Veinituur Koshus

Jällegi kohalike sõprade abiga käisime veinituuril. Nimelt Tokyost umbes pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel on Koshu - Jaapani veinitootmise keskus.

Linnakeses on üle 70 veinitootja ning väga paljusid nendest on võimalik külastada. Pakutakse nii ajaloolisi ülevaateid, võimalust tutvuda veinitootmisega kui ka degustratsioone. Meie käisime kokku neljas veinimajas ja kõik nad olid omamoodi huvitavad.

Kõige parema tervikpildi saab ilmselt Château Mercianist. Tegemist on Jaapani vanima ja suurima veinitootjaga, kelle toodangut tellib ka keisrikoda. Lisaks poele ja degustratsioonikohvikule on seal muuseum, mis tutvustab veinitootmise vahendeid ja ajalugu läbi viimase pooleteise sajandi.

Natuke naljakas on muidugi mõelda, et Jaapani veinitootmine sai alguse pisut vähem kui 150 aastat tagasi, aga samas... palju meiegi 20. sajandi alguses sushist, sakest või sochust teadsime?

Huvitavaim oli vast Miwakubo veinimaja. Meie külastatud ettevõtetest kõige väiksem, selgelt ainult jaapanikeelsele publikule (ainus koht, kus ei olnud ühtegi inglisekeelset silti ega seletust) ja väga piiritletud, kuid hea valik veine. Eelkõige oli asi atmosfääris - selleks, et veine maitsta, hüüdis kohvikus olnud proua põllult ühe noormehe (ilmselt tema poja) kohale, kes pesi käed puhtaks, valas meile veini ning selle protseduuriga ühele poole saanud, naasis põllule viinamarjataimedega tegelema. Väga autentne värk.

Üldiselt ei kipu Jaapani veinid väga täidlased olema. Meie maitse jaoks vahest pisut liiga kerged, kohati isegi hapud. Samuti on neil palju meie skaalal üsna magusaid veine. Aga pea igas majas oli mõni toode, mis oli väga hea.

Kui on aega ja huvi, siis igal juhul on linnake väärt külastamist. Lisaks veinimajadele ja toredatele degustratsioonivõimalustele on piirkond väga ilus - päikseline org, mille nõlvad on täis viinamarjaistandusi. Maaililised vaated.

Izu poolsaar

Möödunud nädalavahetusel tegime sõpradega väljasõidu Izu poolsaarele. See on populaarne vulkaaniline ja maaliline kuurortpiirkond Shizuoka prefektuuris Jaapanis, Tokyost edelas, mis on tuntud oma kuumaveeallikate, vapustavate randade ja Fuji mäe panoraamvaadete poolest. Poolsaart peetakse esmaklassiliseks nädalavahetuse puhkusekohaks.

Esimeseks elamuseks oli rendiautoga väljasõit Tokyost laupäeva pärastlõunal - umbes tund. Järgmise tunnikese veetsime üsna tiheda liikulsega "kiir"teel (liitsõna esimene pool on jutumärkides, kuna Jaapanis on kiirteel kiirusepiirang 80km/h) ning viimane tund möödus juba mägisematel, vaiksematel, lummavate vaadetega teedel.

Õhtuks jõudsime Hedasse (戸田村). Muugulgas on sealt teada, et 23. detsembril 1854 tabas Ansei Tōkai maavärina tagajärjel tsunami Vene laevastiku lipulaev Dianat, millel oli pardal admiral Jevfimi Putjatin, ning see uppus. Ellujäänud jäid Hedasse, kus nad tegid koostööd Jaapani puuseppade ja laevaehitajatega, et ehitada uus laev (ristitud Hedaks), mis viiks nad tagasi Venemaale. See oli esimene koostööprojekt jaapanlaste ja eurooplaste vahel pärast riikliku eraldatuspoliitika algust Edo perioodil.

Heda on tuntud Jaapani ämblikkrabi poolest, keda jaapani keeles nimetatakse takaashi-ganiks ja kes võib kasvada kuni 4 meetri pikkuseks. Väiksemaid takaashi-gani versioone (umbes 1 meeter) saab osta mitmest küla restoranist ja hotellist.

Kuna tegemist on eelkõige mereandide piirkonnaga, siis valisime meiegi õhtusöögiks kohaliku sushirestorani ja me ei pidanud pettuma. Pisike pererestoran, mille omanik ja kokk on varasemalt töötanud Tokyo tipprestoranides, serveeris meile suurepärast kala, lisandiks tema abikaasa poolt samal hommikul merest korjatud ja salatiks tehtud taimne kraam (ma ei tea, kas sellel taimel üldse levinud ja tuntud eestikeelne nimi on).

Pühapäeva hommikul külastasime süvaveeasukate festivali. Põhimõttliselt tähendas see, et sadamasse laudadele oli laiali laotatud igasugu veest välja püütud kalu, molluskeid ja muid mereelukaid. Nii huvitavad, kui nad ka olid, jäi kogupilt minu jaoks natukene võikaks - kaks lauatäit erinevaid laipasid, mida inimesed ennastunustavalt nätserdasid ja käperdasid. Veelgi õõvastavamad olid kastid, kus sees olid elusad kalad, keda samamoodi käest kätte solgutati. Ma saan aru, et sündmusel on teatud hariduslik funktsioon (inimesed saavad neid elukaid näha reaalselt, mitte ainult õpikupiltidelt), aga ikkagi... kuidagi ilge. Ja seda mitte nende elukate mõttes, vaid... inimene on vist ainus liik maamunal, kes oma uudishimu sellisel viisil teiste elusolendite peal välja elab.

Festivali järgselt külastasime Moroguchi pühamut (諸口神社), mis on maaliline ajalooline šintoistlik tempel Mihama neemel Hedas ja on tuntud oma vapustavate vaadete poolest Fuji mäele üle vee. Pühamu, mis on pühendatud Moroki-himele, meremeeste ja kalurite kaitsejumalusele, pakub rahulikku rannikuäärset pelgupaika oma iseloomuliku punase torii väravaga mere ääres. Imeilus looduslik paik ranna, iidsete mändide ja omasuguse rahuga.

Lõunatasime eilsest tuttavaks saanud koka juures. Selleks, et meile täna pakkuda parimat kala, oli ta juba kell 3 ärganud ja naaberlinna kalaturule sõitnud. Ma ei salga, tänulikkusesse segunes ka pisut piinlikkust. Me ei ole eurooplastena enam harjunud, et keegi meile sellise pühendumusega oma teenust pakub.

Meie viimaseks peatuspaigaks oli onsenilinn Shuzenji, kus vaatamata ahvatlustele piirdusime sel korral ainult avaliku jalavanniga. Shuzenji on ajalooline kuumaveeallikate linn, mida tuntakse kui "Väikest Kyotot" oma atmosfääriliste, kitsaste tänavate ja rikkaliku, üle 1200 aasta pikkuse ajaloo tõttu. Peamiste vaatamisväärsuste hulka kuuluvad rahulik bambusmets, ajalooline Shuzenji tempel, maalilised punased sillad ja mitu avalikku jalavanni (onsen). Muuhulgas on seal ka Tokko-no-yu: piirkonna vanim kuumaveeallikas, mis asub jõesängis. Väike jalutuskäik, jäätis ja kodu poole!

Tokyosse tagasisõit oli üsna pikk ja väsitav - kogu kiirtee oli sisuliselt üks suur seisak ja ummikus passimine. Siit siis õppetund - isegi mitme ümberistumisega ja ajaliselt "pikk" ühistransporditeekond Jaapanis on üldiselt mugavam, kiirem ja parem kui auto.

Igatahes väga äge piirkond ja taas - üldse mitte Tokyost kaugel.

Sendai

Palusin oma sünnipäevanädalavahetuseks, et meie sõber Jas vaataks meile välja mõne toreda onseni-reisi ja nagu ikka, sai ta sellega suurepäraselt hakkama. Seekord külastasime Sendaid, Jas-i kodulinna.

Sendai on Miyagi prefektuuri pealinn ja Tohoku suurim linn, mida tuntakse oma lopsaka roheluse ja puudega ääristatud alleede poolest kui "Puude linna" (Mori no Miyako). Date Masamune asutas selle umbes 1600. aastal ja see elav ~1,1 miljoni elanikuga linn pakub segu samurai ajaloost, moodsatest linnamugavustest ja vapustavast loodusest vaid 90 minuti kaugusel Tokyost (kui tulla Shinkanseniga).

Peale väikest jalutuskäiku ja lõunat (kuulus gyutani ehk grillitud veisekeel) suundusime bussiga Taoyama Onseni. Sendai ise on orus, aga linna servades mäekülgedel asub hulgaliselt erinevaid onsene ning paljudesse neist on väga mugavalt korraldatud ka päraleveobussid Sendai jaamast. Umbes 40 minutit sõitu ja kohal!

Taoyama on tegelikult üsna vana kett, aga Sendai hotell on meeldivalt värskendatud. Kõik, sealhulgas onsen, näevad välja väga kenad ja kaasaegsed. Lisaks kuumavevannile saab laulda karaoket, mängida lauatennist jms. ning ühe eestlase jaoks muidugi äärmiselt oluline aspekt - toit. Õhtu- ja hommikusöögid on buffeerestoranis ja see on suurepärane! Tohutult suur valik, mis on ka äärmiselt kvaliteetne. Ehk siis kujutage endale ette keskmist Euroopa Rootsi lauda, nüüd korrutage see neljaga ning peamine - prioriteet ei ole mitte kvantiteet, vaid kvaliteet! Suurepärane!

Järgmisel hommikul külastasime lähedal asunud Akiu veinimaja. Euroopa mõistes väike, aga jaapanlikult väga puhas veinitootja. Vaatamata sellle, et nende punaste veinide peamine mari on Merlot, olid veinid ise kuidagi kahvatud, hapukad ja hästi kerged. Tore maitsta, aga koju kaasa midagi ei ostnud.

Tegime veel väikese jalutuskäigu Sendai keskuses, lõunatasime ühes väga ägedas, kaasaegses itaaliapärases restoranis ja oligi taas aeg kiirrongiga Tokyo poole tagasi kimada.

Igal juhul on Sendai ja tema onsenid väärt Tokyost välja sõitmist.