Viru-Nigula - Narva jalgsimatk

Olen juba mitu aastat mõtisklenud matkast põhjarannikul. Nüüd, vahetult peale Baltic Pride, oli aeg see teoks teha. Sedapuhku siis üksinda.

Valisin teekonna alguspunktiks Viru-Nigula muuseumi. Ilma eelneva kokkuleppeta oli muuseumi uks kutsuvalt valla ning tuttav Enegi kohal. Esialgsest “vaatame uut, Viru-Nigula kirikuõpetajatele pühendatud stendi” jutust kujunes umbes tunnine ringkäik, kus said üle vaadatud nii uued kui ka varasemast tuttavad eksponaadid. Väga hariv ja huvitav aeg, mille lisandväärtuseks oli miljöö - Viru-Nigula Koduloomuuseumi (ehk endise pastoraadi) hoone evib endas mingit omalaadset rahu, mida ma muudes maapastoraatides tihti kohanud ei ole. Võib-olla on asi selles, et mingis mõttes on seal aeg seisma jäänud. Aga võib-olla on tegemist ka lihtsalt minu subjektiivse armastusega selle üsna baltlasliku arhitektuuri vastu.

Muuseumist lahkudes oli suur vihmahoog möödas, järgnevad kaks tundi veetsin Viru-Nigula ja Aseri vahelisel teelõigul. Varasuvised värvid ja lõhnad, mõned lehmad… Vahepeal pidas kinni mööda sõitev Kersti ja pakkus küüti (millest ma, vaatamata akti äärmuslikule armsusele, entusiastlikult keeldusin) ning olingi Aseris.

Aseris elavad minu hääd sõbrad Kaire ja Riho. Kaire oli talle omase hoole ja põhjalikkusega ära korraldanud kogu programmi. Nimelt võttis meid kõigepealt Aseri koolis vastu Pärja, kes tegi personaalselt meile (tõsi, Kairele ja Rihole juba teist korda) põhjaliku ja mis peamine, väga särava ettekande O. W. Masingust. Siia sobib vist kõige paremini kalli abikaasa mõte, et kui inimesed midagi kirega teevad, siis muudab see armastus oma valdkonna vastu ilusaks lisaks tegijale endale kõik, mis teda ümbritseb. Need kaks ja pool tundi möödusid täiesti märkamatult!

Eks me oleme ju kõik vast midagi Masingust kuulnud. Kes siis tänu Krossi “Taevakivile”, kes muidu “õ”-tähega seoses, kuid hool ja põhjalikkus, millega Pärja temast rääkis, olid lummavad. Omaette kihi lisas kogu loole veel tõsiasi, et Pärja oli minu pärast sel õhtul välja tulnud. Need on sedalaadi kogemused, kus on kõik elemendid koos - teadmised, kirg oma valdkonna vastu ja ligimesearmastus.

Õhtuks oli Kaire ette valmistanud maitsva (ja väga rikkaliku) laua, mida saime minu majutuskoha terrassil parimas seltskonnas nautida. Ja siis muidugi veel see majutuskoht (jällegi Kaire korraldatud). Baurine külalistemaja on ühte Aseri kolmest aianduskooperatiivist rajatud maja - minu käsutuses oli kaks maitsekalt sisustatud ja mugavat korrust (ehk siis terve maja). Kel põhjust Aseris ööbida, tasub üles otsida!

Järgmisel hommikul oli isegi pisut kurb Aserist lahkuda. Tegin Kaire juures Spordikeskuses veel ühe hommikukohvi ning asusin teele Matka poole.

Valisin maanteeserva asemel põldude ja metsade vahel kulgeva raja - pisut üle 15km põldu, metsa ja mõned lehmad (esialgu mustad, hiljem helebeežid). Mingil hetkel keset põldu ristteel kaarti vaadates soovitas maps mulle hüval käel kulgevat rada, see pidavat olema “less crowded”. Õhtuks jõudsin Lüganuse külje all olevasse Matka külla, kus mind võttis vastu Marje.

Marje juurde kogunesid veel mõned minuaegsed (tänaseks osaliselt endised) Lüganuse Segakoori lauljad, veetsime taas imetoreda õhtu. Kui eelmisel õhtul olin kogenud külalistemaja rõõmusid, siis sel korral oli mul privileeg jääda Marje juurde. Ja jällegi oli see nii liigutavalt tore. Ah jaa - ja minu villaste sokkide varu sai tänu perenaisele täiendatud.

Hommik oli varajane. Neljapäeviti toimuvad kirikus hommikupalvused, algusega kell 7. Lüganuse kirikusse on pastor Ulvari eestvedamisel ehitatud uus orel (õigemini on valmis selle esimene etapp, teise etapi ehk täiendavate registrite jaoks on korjandus käimas) ja iseenesest mõitetavalt istusin ma palvuse ajaks selle pilli taha - eelkõige juba isiklikust huvist tuttuut orelit proovida. Lisaks koraalile sain enam-vähem maha kobistatud ka Tobiase “Largo” (“Eks teie tea”). Vaatamata mõningasele kohmakusele oli mul enda üle hea meel. Pill kõlas kenasti, puhas rõõm!

Peale palvust, orelikatsumist ja hommikukohvi asusin teele Kohtla-Nõmme poole. Vaatamata minu püüule noolsirget tehnorajatist nimega “Alajaama tee” vältida, olin peagi siiski kõmpimas selle väga suure fraktsiooniga kivipuistega kaetud lõigul.

Olin otsustanud, et ma ei hääleta (kuigi need paar mööduvat autot ahvatlesid vägagi kätt tõstma). Kuni ühel hetkel peatus minu kõrval üks pigem päevi näinud hõbedane Passat. Umbes kahe minuti jooksul kerkisid minu ajus esile kõik eelarvamused. Kuna alati on lihtsam iseenda asemel kedagi teist süüdistada, siis võiks siinkohal rääkida klassikalistest Eesti filmi stereotüüpidest - umbes neljakümnene kõhetu, tugevalt tatoveeritud ja pisut eksleva pilguga juht, kes mulle küüti pakkus. Filmides juhtuvad tavaliselt peale seda stseeni kõikvõimalikud halvad asjad. Aga elu ei ole  tegelikult film. Elus on hoopis üks Võrumaalt pärit poiss, kes kuni kuuenda klassini (siis koliti külast Võrru) ei osanud eesti keelt, kes täna elab ja töötab Ida-Virumaal ja kes on lihtsalt tore inimene. No vot. Ja see Passat mu siis Kohtla-Nõmme külapoe ette tõi. Kohtusin seal kohaliku ehitusmeistriga, kes kurblike silmadega kella küsis - seoses teatud müügipiirangutega ei ole nimelt võimalik mõnikord väikekohtades tööd enne alustada, kui kell saab kümme.

Hommikused kohvitassid Lüganusel hakkasid minu kehas endast märku andma ning kuna ma olin ikkagi asulas, siis otsustasin leida tualeti (selmet pruukida suvalist teeäärset võsa). Kuna klubi seisis kindlusena suletult, otsustasin minna teenuskeskusesse (raamatukogu, vallavalitsuse esindus, noortekeskus). Minu küsimuse peale, et kas teil siin tualetti on, vastas raamatukoguhoidja kindlameelse “ei”. Vaesed inimesed, kes nad peavad sellistes tingimustes töötama. Minu jäärapäisus muutis tualeti leidmise mulle kinnisideeks.

Samas majas asub ka kool. Püüdsin hoovilt kinni ühe juba pigem suvises meeleolus õpetaja ning peale lühikest enesetutvustust täristasin välja oma soovi. Peale teatavat üllatus-kohmetus-kahtlustus-järelemõtlemine minuteid jõudis minu ohver järeldusele, et koolimajas siiski on tualett (ehk siis vähemalt Kohtla-Nõmme kooli õpilased ja õpetajad on võrreldes teenuskeskusega umbes 150 aastat kaugemal).

Mul oli oma majutuskohta (Kohtla-Järve) veel parasjagu maad minna, asusin teele.

Kui Kohtla-Nõmme poolt tulla, satud kõigepealt vist Kohtla-Järve kõige ilusamasse linnaosasse - vanalinna. Roheluses on sajandi algusaegsed majad, mille (paraku kaduvusse vajuvaks) krooniks on kunagine koolimaja. Mitte ükski riigigümnaasium ei saa sellise väärikuse lähedale (või siis on mul lihtsalt kohutavalt aegunud ja pompoosne maitse). Sellele järgneb mitte vähem toretsev stalinistlik Kultuurikeskus, mille juurest viib uhke puiestee kesklinna. Kohtla-Järve linnavalitsuse ees on vist Nõukogude Eesti kõige homoerootilisem skulptuur (palun vabandust, vagatsejad, aga minge ja vaadake!), mille ette omakorda on linnavalitsus paigaldanud viidaposti - vikerkaarevärvilised sildikesed kohanimega “õnn”. Ilus!

Pärastlõuna K-Järvel möödus peamiselt (tänu vihmale) hostelitoas lugedes. Kasuliku teadmisena õppisin, et kui rakkude katki torkamiseks on nõela vaja, siis Maximast seda ei leia, tuleb minna Selverisse.

Hommikul oli Kohtla-Järve keskväljakule üles pandud turg ja mina esinesin maailma kõige stereotüüpsema turistina. Nimelt ostsin endale paar värskelt küpsetatud tšeburekki (need olid nii maitsvad, et ühest ei saa mitte midagi), pudeli Tarhunni ja veetsin pooltunni pingil nosides ja inimesi vaadates. Oli põnev.

Aga lõpuks tuli ennast siiski oma rakkude peale püsti ajada ja teele asuda. Pärastlõunaks jõudsin Ontikale, kus elab mu sõber Ago. Ja jällegi oli nii tore õhtu - saun, eesti film ja palju juttu. Nägime viimati üsna mitu aastat tagasi, seega oli teemasid, mis järelabi vajasid.

Hommik Ontikal oli vihmane. Igasugu ilmakaardid lubasid, et kella kaheks sadu taandub ning neile lubadustele tuginedes otsustasin nimetatud ajal liikuma hakata. Ago kahtlustava pilgu saatel sammusin kerges vihmasabinas Valaste joa trepis alla. Olin nimelt pähe võtnud, et lähen Toilasse mitte teed, vaid mereranda pidi. Mis see kümme kilomeetrit siis on. Teed mööda alla kahe tunni, rannas maksimum kolm. Ja ma eksisin!

Kui esimene kilomeeter oli selline “ebamugav aga huvitav” jalutuskäik kivisel rannal, siis järgmised pea viis tundi oli puhas seikluspark. Ühelt poolt on meri kandnud randa väga palju rüsipiutu, teisalt on tormid andnud endast maksimumi, et rannal kasvavaid puid maha murda. Sellest kõigest moodustub kokku lõputu rägastik, millest Sa püüad kudagimoodi üle, läbi või siis alt minna. Jalad kastis meri märjaks (korduvalt) kohe, vihmasabin hoolitses selle eest, et ka ülakeha tasakaalukalt läbi vettiks.

Umbes poolel teel sain ma aru, et edasiminek sellise ilmaga on hullumeelsus… ja tagasiminek lollus. Otsustasin, et nii on hästi ja rühkisin Toila poole, ise naerdes kergelt skisofreenilise olukorra üle. Vasakul käel on mere näol piiritu vabadus, paremal käel ligipääsmatu pankrannik. Sa oled sõna otseses mõttes vangis selle ääretu vabaduse ja ängistava kiviseina vahel ja Sinu ainus valik on edasi rühkida läbi nende “maailma kõige loomingulisemate ronimisatraktsioonide”. Ma ei ole vist mitte kunagi ühestki trepist nii kergejalgselt (!) Üles lipanud kui sel õhtul, mil ma lõpuks jõudsin astmestikuni, mis mind rannast üles Toliasse viis. Jõudsin kohalikku poodi 20 minutit enne sulgemist.

Minu majutuskoht oli Toila sadamas ja suureks üllatuseks oli sealne restoran veel avatud. Ma ei tea, kas asi oli sealses (pigem vähem) teravas Tom Kha supis, kuumas rummis või milleski muus, aga vaatamata sellele, et olin alukateni läbi vettinud (ja õhutemperatuur oli umbes +10 kraadi), ei olnud mul hommikuks mitte ühtegi külmetuse tunnust.

Pühapäevaks oli vanaema Aino kutsutud Presidendi roosiaeda vastuvõtule ja mina olin lubanud ta sinna viia (sest arvestades, kui vähe ma üldse Eestis olen, tundus antud juhul kohusetundliku lapselapse roll ainumõeldav). Pikk lugu lühidalt: 6.25 buss Toilast Jõhvi - 7.41 rong Jõhvis Rakverre - autoga Arknale koju (märjad asjad kotist välja, kuivad asemele) - autoga Koeru - Tallinn (vastuvõtt) - Koeru - Sillamäe. 

Õhtune Sillamäe oli lummav. Lisaks üldtuntud stalinistlikule keskusele on seal tegelikult veel päris palju hilisemat kvaliteetarhitektuuri. Kui hetkeks päevapoliitikasse põigata, siis lisaks tallinnalinnapealikule “standardlahendusele” on Sillamäel hulganisti ka seitsme- ja kaheksakümnendatest pärit kvaliteetseid ja huvitavaid erilahendusi. Ja muidugi hiljuti valminud rannapromenaad - suurepärane paik, kus pühapäeva õhtupäikeses raamatut lugeda.

Sillamäelt tatsasin edasi Narva-Jõesuu poole. Teekonna esimene pool möödus kergliiklusteel. Ühel hetkel läks see sujuvalt üle RMK matkarajaks ja nagu nimele kohane, kohtasin siin ka teekonna esimest (ja viimast) metslooma - rebast. Tegelikult ma ehmusin. Mul oli keep seljas ja kui ma emotsionaalselt kätega vehkima hakkasin, vajus see mulle silmile. Kuniks mina siis seal oma keebiga sahmerdasin, oli ilmselt veelgi enam ehmunud rebane kadunud.

Kuna metsaalune oli üsna märg, siis liikusin teise poole teekonnast mererannas. Võrreldes laupäevase kogemusega oli see puhas lust - ületasin umbes kaks puud, muul ajal jalutasin mööda rannaliiva päikesepaistes.

Narva-Jõesuusse jõudes olin siiski üpris väsinud ja kuna minu majutus asus linna teises otsas, siis istusin bussi. Sõbralikust bussijuhist sai minu sõber - järgmisel päeval mööda sõites juba tervitasime üksteist.

Õhtusöögile N-Jõesuus liitus sõber Helger-Hans koos oma kahe koeraga. Oli väga tore õhtu :)

Viimase päeva teekonnast läbisin jala umbes 60%. Ühel hetkel korjasid mu teeäärest peale mööda sõitvad pereliikmed. Külastasime Narva kindlust ja Raekoja platsi, sõime N-Jõesuus lõunat ning oligi aeg koju sõita.

Kokku sai neil päevil jalgsi läbitud 119.9 kilomeetrit, nähtud päris palju kaunist põhjarannikut ja mis peamine - koos oldud ülitoredate inimestega!

Tai

Veel enne pikemat suvitamist Euroopas külastasime Tai Kuningriiki. Tai (vana nimega Siiam) on riik Kagu-Aasias Indohiina poolsaarel. Erinevalt paljudest teistest siinse piirkonna aladest ei ole Tai kunagi olnud ühegi Euroopa riigi asumaa.

Esimene tailaste riik oli Sukhotai, mis asutati 1238 ja eksisteeris kuni 1438. aastani. Tänapäeva Tai eelkäijaks loetakse Ayutthaya riiki, mis moodustati 1351.

18. sajandil tekkisid pärilussõjad, sest reeglid selle kohta, kes saab vana kuninga surma korral uueks kuningaks, polnud üheselt määratud. Legitiimse võimu puudumisest hoolimata kestis anarhia riigis lühikest aega. Chap Tak alistas kiiresti konkurendid ja kuulutas end Taksini nime all Thonburi (uue riigi pealinn) kuningriigi valitsejaks. 1782 korraldas tema kauaaegne liitlane Chao Phraya Chakri riigipöörde. Taksin kukutati ja tapeti ning Chao Phraya Chakri sai uueks Tai kuningaks Rama I nime all, temast alguse saanud dünastia valitseb Taid tänapäevani. Rama I asutas veel samal aastal uue pealinna nimega Rattanakosin (hilisem ja tänaseni käibel olev nimi on Bangkok) ja muutis riigi nime Rattakosini kuningriigiks.

1932 tekkis riigil rahahäda ja kuningas otsustas sõjaväe eelarvet vähendada. Sõjavägi korraldas riigipöörde ja kuningas Rama VII pidi nõustuma Tai põhiseaduse vastuvõtmisega, mis lõpetas absoluutse monarhia. Riigi ametlik nimi polnud enam Rattakosin, vaid Siiam nagu see oli levinud kõnekeeles varem. 1935 Rama VII kukutati ja troonile sai tema poeg. 24. juunil 1939 muudeti riigi ametlikku nime taas ja selleks sai Tai.

Kui puhkes Teine maailmasõda, pakkus Jaapan Taile liitu, lubades aidata kaotatud maa-alade (ehk Laose ja Kambodža) tagasisaamisega. Sõjategevust Tais ei toimunud, aga sõja lõppedes kuulus Tai antud liidu tõttu kaotanud riikide hulka.

1946 muudeti riigi nimi taas Siiamiks ja 1948 tagasi Taiks. Sõna thai (ไทย) tähendab tai keeles 'vaba'. Sama sõna tähistab ka tai rahvast, mistõttu osa elanikest, eriti suur hiina vähemus, kasutab endiselt nime "Siiam".

Meie esimeseks peatuspaigaks oli Bangkok. Tokyo maikuise kliimaga võrreldes väga palav, aga mõnus!

Bangkok, tai keeles tuntud kui Krung Thep Maha Nakhon ja kõnekeeles Krung Thep, on Tai pealinn ja rahvarohkeim linn. Linn hõlmab 1568,7 ruutkilomeetrit Chao Phraya jõe deltas Tai keskosas ja selle hinnanguline rahvaarv oli 2024. aasta seisuga 11,4 miljonit inimest. 2021. aasta hinnangu kohaselt elab ümbritsevas Bangkoki metropolipiirkonnas üle 17,4 miljoni inimese.

Bangkoki juured ulatuvad 15. sajandil Ayutthaya ajastul asuvasse väikesesse kaubandusposti, mis lõpuks kasvas ja kuhu sai kahe pealinna asukoht – Thonburi 1767. aastal ja Rattanakosin 1782. aastal.

Aasia investeerimisbuum 1980. ja 1990. aastatel ajendas paljusid rahvusvahelisi korporatsioone paigutama oma piirkondlikud peakorterid Bangkokki. Linn on nüüdseks piirkondlik jõud finants-, äri- ja popkultuuris. Bangkok on üks maailma populaarsemaid turismisihtkohti ja seda on mitmes rahvusvahelises edetabelis nimetatud maailma enimkülastatud linnaks.

Bangkoki kiire kasv koos vähese linnaplaneerimisega on toonud kaasa kaootilise linnapildi ja ebapiisava infrastruktuuri.

Teekond Bangkoki lennujaamast kesklinna on uue rongiga lihtne ja kiire. Ainus tähelepanek, et ei tasu endale Rabbit kaarti (või muud ühistranspordi kaarti) soetada - igal ettevõttel ja liinil on oma süsteem ning paraku need ei kattu. Samas saab nii rongides kui metroos maksta tavalise viipemaksega kaardiga (huvitaval kombel nutikell ei toiminud, ainult füüsiline kaart).

Ega me esimesel päeval palju jõudnud - otsisime hotelli üles, jalutasime natuke lähimas ümbruskonnas ja sõime õhtust - järgnevad 9 päeva oli meil võimalus nautida imelist Tai kööki. Minu esialgne pelgus (ma ei söö eriti vürtsikaid toite) oli põhjendamatu - kõigis menüüdes leidus ka minusugusele suur valik erinevaid võimalusi.

Järgmiste päevade jooksul sai paar "peab Bangkokis külastama" kohta läbi käidud.

Wat Phra Kaew (วัดพระแก้ว) peetakse Tai kõige pühamaks budistlikuks templiks. Kompleks koosneb mitmest hoonest Bangkoki ajaloolises keskuses asuva Suure Palee territooriumil. Templi ehitus algas 1783. aastal Chakri dünastia esimese kuninga Rama I käsul. Igal aastal peetakse templis palju olulisi riiklikke ja kuninglikke tseremooniaid, mida juhatab kuningas isiklikult ja kus osalevad valitsusametnikud. See teeb templist monarhia ja riigi riikliku pühamu. 

Rama I rajas Suure Palee Chao Phraya jõe idakaldale kindlustatud linnapiirkonda, mida nüüd tuntakse Rattanakosini saarena. Traditsiooniliselt eraldati palee territooriumil alati ala kuningliku templi või kabeli ehitamiseks kuninga ja kuningliku perekonna isiklikuks tarbeks. Templil (või wat'il) olid kõik tavalise budistliku templi omadused, välja arvatud munkade eluruumid - kuna tempel ehitati kuningapalee sisse, ei majutatud sinna ühtegi munka. Selle asemel kutsuti rituaale läbi viima mungad erinevatest teistest templitest, kes seejärel lahkusid.

Bangkoki Suur Palee, mis asub Bangkoki südames, oli Rattanakosini kuningriigi kuningas Rama I-st ​​kuningas Rama V-ni residents. Tänapäeval kasutatakse seda kohta kuninglike tseremooniate korraldamiseks ja kuninga külaliste, riigikülaliste ja teiste välismaiste kõrgete ametnike vastuvõtmiseks.

Suur Palee jaguneb kaheks põhitsooniks: Smaragdbuddha tempel (kolm korda aastas vahetatakse smaragdbuddha kuju kuldseid rüüsid kuninglikul tseremoonial, mis tähistab aastaaegade vaheldumist) ja kuninglik residents. Viimane jaguneb kolmeks suuremaks piirkonnaks: välisõu, keskmine õu ja siseõu. Välisõues asub mitu riigiasutust, näiteks kuningliku majapidamise büroo, Tema Majesteedi peamise erasekretäri kantselei ja Kuningliku Instituudi kantselei. Keskmises õues peetakse olulisi kuninglikke tseremooniaid, näiteks kuninglik kroonimine ja kroonimispäeva kuninglik tseremoonia. Sisemise õue lõunaosa oli vanasti ainult naistele mõeldud tsoon; ühelegi mehele peale kuninga ei lubatud  siseneda alale, kus elasid kuningannad, abikaasad, abikaasade emad ja kuninga tütred koos paljude õuedaamide ja teenijatega.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis jättis tempel mulle märksa sügavama mulje kui Suur Palee. Aga kuna nad on kõrvuti, siis tasub kindlasti ka palee eest läbi jalutada.

Kaasaegse Kunsti Muuseum (MOCA) on 2021. aastal avatud eramuuseum, mis pakub ulatuslikku kollektsiooni Tai kunstnike teoseid, sealhulgas on esindatud Thawan Duchanee, Hem Vejakorni, Chalermchai Kositpipati ja Prateep Kochabua.

Mingis mõttes on tegemist pigem kunstimuuseumiga, millelt võiks täiendi "kaasaegse" eest ära võtta - kogus on muuhulgas ka ajaloolisi maske jms. Aga siiski valdavalt 20. sajandi kunst.

Kogu tervikuna on üsna suur, aga pisut ehk ühetaoline. Seal on huvitavaid leide ja väga häid töid, kuid tervikuna on seda kõike hästi palju ning üsna suur osa töödest kordab eelnevat stiili ja käekirja. Aga on loomulikult eranded.

Igal juhul tasub MOCA-st läbi käia, kasvõi juba selleks, et näha 20. sajandi Tai kunsti. Ja kui lähete rongiga, siis ärge ehmatage - see pisut getoliku välimusega jaamaümbrus on seesama, kust umbes 10 minutit jalutades ilmub järsku nurgatagant uhke kaasaegne hoone välja.

Lisaks nimetatud turismiobjektidele mahtus nende paari päeva sisse veel parasjagu mööda linna lonkimist ja hulgaliselt väga head Tai toitu. Ühe korra kasutasime ühistranspordina ka jõepaati (justnimelt seda vana "ühispaati", mitte kaasaegseid turistikaid) ja see oli väga tore elamus! Ja siis muidugi lõputult puuvilju - ananassid, apelsinid, mangod ja mis kõik veel. Suurepärane!

Bangkokist edasi liikusime Phuketisse. Meie seekordse reisi peamine eesmärk oli eelkõige teha "mitte midagi" ja selle olulise eesmärgi täitmiseks oli meie jaapanlasest sõber ja reisikorraldaja Taichi välja valinud suurepärase Paresa Resorti.

Kasutasime siselennuks Bangkok Airlanesi ja see oli väga tore. Kuigi esimene emotsioon oli natuke väsinud (lennukid ja nende sisustus ei ole enam oma esimeses nooruses ja värskuses), siis meeldivaks üllatuseks oli, et isegi sellel umbes tunniajasel siselennul pakuti väga maitsvat sooja toitu. Lufthansa ei anna enam Tallinn - Frankfurt lennul isegi küpsist mitte :D

Phuketi lennujaam oma kahe terminaliga on tegelikult üsna suur, aga kuna meie saabusime siselendude osasse, siis meenutas see pisut Tallinna lennujaama umbes 40 aastat tagasi. Kuna me ei teadnud, mida oodata, siis võtsime vastu hotelli pakkumise korraldada meile VIP vastuvõtuteenus lennujaamas. Kirjelduses oli, et see tagab kiireima läbipääsu dokumendikontrollist ja viib meid otse transfeerile. Reaalsus - siselennult tulles mingit kontrolli ei olnud. Jalutasime lennukist umbes 7 minutit kohvrilindini, kohtusime seal meie VIP saatjaga, kes ootas koos meiega kohvrid ära, lohistas need umbes 3 minuti kaugusel ootava transfeerini ja tehtud :D Aga eks ikka on tore, kui keegi vastu võtab ja tervitab. Meie hotell oli mägedes, lennujaamast umbes tunnise autosõidu kaugusel.

Phuket on Tai suurim saar ja Kagu-Aasia üks peamisi sihtkohti Andamani meres. See on tuntud oma kaunite randade (Patong, Kata, Karon), elava ööelu ja rikkaliku Hiina-Portugali kultuuri poolest ning pakub segu luksuskuurortidest, lärmakatest turgudest ja ajaloolisest arhitektuurist, kusjuures turism moodustab üle 90% selle majandusest.

Meie kodu järgmiseks pea nädalaks ajaks oli väike villa mäeserval privaatse basseini ja hunnitute merevaadetega. Hommiku- ja õhtusöögid olid Michelini tärniga hotelli restoranis... mida veel soovida :)

Külastasime ka Siam Niramit etendust. Või õigem oleks vist öelda teemaparki, sest enne grandioosset, umbes pooleteisetunnist etendust Siiami ajaloost sai seal mõnusa buffet-õhtusöögi, jalutuskäigu ajaloohõngulises teemapargis koos mõningaste võimalustega proovida käsitööd ja muid atrakstioone ning muidu mõnusa olemise. Kui etendusele minna, siis kindlasti tasub saabuda paar tundi varem, et jõuaks kõige muu pakutavga tutvuda. Taile omaselt on kõik eriliselt sõbralik ja siiras, väga soe elamus!

Omaette vaatamisväärsuseks kujunes taksosõit etenduselt tagasi hotelli. Kuldseks võõbatud (ja mitte just kõige uuem) sportauto, milles puudusid küll turvavööd, aga see-eest oli kogu auto sisemus vooderdatud pehme kuldse polstriga, laes säras led-tuledest vaip. Juht kippus küll vahepeal sõidu ajal videokõnesid tegema ning teelt eksima, aga ühise pingutuse ja kaardirakenduste abil jõudsime lõpuks siiski mööda mägist teed oma hotelli.

Külastasime ka Kamala randa, kuid kuna me erilised rannainimesed ei ole (ja kodune privaatbassein rahuldas vees lebotamise vajadused suurepäraselt), siis piirdusime kokteilidega rannabaaris.

Oli väga tore 10 päeva. Kõigepealt lühike, aga intensiivne melu Bangkokis ning seejärel täielik ja täiuslik puhkus. Vaatamata kuurorti luksuslikule olekule jäi vast kõige soojem elamus inimestest - kohalikud on jutukad, sõbralikud ja hoolivad. Üks ettekandja seisis kaks õhtut järjest õhtusöögi ajal meie laua kõrval ja jutustas mõlemal korral umbes tunnikese. Saime ülevaate Tai ajaloost ja tänapäevast, aga ka tema perekonnast ja motikakollektsioonist. Väga, väga tore.

Veinituur Koshus

Jällegi kohalike sõprade abiga käisime veinituuril. Nimelt Tokyost umbes pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel on Koshu - Jaapani veinitootmise keskus.

Linnakeses on üle 70 veinitootja ning väga paljusid nendest on võimalik külastada. Pakutakse nii ajaloolisi ülevaateid, võimalust tutvuda veinitootmisega kui ka degustratsioone. Meie käisime kokku neljas veinimajas ja kõik nad olid omamoodi huvitavad.

Kõige parema tervikpildi saab ilmselt Château Mercianist. Tegemist on Jaapani vanima ja suurima veinitootjaga, kelle toodangut tellib ka keisrikoda. Lisaks poele ja degustratsioonikohvikule on seal muuseum, mis tutvustab veinitootmise vahendeid ja ajalugu läbi viimase pooleteise sajandi.

Natuke naljakas on muidugi mõelda, et Jaapani veinitootmine sai alguse pisut vähem kui 150 aastat tagasi, aga samas... palju meiegi 20. sajandi alguses sushist, sakest või sochust teadsime?

Huvitavaim oli vast Miwakubo veinimaja. Meie külastatud ettevõtetest kõige väiksem, selgelt ainult jaapanikeelsele publikule (ainus koht, kus ei olnud ühtegi inglisekeelset silti ega seletust) ja väga piiritletud, kuid hea valik veine. Eelkõige oli asi atmosfääris - selleks, et veine maitsta, hüüdis kohvikus olnud proua põllult ühe noormehe (ilmselt tema poja) kohale, kes pesi käed puhtaks, valas meile veini ning selle protseduuriga ühele poole saanud, naasis põllule viinamarjataimedega tegelema. Väga autentne värk.

Üldiselt ei kipu Jaapani veinid väga täidlased olema. Meie maitse jaoks vahest pisut liiga kerged, kohati isegi hapud. Samuti on neil palju meie skaalal üsna magusaid veine. Aga pea igas majas oli mõni toode, mis oli väga hea.

Kui on aega ja huvi, siis igal juhul on linnake väärt külastamist. Lisaks veinimajadele ja toredatele degustratsioonivõimalustele on piirkond väga ilus - päikseline org, mille nõlvad on täis viinamarjaistandusi. Maaililised vaated.