sügis

Ei jõua siia kirjutada... ja alati pole vist põhjust ka. Kuigi võluvaid emotsioone on viimasel ajal olnud, kohati lausa ülevoolavalt palju.

Oma viimase sissekande ajal istusin Rahvusraamatukogus Infopoliitika foorumil. Läks kogu päev aga tuli ainult kaks head mõtet. Pisut ajaraiskamine aga nii läheb, kui eelnevalt ei süvene. Igasugusesse reklaami, ka koolituse ja seminari omasse, tuleb skeptiliselt suhtuda. Või? Igatahes ühel hetkel see päev lõppes.

Sõpruse kino trepil kohtusin Katriniga (seesama, kes oli Veneetsias), tõmbasin endale arvutisse multikaid ja tagastasin plaadi. Ta on tore!

Hommikul juhtusid "toredad" tehnilised äpardused, mistõttu hilinesin koosolekule ainult 49 minutit. Piinlik.

Reede õhtu oli broneeritud Paidele - etendus Dance by Pärt. Ma ei tea, kas tegemist on Jõhvi Balletifestivali hea kooli ja ärahellitatud maitse või millegi muuga aga ma oleksin oodanud rohkem. Oli paar head numbrit aga üldiselt... Ma ei tea. Minu pilt muusikast oli hoopis midagi muud kui see, mis lavalt paistis. Aga võibolla on see minu probleem? Võibolla olin mina tol õhtul saalis ainus, keda häiris ilmselge üle lavastamine ja liigne lavaline sahmimine? Ei tea, igatahes nii oli. Ja siis veel - ma ei saa aru, miks nad ei kasuta Pärdi III sümfoonia normaalset salvestust. ARGH!!!

Etendusele järgnesid kõned ja vastuvõtt.... nagu ikka. Üks nali juhtus ikkagi ka. Nimelt olid kohalikud osavnäpud valmistanud tordi, millel peal Arvo Pärt 75 ka katke viisist "Käin juba lasteaias". Paluti siis maestrot, et vaadaku see torti ja avastagu, mis laulga on tegu. Pärt vaatab, muigab ja ütleb: "Siin on vale noot". Nimelt oli ühe b asemele tulnud as:)

Laupäeva hommikul sõitsin Oonurme. Vastavalt tavale jäi loomulikult pisut hiljaks kuid sellele vaatamata oli armas. Tegin kooriga esimest korda proovi ja tegelikult oli tore. Ma ei tea kohe miks, aga mulle meeldivad sellised väikesed armsad kollektiivid.... Hingamine on kuidagi soe, kodune ja armas.

Õhtul osalesin Jõhvis Laulukaruselli salvestusel. Lapsed laulsid, kaamerad filmisid, nagu ikka. Õhtu muutis eriliseks üks Rakverest pärit poiss.

Intervjuu. Meelis Kompus: "No ütle Kaspar, kui me nüüd siit Jõhvist tagasi Tallinnasse sõidame ja teel ka Rakverest läbi läheme, milliseid kohti peab kindlasti külastama?". Poiss: "Linnus, Tarvas ja Pärdi skulptuur." Saate isegi aru... esiteks on üliarmas, et kuju on nii ruttu omaks võetud. Laps tõstab selle samale tasemele Linnuse ja Tarvaga. Teiseks kuna antud asjaga sain siin linnas ka mina pisut sahmida siis on isiklik side olemas. Oli väga soe hetk!

Järgmisel päeval kuulasin Jõhvis Virumaa Kammerorkestri kontserti. Kirjutasin sellest ka Virumaa Teatajasse:)

Sügisesene värskusepuhang kontserdisaalis

Keio Soomelt

keio.soomelt@rakvere.ee

Virumaa Kammerorkestri ja Tallinna Muusikakeskkooli keelpilliorkesri kontsert Jõhvi kontserdimajas pühapäeval, 19. septembril (sama kavaga esineti päev varem ka Rakvere Pauluse kirikus) pakkus rohkelt positiivseid üllatusi ja muusikalisi leide.

Viimase paari aasta jooksul olen kuulnud Jõhvi kontserdimajas palju eripalgelisi kontserte ja muusikuid ning võin täie siirusega öelda, et pühapäevane muusikaelamus ületas nii mõnegi varasema! Võibolla oli just õpilaslik värskus ja ideede puhtus see, mis pani ka tuntud lood eriliselt helisema. Silmnätav ja kuuldav entusiasm ja armastus oma tegevuse vastu, palgatöö puudumine lavalt.

Kontserdi avalugu, A. J. Neeme „Lumeöö” kõlas pehmelt, värskelt ja soojalt. Ilmselgelt on tegemist looga, mille autor tunneb oma instrumenti, keelpilliorkestrit, ideaalselt. Lisaks heale kompositsioonile tõstaks esile ka orkestri kõlakultuuri. Tausta teadmata ei oskaks arvata, et tegemist on erinevate jõudude koondorkestriga. Kui tavaliselt kõlavad sellised üksused pisut rabedalt, siis antud kooslus jätab mulje, justkui oleks aastad kokkumängu harjutatud. Justnimelt kokkumängu, kuna solistidest orkester ei ole orkester vaid teatud hulk soliste. Antud juhul on aga kõla vastupidine – meeldivalt ühtlane, pehme ja sulanduv. Orkester leiab justkui ühtse hingamise ja rütmi, mis voogab kokku meeldivaks kõlaliseks tervikuks. Pala justkui võtab hellalt kuulajal käest, kutsudes teda mõnusale jalutuskäigule edasisel helimaal.

Järgnevad Vivaldi „Kontsert 2-le viiulile a-moll” ja Sügis tsüklist „Aastaajad” annavad võimaluse nautida väga head sooloviiulit. Kahele viiulile kirjutatud kontserdis on tajuda väga head ansamblit solistide (K. M. Kits ja M. Tiimus) ja orkestri vahel. Ka solistide omavaheline koostöö on tihe ning tulemus seetõttu nauditav. „Sügise” solisti R. Traksmanni puhul tõstaks esile äärmiselt värske ja siira esituse. Ilmselt on igal vähegi muusikaliteratuuriga kokku puutunud kuulajal teosega mingi side olemas ja seda suurem on väljakutse teha oma esitus silmapaistvaks, haaravaks ja uudseks. Noor solist seisab oma ülesannete kõrgusel, haarates tehniliselt puhta mänguga kogu saali. Tõsi, larghettos oleks võinud olla pisut rohkem kandvust, kuid kiirete osade säravus varjutas selle pisiasja ning muutus tervikpildi igati meeldejäävaks. Mängus on ühendatud head tehnilised oskused, sisukas esitus ja märgatav solistipoolne terviknägemus. Jääb vaid loota, et praegusel talendil jätkub tahet ja jõudu edaspidiseks!

Kontserdi teises pooles esitatud A. Pärdi IV sümfoonia „Los Angeles” ei ole valdavalt õpilastest koosnevale orkestrile võibolla just lihtsaim repetruaar. Juba teose taust nõuab teatavat sügavust, mõtiskelu ja süvenemist. Sümfoonia on nimelt pühendatud Mihhail Hodorkovskile. Siinkohal saan vaid kinnitada, et orkester seisis oma ülesande kõrgusel. Taaskord väga terviklik sisuline esitus ja heal tasemel tehniline ning kõlaline teostus. Usun, et nimetatud teose ettekanne Rakveres ja Jõhvis andis ka Pärdi Pidnädalatele teatava meeldiva lõpuaktsendi. Siinkohal jääb vaid tänada dirigent Toivi Peäsket ja kõiki muusikuid pakutud elamuse eest!

Õnnelik on linn, millel on oma orkester. Erti õnnelik on aga linn, kus on hästi mängiv orkester!

Ja siis algas uus nädal ja uus elu...

Nädala esimesse poolde mahtus suhteliselt töine sahmimine, midagi "põletavat" ei tekkinud. Mõned uued ideed, paar projektiplaani aga neist on mõtet vist rääkida alles siis, kui need peaks kunagi kuhugile jõudma.

Neljapäeval avati Noortekeskus uutes ruumides. Võrreldes eelnevaga peaks võimalusi olema ääretult. Loodetavasti tekib ka kasutamine.

Reedel sõitsin Türile - Aino Linnas sai Järvamaa Hariduspreemiate jagamisel elutöö preemia. Mina õpilasena olin uhke!

Õhtul sõtsin maale. Väike istumine ema ja vanaemaga, oli samuti tore. Kodus on vist alati tore:)

Ja siis tuli laupäev, üle pika aja üks ilusamaid päevi üldse. Hommikul sõitsin Albusse. Väljas oli IMELINE kuldne sügis, automakist ikka seesama Pärdi III sümfoonia. Kohati on tunne, et olen sellesse teosesse kinni jäänud. Kuidagi ei suuda ennast sellest lahti rebida, eriti sügiseti.

Seminar Albus ei olnud just meelierutav, halb ka ei olnud. Normaalne, mida iganes see siis peaks tähendama. Aga võluvad olid hommikune teekond läbi sügise, lõunane raamat pargipingil ja pärastlõunane Vargamäe muuseum. Sügis on kohati imeline! Pühapäevane sügis seevastu oli hall, pives ja sombune. Kolmainu kirikutorni tipp oli mattunud uttu, Solare esines linnuses mihklilaadal.

Ja täna algas jälle uus töönädal... Võibolla on see ennatlik aga vähemalt õige pisut on tunne, et töösse hakkab tekkima mingi rütm ja süsteem. Kohati on see täitsa ilus tunne!

Lõppu veel üks tsitaat Õpetajate lehest. Siim Aimla ÕPL 24. september 2010: "Ka pärimusmuusikale ei vaadata, nagu Aimla väljendub, enam kui "kampsunis tüüpide jaurami raputamisele", vaid kui tõsisele tegevusele."