami raputamisele", vaid kui tõsisele tegevusele." 

Chattisin täna ühe oma endise õpilasega, kes hetkel kodus haige... Ja siis ta küsis, et kas ma läksin nende pärast ära... Ja ütles, et ma olin parim ja mind igatsetakse koolis... üliilus emotsioon oli! Päev on jälle ilusam:)

PÄRT

Viimased hetked Veneetsias Eilne õhtu jäi Veneetsias selleks korraks siis viimaseks. Hommikusele rühmatööle jäin hiljaks ja nagu varem, et ilmutanud ma ka seekord üles liigset entusiasmi. On suhteliselt keeruline minna põlema projetist, mis Sulle isiklikult ei meeldi teemal, millest sa eriti palju ei jaga inimestega, kes Sulle eriti ei sobi. Aga täitsin ruult oma osa ja lõpptulemus oli rahuldav – meie projekt võitis!

Pärast rühmatööd üritasin linnast taas marke osta, ei leidnud. Jääb mulje, et tegu on mingi „kriisiga”:) Pärast õhtusööki ühes armsas sisehoovis sain kokku Katrini ja Matiasega. Kuna jõudsin kohtumispaika Markuse väljakul pisut varem, sain seal tänavalaterna valguses lugeda. Võibolla on emotsioon ületähtsustatud aga on pisut eriline istuda maas Markuse platsil ja lugeda romaani Kölerist. Seesama plats, mida inimesed päeval pildistavad, millel kõndides ahmitakse õhku ja ollakse õnnelikud. Ma küll ei oska alati seda õnne jagada aga istuda oli seal päris tore.

Hommik oli vihmane ja seega jäi linnas jalutamise plaan poolikuks. Niipalju siiski, et leidsin postkontori ja pärast mõningast järjekorras seismist sain oma ihaldatud margid. Vesi on linnas tõusnud, tänavad kohati vee all... Linn on tore aga elada siin ei tahaks. Kuidagi liiga kitsas, liiga vesine ja hall.

Pärast chek-ini Marco Polos leidsin tooli, prosecco ja raamatu Lutsu mälestustega. Elu on mõnikord tore!

Amsterdam ... oli niiske, pisut vihmane ja üldse mitte soe. Kuum kohv aitas, jalutasin ringi ja ühel hetkel sõitsin tagasi lennujaama. Raamat jätkus. Estonian Air suutis taas pisut üllatada aga kõige hullem see polnud. Neljapäeva pärastlõunal olin Tallinnas ja Reedel algas taas töö. Kontserdini oli jäänud üks päev!

Reede õhtul olin teatris Jazzukohvikus leti taga tööl... vaikne õhtu. Öösel vaatasi üle veel spordihalli. Ehitus käis, kõik oli justkui OK.

Ja siis tuli laupäeva hommik. Uudis nr. 1 - saal polnud öö jooksul sisuliselt üldse edasi liikunud. Tele ja teises endast väljas, vihma tibutab ja kõik on kole. Tiina leidis uued inimesed ja läbi suhtseliselt suure ime jõudsid asjad valmis.

Kell 17 avasime kirikus Pärdi kellamängu. Rahvast oli üllatavalt palju. Väga soe ja armas üritus! Päeva visuaalne nael oli kindlasti kell 18 keskväljakul lavastatud kuju "Noormees jalgrattal muusikat kuulamas" lavastus. Publik, sh. ka maestro jäid rahule ja see on peamine.

Kell 19 alanud kontsert sujus ka kenasti. Päris ausalt öeldes oleksin oodanud ERSO-lt natuke rohkem paindlikust ja kõla aga võibolla oli põhjus ka selles, et kontsert toimus spordisaalis. Õhtusse jäid veel mõned toredad vestlused, üleväsimus ja sellele järgnenud surmaväsimus.

SEB Jooks Pühapäeva hommikul otsustasin, et jooksma ma ei lähe! Enesetunne ei olnud nii ilus. Pärast kolmandat kõnet teatati, et buss on kohe ukse ees - kostüüm selga ja vutt vutt vutt. Nojah - mis mul üle jäi? Jalutasin Helgiga raja kangelaslikult läbi ja me ei olnud päris viimased:) Igatahes kui kohale jõudsime, ei olnud finišit veel kokku pakitud:P Õhtul kohtusin veel Aita-Leida inimestega. Esmaspäeval olin taas korraks Jõhvis aga muidu on nüüd siis töö töö töö...

Sa oled keset massi, aga Sa oled üksi. Sa oled keset linna, aga Sa oled üksi. Mõnikord on see üksindus hea, vahel pisut nukker. Näed asju uues valguses. Mõni mõte Su elus muutub selgemaks ja mõne suudad taas segaseks mõelda. Jalutasin täna taas mööda tänavaid. ...üksi

Ühel hetkel märkasin kahte koolitusel osalevat tüdrukut ja sõin nendega koos pitsat. Erilist jututuju ei olnud aga kuna nad olid UK-st, sujus vestlus siiski. Inglastel on lõputult viisakusfraase, millega pause täita, a´la Itaalias on ikka nii tore ilm või meil Yorkis küll sellist pitsat ei saa. Tegelikult oli see kena, et nad mu sööma kutsusid. Oleksin taas jõlkunud mööda tänavat, ostnud migit värvilist kola ja suutnud ennast pooleks mõelda.
Olen tagasi San Servalol, täna on saarel pidu:)

The most important is the face Üks lugu veel filmifestivalilt. Esimesel päeval ronisime Katriniga ühele katusele, kus oli kena vaade. Teisel päeval samuti. Seekord oli küll mingi kett ees aga see meid oluliselt ei takstaud ja märkamatult olime žürii privaattsoonis. Tegime ette olulised näod, sõime ja jõime. Vahepeal käisime filmidel ja taas tagasi katusele. Kolmandal päeval tuli üks turvamees küsima, et kas meil on õigust seal olla. Seletasime mingi segase jutu kokku ja sel ajal, kui tema läks telefoni otsima, lahkusime. Seekord ilmselt lõplikult. Oli naljakas:) 
Täna on pidu San Servalol. Otsisin õiget kohta, mingil hetkel sattusin ühe turvamehe ette, kes mu teed blokeeris. Näitasin filmifestivali akrediteeringut ja rääkisin sihilikult ainult Eesti keeles, mees astus teelt ära ja täiesti kogemata olin mingil filmiportaali esitluspeol. Väike prosecco ja suupiste.
Kokkuvõte - vehi oma akrediteeringukaardiga, ära lase ennast segada ja oledki tasuta peol... Itaalia!

Venice 2010

Koolitusprogramm on lämmatav.... Seda kõike on liiga palju ja kohati on see ka natuke valimatu. Ja mis peamine - kõrval saarel toimub filmifestival, mida me ei saa eriti külastada, kuna meil ei ole selleks lihtsalt aega. Nukker!
Esimesel õhtul koperdasin lihtsalt mööda linna ja see oli tore. Ma ei saa öelda, et ma oleks Veneetsiast vaimustuses (liiga palju inimesi, liiga vähe ruumi) aga üldiselt on siin tore. Eriti armsad on väiksemad kirikud. Sattusin ühte sellisesse Vivaldi näitusele, ekspositsioon Veneetsia viiuliehitusest, oli huvitav.
Linnas liikumine on suhteliselt keeruline kuna kohati tänavad lihtsalt lõppevad kanaliga... Kõik, mille kohta kohalikud ütlevad, et See on kaugel on tegelikult siinsamas. Paraku on tihti ka nii, et kui kohalik ütleb, et See on väikese jalutuskäigu kaugusel trambid sa väga kaua... Kuna otseteed ei ole, kanalid on vahel.
Samas vahva on see, et erinevalt Lissabonist tänavad ei haise:) Inimesed on sõbralikud ja see on vist peamine.

Kolmapäeva õhtul käisin esimest korda Lidol (saar, kus toimub filmifestival). Valisime välja linastuse Blue Moon Beacil ja film oli päris hea - Cowboys and Communists. See oli küll lühifilmide kavas aga tegelikkuses oli tegemist pigem tunnise dokumentaalfilmiga erinevate maailmade, mõtete ja arusaamade kohtumisest. Hea oli just see, et filmi ei olnud topitud mingeid teravaid efekte või tohutuid draamasid. Tavalised inimesed oma veendumuste ja arusaamadega, mis omavahel ei haaku. Õhtul käisime Katriniga veel väikese linnatiiru...
Neljapäevased filmid olid kaos! Seisime rämedalt pika järjekorra, võitlesime piletite pärast ja tulemus - masendavalt igav!
Reedene õtu möödus taas peamiselt mööda linna jalutades, samuti laupäev. Laupäeva jäi veel ka üks lüifilmide seanss, mis oli hea! Sain endale mõne ka DVD-l:)
Kohe tuleb lõputu virin aga on asju, millest ma aru ei saa. Me kurdame, et Euroopa filmil ei ole raha, levitajaid, publikut aga me ei räägi sellest, miks ei ole? Me kurdame, et superkinod haaravad vaatajaskonda aga miks nad seda teevad ja kuidas saaks nendega võidelda, selleni ei jõuta. Halin.
Samas on olnud ka paar päris toredat esinemist. Inimesed räägivad oma tegemistest totaalse kirega, loobivad ideid ja panevad Su kaasa mõtlema, andes ühtlasi ka sisendi Sinu igapäevaelu muutmiseks/parendamiseks/kirgastamiseks.
Kuna sattusin juba iroonialainele siis ei saa jätta rääkimata ka kahest Läti prouast. Ei taha olla rassist aga: Koolituse alguses palutakse välja lülitada telefonid, kuna see segab tõlketehnikat ja esinejaid. Samuti mainitakse, et on ebamugav, kui keegi telefoniga sisse-välja jookseb või kohal räägib. Ühel hetkel heliseb proual telefon, ta vastab, räägib umbes 5 minutit sosistades. Mõne aja pärast kordub sama seik.... Tuleb küsimuste esitamise voor ja ka proua võtab vaevaks küsida. Esineja hakkab vastama, proua seletab samal ajal naabrile, mitu kohta on tema kinos... sellised inimesed on ka olemas:)
Veneetsias peab sõitma Vaparettoga, see on siis ühistransport veel. Üldiselt on neil kindlad liinid aga nagu kõik muu, on ka see kokkuleppeline:) Ja tegelikult on siin tore. Nagu ma juba mainisin, kohalikud on väga sõbralikud, ilm on hea ja elu ilus.

Nädal läks Pärdi ja muude asjade tähe all taas libisedes mööda. Kolmapäeval vahetus linnas võim, reedel oli Kriisade Orelite Üheshüüdmine. Esimese sündmuse kohta ei oska palju kaasa rääkida kuna ei tunne inimesi. Jääb vaid loota, et vähemalt poliitilisted põhjused minu tööd oluliselt ei mõjuta. Reedene üritus oli aga tore. Tore just seetõttu, et filmi "Orel" vaatamine ja hilisem oreli hüüdmine kirikus muutus kuidagi nii koduseks ja armsaks. Olen Marjule üdini tänulik Meil aiaäärne tänavas viisi eest, see liigutas oma emotsiooniga sisikonna paigast.
Laupäeval olid minu esimesed konserdid Solarega. Võib vist öelda, et läks kenasti. Esimesel kontserdil suutsin küll ühest loost pooled lehed ära kaotada ja teisel kontserdil tekkis ühe loo sisse enam kui kummaline paus aga sellele vaatamata - oli kena! Koor hakkab tuttavamaks muutuma. Esimene kontsert Käsmus jäi meelde ümbruskonna helgusega. Vana kapteniküla, päike, inimesed väikeses puukabelis. Teisel kontserdil tekkis samuti haarav õhk, väljas ulus tuul ja ladistas vihma, pimenes. Väikeses valges kabelis laulsime meie, pausid täidetud vihma pekslemisega vastu vanasid aknaruute. Argh kui romantiline:)
Pühapäeval taas Pärdi kontsert kirikus -seekord Cello8ctet Amsterdam ja Vox Clamantis. Tšello on jumalik pill, eriti kui seda hästi mängida. Sel pühapäeval Kolmainus tõesti mängiti hästi! Kõrvad puhkasid ja hing lendas.
Tänasesse hommikusse jäi paberite viimine ülikooli (nüüd peab siis pöialt hoidma), seejärel algas lend Veneetsiasse. Päeva esimene pool on kokkuvõetav sõnadega lennuk, halb toit ja suhteliselt hea raamat Kölerist. Estonian Air isegi üllatas teenindusega:) Tühised neli tundi Berliinis Tegelis ja taas lennukile. Veneetsiasse jõudsin veel päikesepaistes. Turisimiinfo sabas oli üks õnnetu näoga hiinlane, kellel sama siht. Kopereerusime ja pärast mõningast ekslemist, kohvritega mööda lennujaama kappamist, bussi ja kahte veebussi jõudsime kohale. Veebuss on siis selline suurem paat liinibussi ülesannetes. Alused on madalad ja esimesel korral on tunne, et vajud koos sellega põhja kuid tegelikult on need päris vahvad:) Pimeduses mööda kanaleid sõites just palju ei näe aga tuled kallastel on ka kenad.
Elame linna lähedal saarel, kümneminutilise paaditee kaugusel olulisematest asjadest. Homsest algab programm, mis on metsikul tihe. Võibolla sab mõni päev vahepeal ikka linna ka põgeneda:P

Kammerkoor Solare "Otsimas iseend"

Kammerkoor Solare esineb kontsertidega “Otsimas iseend”, kus esitatakse muusikat omadelt ja laiast ilmast, 28. augustil kell 18 Käsmu kirikus ja kell 20 Vainupea kirikus.
Olulisel kohal on tänavuste juubliaride Veljo Tormise ja Arvo Pärdi looming. Neist mahukaim on Tormise 9-osaline tsükkel “Ingerimaa õhtud”, millest kammerkoor esitab kuus osa
Lisaks võib kuulda Ludovico da Viadana, Felix Mendelssohn-Bartholdy, Carole King’i, Mart Saare, Cyrillus Kreegi, Rein Rannapi ning Solare endi lauljate Kristo Matsoni ja Jaanus Nurmoja loodud laule.
Kava nimetusel on eeskujuks Matsoni laulu “Otsida iseend” pealkiri, mis väljendab eelkõige kõigi kontserdil osalejate võimalust süüvida ühiselt enesesse - kes muusikat kuulates, kes seda esitades.
Ühtaegu tähistab “Otsimas iseend” koori enda uusi loomingulisi eneseotsinguid, mida võib aimata kasvõi kava žanrilisest mitmekesisusest.
Peadirigendi Elo Üleoja kõrval astub Solare dirigendi rollis esmakordselt üles Keio Soomelt, kes oli koorirahva rõõmuks nõus asuma suurenenud töökoormuse tõttu lahkunud dirigendi Marge Matsoni asemele.
 

Toimetas Inna Grünfeldt, reporter

allikas: http://www.24tundi.ee/?id=302978 

Pärdi muusika filmis

Hommik algas päris hilja kuid ühel hetkel olin taas elus ja teovõimeline:) Sahmerdasin mööda linna reklaamidega ringi, vaatasin üle eilsed fotod ja oligi aeg linnusesse minna, kus näitasime Pärdi muusikaga filme. Esimest korda vaatasin täispikalt ära filmid Operaator Kõps seeneriigis ja Hiirejaht. Tõeliseks üllatuseks oli, et saalis oli inimesi. St mitte just massid aga siiski oli inimesi, kes ei olnud minu tuttavad - st inimesed, kes olid kohale tulnud filmide pärast, mitte minu terroriseerivate kõnede peale:) Ühel hetkel avastasin ennast dokumentaalfilmi tõlgina, ei olnud väga veenev etteaste aga oluline sai vast räägitud:)
Õhtu esimene põhifilm oli Ukuaru. Minu jaoks oli see esimene kord nimetatud filmi näha ja mulle tõeliselt meeldis. Muidugi traagiline aga ilus ja huvitav. Hea näitlejatöö ja haarav lugu, hea!
Viimane film The good sheperd oli samuti haarav kuigi minu blondile peale kohati pisut keeruline. 
Kuna teemaks oli Arvo Pärdi muusika filmis siis vist esmakordselt jälgisin filmis lisaks pildile ka spetsiaalselt muusikat - päris põnev, proovige!

Eilne õhtu lõppes Tallinnas Viru keskuse katusekinos - Bennys Video oli pisut karm aga hea! KOhati ilus aga peamiselt huvitav, haarav:)
Hommikul utoopilisel ajal äratus ja Rakverre. Esimene rõõm - kirik on kinni ja orkester proovi teha ei saa:) Asi siiski lahenes ja lõpuks oli kontserdil päris palju inimes. Edasi pargkontsert ja ühtelaulmine. Võib vist öelda, et õnnestunud päev vahvate sündmustega!

ja ongi sügis

Päev läks taas ringi sahmides, õhtul oli Kaevuri proov. Pärast proovi koju minnes ei suutnud kohe oma katusetuppa tulla, jalad kiskusid mööda Pikka tänavat allapoole, tegin linnas tunnise jalutuskäigu. Ja siis tundsin sisse hingates esimest korda sel aastal, et minu jaoks on sügis käes. Esiteks on väljas pime. Justnimelt pime, mitte hämar. Tänavavalgustus heidab sellist sumedat tunnet, mida ei ole talvel või kevadel ja mis peamine, õhk on absoluutselt teistsugune. Võrreldes suvega värske, kuid samas sügiseselt väsinud, täidlane ja ilmselt varsti tarduv, täis surevat elu. Erinevalt klassikalise surma mõistest ei ole sügiseses surmas traagikat, on väärikas tagasiastumine ja talvele tee andmine, elu loomulik jada.

Pulmad, proovid ja lastekodu

... elu kogu oma värvikirevuses tahab kohati lämmatada ja talle aitab kaasa loomulikult ilm. Kohati on tunne, et lihtsalt ei ole elamiseks õhku. Samas vaikselt on juba tunda ka sügist, mis üle pika aja tundub kuidagi vabastava ja helgena. Paratamatult tekivad taas need "Liivimaa väikemõisa" emotsioonid. Silme ees on vanabalti häärber. Sügiseselt hämar ruum, suured kaheksaruudulised aknad, akna taga vihm ja vana, värviliste lehtedega park. Kisb vist jälle kriipivalt romantiliseks... Ise ka ei tea, miks või kustkohast aga selline pilt kummitab mind pea igal sügisel ja on täiesti lootusetu sõita mööda vanasid alleesid, automakist mägimas Pärdi III sümfoonia. See pilt lihtsalt tuleb ja on ja ära ei lähe.
Laupäeval oli Signe ja Jüri pulm. Registreerimine Tartus oli ülikiire. Ühe sugulase kommentaar, kes eelmisel päeval käis matusel: "Tänapäeval ongi kõik selline. Matus 18 minutit, pulm 22 minutit". Järgmised olid juba fuajees ootamas. Ja nüüd tuleb vist minu õelusehetk üle pika aja aga tõesti - sellist "siiralt" tädi Ruti häälega rääkivat ametnikuprouat, kes lausub kauneid sõnu täpselt nii, et sa saad aru - see on tema töö - no ei suuda tõsiselt võtta. Aga hetk ise oli ju ilus ja inimesed õnnelikud, see on peamine!
Koos peatustega kestis tee Tartust Kiltsi üle kahe tunni, seejärel klassikaline hoovipidu. Tore oli! Öösel viisin inimesed koju ja sõitsin Rakverre. Millalgi tuli ka uni. Pühapäev lihtsalt oli minu elus.
Viimased kaks päeva on olnu tööalaselt totaalsed rahmamised aga see on ka tore sest näed, kuidas midagi saab valmis ja midagi toimib!
Esmaspäeva õhtul oli esimene proov Solarega. Päris omapärane on juhatada lugu, mis on kooril sisuliselt pähe lauldud ja mida sa ise niivõrd "verest" ei tunne. Aga on loota, et tulemus tuleb vahva ning kuu lõpus saab vast ka paar enda lugu teha:)
Tänasesse õhtusse mahtus lastekodu külastus koos sotsiaalitüdrukutega:) Ühest küljest on äärmiselt hea meel näha, et Eesti lastekodud (vähemalt see, kus käisime) on muutunud normaalseks elukeskkonnaks. Teisalt on muidugi ka raske. Keerulised saatused, katkised elud. Nukker.

Ma hoian Su käsi, mu kallis,
kui tuju sul nukker ja hall.
Mu kingitud villases sallis
ei tundu nii käre külm talv.

Ma korjan Su üles, kui langed
ja üksinda tõusta ei saa.
Ei hooli, et väljas on hanged -
mu juures küll sooja Sa saad. 

Ent oled Sa mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?

Võib-olla Sul jäävana tundun
kui meri või põline laas,
või taevas, mis pea kohal kummub,
kui kastetilk auramas maas.

Ent minulgi vahel on valus,
kui peitma pean pisaraid;
ma tean ju, Sa kergelt ei talu
mu kurbuste tagamaid. 

Kas aimad, kui habras on niit,
mis mind Sinu või eluga seob,
ja jäädavalt minema siit
mõni tunnetu hetk minu viib?

Kas oled siis mõelnud või tundnud,
mis saab, kui mind enam ei ole?
Kui endasse tagasi tõmbun,
kui Sulle mind enam ei ole?

Kui mind enam ei ole,
pole Sinule olemas?
Kui mind enam ei ole,
pole Sinu jaoks olemas?

kingitus

Kolmapäev algas Jõhvis. Muinastulede koosolek, 7-linna kokkuvõtted, mõned jooksvad asjad ja tagasi Rakverre. Nädala parim kohtumine oli reedel ja andis lootust edaspidi päris vahvale koostööle kontserttegevuses:)

Eile õhtul oli suvepäevade inimestega võidu tähistamine, seejärel Toilas Voka SK "aruandepidu". Sõitsin esimest korda merel ehtsa purjekaga, üldse oli väga vahva:) Koor kinkis mulle Pritsu tehtud pildi... Salamisi võib tunnistada, et olin sellist ammu tahtnud:) Ja S. kingitus oli ka väga armas. Umbes nagu oleks kogu aeg sünnipäev:)

Öösel sõitsin veel pisut ringi. Makis mängis Alender ja tekkis mingi rahutus ja igatsus millegi järgi. Väga rasked lood, millega alati seonduvad konkreetsetd isiklikud kogemused. Keeruline.

Täna peaks pulma minema. Hetkel on hommik nii sinine, et ei suuda midagi.

See laul on nendele, kes iialgi ei kaeba,
et üksindus neil võtab hinge seest.
See laul on kõigile, kes igatsust ja vaeva
on elanud ja joonud silmaveest.

See maailm, mis on Sinust väljaspool,
seest tühi on täis üksikuid,
kel ununend mis hellitus ja hool,
nutt täitmas hingetühikuid.

Kel üldse pole kuhugile minna,
kel eal ei küsi keegi "Kuidas läheb sul?",
kes üksi hulgub mööda tühja linna,
et mitte minna koju, kus on vaikus nõnda hull.

Kui mõni avab, süda elus hoiab Sind,
siis hoia kedagi ja hästi hellasti,
sest süda habras on kui väike laululind,
on õrnem veel Su hingekellastki.

Ta laul on vaibuv, vaikuski on kadunud,
kõik möödub pöördumata iial tagasi,
truu kaaslanegi rändab võõraid radu,
ta lahkus siis kui Sina magasid.