Nagoya

Teel Osakasse tegime peatuse Nagoyas, mille kohta Wikipedia teab rääkida, et:

Nagoya (名古屋市) on Chūbu piirkonna suurim linn, rahvaarvult neljas linn Jaapanis, mis asub Vaikse ookeani rannikul Honshu keskosas. Nagoyas on Jaapani suurim meresadam.

1610. aastal viis sõjapealik Tokugawa Ieyasu Owari provintsi pealinna Kiyosust Nagoyasse, sel perioodil renoveeriti Nagoya loss. 20. sajand tõi kaasa suure majandusarengu ning Nagoya sai Jaapani peamiseks tööstuskeskuseks. Traditsioonilisele kellade, jalgrataste ja õmblusmasinate tootmisele lisandus eriterase, keraamika, kemikaalide, õli ja naftakeemiatoodete tootmine - piirkonna auto-, lennundus- ja laevaehitustööstus õitses. Need tegurid muutsid linna Teise maailmasõja ajal USA õhurünnakute sihtmärgiks.

Mitsubishi Aircraft Company asutati 1920. aastal Nagoyas ja sellest sai üks Jaapani suurimaid lennukitootjaid. Nagoya oli Teise maailmasõja ajal USA õhurünnakute sihtmärk. Nagoya rahvaarv oli sel ajal hinnanguliselt 1,5 miljonit, tegemist oli ühega Jaapani lennukitööstuse kolmest suurimast keskusest. Hinnanguliselt toodeti Nagoyas 40–50% Jaapani lahingulennukitest ja mootoritest, sh näiteks elutähtsat hävitajat Mitsubishi A6M Zero. Nagoya piirkonnas toodeti Teise maailmasõja ajal ka tööpinke, laagreid, raudteeseadmeid, metallisulameid, paake, mootorsõidukeid ja töödeldud toiduaineid.

Õhurünnakud algasid 18. aprillil 1942 rünnakuga Mitsubishi Heavy Industries lennukitehasele, Matsuhigecho naftalaole, Nagoya lossi sõjaväekasarmutele ja Nagoya sõjatööstuse tehasele. Pommitamine jätkus 1945. aasta kevadeni. XXI pommitajate väejuhatus püstitas USA armee õhujõudude uue rekordi suurima tonnaažiga, mis kunagi ühel missioonil ühele sihtmärgile lastud – 3162 tonni süüteid. Nagoya loss, mida kasutati sõjaväe komandopunktina, sai tabamuse ja suuresti hävis 14. mail 1945. Peahoone rekonstrueerimine viidi lõpule 1959. aastal. 

Pärast sõda Nagoya majandus mitmekesistus - linn on jäänud Jaapanis oluliseks tööstuse ja transpordi keskuseks, kus teiste hulgas omavad peakortereid Brother Industries, Ibanez, Lexus ja Toyota. Linna kuulsate vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Atsuta pühamu, Higashiyama loomaaed ja botaanikaaed, Nagoya sadama avalik akvaarium, Nagoya loss, Hisaya Ōdori park ja Nagoya teletorn, mis on üks Jaapani vanimaid teletorne.

Esimeseks sihtkohaks sai Toyota Automobile Museum. Tegemist on linnast pisut väljas asuva keskusega, mis tutvustab kogu autotööstuse (mitte ainult Toyota) arengut esimestest motoriseeritud vankritest tänapäevani. Kogus on väga palju näidiseid (nii suurepäraselt taastatud originaale, kui ka filigraanseid koopiaid). Isegi minusugusele, kelle tehnikahuvi jääb pigem väikeste kilda, oli seal palju vaadata. Eelkõige lummasid vanade mudelite detailitäpsus ja disain. Kohati täiesti ebapraktilised, aga ilusad.

Õhtul jalutasime veel lossi ümbruses (kahjuks oli see juba suletud) ning kinnitasime keha lossi vallkiraavi kaldal, kus on mõnus rida pisut hipsterlikke söögikohti väga erinevatele maitsetele. 

Kuna meie praeguse reisiseltskonna üks liige Peter on suur anima (ja kogu animeeritud maailma) kirglik huviline, siis teise päeva pühendasime Ghibly pargile - Nagoyas 2005. aastal toimunud Expo pargis olevale osale, mis on pühendatud Ghibly filmidele.

Teadmata neist midagi (vahel on piinlik oma ignoratnsust tunnistada), sain siiski väga toreda elamuse. Kogu see visuaalne küllus ja detailirohkus, mis Sind seal tabab, on väga äge! Paratamatult sain aru, et ega ma sellest maailmast midagi ei jaga. Ma arvan, et see võiks olla umbes sama, kui vaadata Leonardo da Vinci maale ilma taustateadmiseta- võid saada absoluutse naudingu neist filigraansetest, puudutavatest töödest, kuid kui tunned pisut ka Piiblit, siis mõistad lisatasandina ka seda, kes ja miks seal on. Ehk siis kui mina sain nautida ainult eelkõige visuaalset ilu, siis Peteri jaoks jutustasid need stseenid omaette lugusid.

Igal juhul on tegemist mõjusa reisiga visuaalses maailmas! Parima mulje jätsid peahall (väga palju erinevate filmide nurgakesi) ja Nõidade org. Ja siis muidugi need jaapanlased, kes iga nurga peal, lapp käes, lillelehtedelt tolmu pühivad. See kõik on nii ilus, puhas ja tore.

Fujiyoshida

Koos Danieli ja Peteriga külastasime Fujiyoshidat - pisikest linnakest Fuji mäe jalamil, mis esmapilgul tundub olevat peamiselt turistidele, olgu siis spa-lembestele, või neile, kel ees või seljataga Fuji matk. Wikipedia ütleb, et:

Fujiyoshida (富士吉田市) on linn Jaapanis Yamanashi prefektuuris. 1. mai 2019 seisuga oli linnas 48 782 elanikku, linna kogupindala on 121,74 ruutkilomeetrit. Fujiyoshida asub Fuji mäe põhjaosas ja on ehitatud vanadele laavavooludele. Seda peetakse Jaapanis kõrgel asuvaks linnaks (650–850 meetrit merepinnast).

Tokyost saab kohale mugava kiirtebussiga, umbes poolteist tundi Shinjuku jaamast. Kuna jõudsime pärale üsna hilja, siis mahtus esimesse päeva ainult pisikese, hotellis oleva onseni külastus ning õhtusöök. Viimane oli muidugi omaette elamus. Istusime tatamipõrandal maas, meie ees laual oli suur kuum plaat ning menüü, kust sai tellida erinevaid segusid, mis tuli endal valmis küpsetada. Väga maitsev (eelkõige tuleb siin anda punktid toorainele, mida isegi meie kesine küpsetusoskus ei suutnud rikkuda) ja tore kogemus. Tõsi, hiljem tuli toit t-särki salvestunud lõhnana hotelli kaasa :)

Linnake ise mõjub kuidagi ameerikapäraselt. Ma ei ole küll USA-s väljaspool New Yorki käinud, aga umbes selline pilt avaneb minu meelest filmidest, kui näidatakse mõnd Ameerika väikelinna. Natuke odava välimusega arhitehtuur, praktilised (paraku ka pisut koledad) majad, kiirtoidukohad. Ja samas ilmelised vaated Fujile.

Meie reisi peamine eesmärk oli külastada sealset Onseni, kus me teisel päeval ka tublisti üle viie tunni veetsime. Mu jaapanlasest sõbra väitel on tegemist Jaapani suurima puidust onseniga. Üsna suured basseinid (tõsi - see, kus viimati Tokyos käisin, oli parema valikuga), koduselt puidune, aga tõesti väga suur hoone. Lisaks sise- ja välisvannidele veel puhketoad, kivisaunad, restoran - suurepärane võimalus veeta mõnus päev!

Osaka

Sõprade initsiatiivil sain Tokyost välja, Osakasse. Alustan jällegi internetist (Wikipedia) teksti virutades:

Osaka (jaapani keeles 大阪市) on üks Jaapani kolmest suuremast linnast. Oma 2,7 miljoni elanikuga 2020. aasta rahvaloenduse andmetel on see suuruselt teine suurlinnapiirkond Jaapanis ja maailma suuruselt 10. linnapiirkond.

Osaka on traditsiooniliselt Jaapani majanduskeskus. Kofuni perioodiks (300–538) oli sellest kujunenud oluline piirkondlik sadam ning 7. ja 8. sajandil oli see lühikest aega keiserlik pealinn. Osaka õitses jätkuvalt Edo perioodil (1603–1867) ja sai tuntuks kui Jaapani kultuuri keskus. Pärast Meiji restauratsiooni laienes Osaka oluliselt ja läbis kiire industrialiseerimise. 1889. aastal loodi Osaka ametlikult omavalitsusena. Ehitusbuum kiirendas rahvastiku kasvu järgnevatel aastakümnetel ning 1900. aastateks oli Osaka Meiji ja Taishō perioodide tööstuskeskus.

Osaka on Jaapani suur finantskeskus ja seda peetakse üheks Jaapani kõige multikultuursemaks ja kosmopoliitsemaks linnaks. Linn on koduks Osaka börsile ning selliste rahvusvaheliste elektroonikaettevõtete peakorteritele nagu Panasonic ja Sharp. Osaka on rahvusvaheline uurimis- ja arenduskeskus ning seda esindavad mitmed suuremad ülikoolid, eelkõige Osaka ülikool, Osaka Metropolitani ülikool ja Kansai ülikool.

Esimeseks kohalikuks elamuseks olid kreemisaiad - raudteejaamast väljudes tänavanurgal küpsetas poiss kalakujulisi saiakesi. Otse ahjust, vähese saia ja rohke keedukreemiga. Ideaalne!

Tugev suhkrulaks veres (viimased nädalad on kaalule laastavalt mõjunud), seadsin sammud Osaka Rahvusliku Kaasaegse kunsti muuseumi poole. Põhinäitus oli paraku seoses mingi ehitustehnilise probleemiga suletud, kuid ka erinäitus Mehhiko kultuurist oli väga põnev. Tohutult detailirohked ja kunstliliselt kõrgetasemelised tööd ajast, kui eurooplased veel polnud sinna oma "kultuuri" viinud. Neid taieseid vaadates saad aru, et inimene on nii keskkonnale kui ka teisele inimesele jube elukas. Mis meil, eurooplastel siis 16. sajandil paremat oli - ainult relvad, millega toel hävitasime oma ahnuse ajel nii palju väärtuslikku. Ja pole see probleem ainult eurooplastes - kogu planeedi inimkond pole eriti kaugemale arenenud. Kui vastav võimekus kusagil, mingil rahvakillul tekib, siis oleme taas valmis oma ahnuse ajel ja rahvuslikkuse vms. kilbi all üksteist hävitama tormama.

Aga kui nüüd see kriitikasööst kõrvale jätta, siis tegelikult oli väga lummav näitus. Nii palju fantastilisi detaile, täpsust ja samas ka massiivselt mõjuvat visuaali - imetlusväärne.

Võrreldes Tokyoga on Osakas (vähemalt kesklinnas) kuidagi rohkem õhku ja avarust. Tänavad on laiemad, hoonete vahel on enam ruumi. Ja ehitised on kuidagi pidulikumad. Tokyo on praktiline, Osakas tundub, et ka mõjule on enam rõhku pandud. Paljudel kõrghoonetel on luksuslikud, neoklassitsistlikud esimesed korrused koos mastaapsete fuajeedega, tänavafrondil on enam naturaalsest kivist rohkete kaunistustega fassaade, mis lähevad klaasile üle alles kõrgematel korrustel jne. Iga. juhul on Osaka suurepärane linnaruum ka lihtsalt niisama töllamiseks.

Üks peamisi vaatamisväärsusi ajalooliste ehitiste nimekirjas on Osaka loss. Hiigelkõrge jaapanipärase arhitektuuriga tornjas maja, mis on ümbritsetud pargi, massiivse kaitsemüüri ja vallikraavidega. Väljast ajalooline, seest pigem 1970.-80. aastaid meenutav betoonmuuseum. Väljapanekuga tutvumine oli üsna väsitav, kuna esiteks oli seal võrdlemisi kitsastes oludes väga palju inimesi, teiseks väga kirju väljapanek, milelle on lisatud hulgaliselt häält tegevaid videosid - kõik see kokku on üsna väsitav. Aga lõpuks üles jõudnud, oli see matk muidugi pingutust väärt - suurepärased vaated kogu linnale.

Pealelõuna veetsime lossikõrvasel katusel. Alguses oli seal restoranis jube palju segadust (nagu ikka Jaapanis, väga sõbralikud ja südamest naeratavad teenindajad, kes ütlevad küll iga asja peale maheldalt "yes-yes", aga tegelikult ei saa kumbki osapool mitte midagi aru). Lõpuks kõik laabus: lauda toodi toit, laua kõrvale lohistati grill, millel saime ise liha ja kala küpsetada, klaasid täitusid, päike paistis. Lisaks veel suurepärane seltskond ja valem mõnusaks pärastlõunaseks äraolemiseks ongi olemas!

Kui nüüd väke isiklik põige teha, siis söömast tulles tutvus mu otsaesine ka Osaka teemeistrite toodanguga. Olime teel linna, taamal oleva ülekäiguraja fooris hakkas vilkuma roheline tuli ja otsustasin ikka üle joosta. Oma suurepärasest ideest tiivusatuna ei märganud ma ette sattunud umbes põlvekõrgust barjääri, jooksin sellele otsa ning tutvustasin oma otsaesisele üsna jõuliselt, mida tähendab asfalt.

Õnneks midagi traagilist ei juhtunud - pisut verd, mõned jahuavad kompressid ja abistavad salvid, umbes paar nädalat saan Quasimodona jaapanlasi ehmatada (kuna sinikad peavad kõik värvid korralikult läbi käima) ja on lootust, et sellega see avantüür lõppeb. R. ja T. olid muidugi parimad inimesed, kellega koos selline asi võiks juhtuda - see põhjalik ja professionaalne hoolitsus, mis mulle osaks langes, muutis isegi sellise tobeda vahejuhtumi pigem toredaks äparduseks.

Päevased läbielamised ei takistanud meid muidugi Osaka ööellu sukeldumast. Jahutav kompress alla, peapaelaks seotud puhv pähe ja minek!

Nagu linnas, nii ka baarides tundus Osakas kuidagi rohkem ruumi olema, kui teistes Jaapani linnades. Käisime läbi päris mitu peokohta ja kõik need olid kuidagi väga suured. Mõned karaokega, mõned ilma - igal pool sõbralik teenindus ja üldiselt väga mõnus vaib. Ainus, mis pisut üllatas, oli see, et reede õhtu kohta olid kõik kohad kuidagi hõredad. Aga noh, tore ikka. Osaka ööeluga tutvumine - done!

Umeda Sky Building Kuchu Teien Observatory on Osaka pearaudteejaama juures olev mitmest tornist koosnev kõrghoone, mida tasub kindlasti külastada. Esiteks mõjub väga mõnusalt hoone lähiümbrus - kogu linnaruum oma pisikeste parkide, rohke roheluse ja lillede ning veesilmadega on väga rahustav ja mõnus. Ja siis muidugi torn ise - jällegi imelised vaated. Lisaks veel ka hoone arhitektuur. Kõik seee kokku on kahtlemata külastamist väärt.

Kindlasti tasub uidata ka Tsutenkaku torni piirkonnas. Väidetavalt on tegemist 20. sajandi alguses Pariisi järgi disainitud piirkonnaga. Ei piirkond ega torn ei meenuta küll grammigi ei Pariisi ega Eifelit, kuid külastusväärne on paik sellele vaatamata. Väga autentsed, natuke nostalgiiahõngulised kaubatänavad annavad sealsele olustikule omamoodi puudutava võbeluse.

Järjest enam olen hakanud hindama reisides ka kohalikke "turistiuure". Seda eriti linnades, kus on võimalik minna ringile mitte bussi, vaid paadiga. Nii otsustasime ka meie osaleda õhtusel paadisõidul. Valisime vaiksema ja väiksema versiooni (sest mööda jõge sõitev peolaev ei tundunud just ahvatlev) ning tegemist oli suurepärase variandiga. Lisaks meie kolmesele seltskonnale oli väikesel paadil veel ainult üks külastaja ja kapten. Istusime vööris lamamistoolidel ja imetlesime vaikselt lainetel loksudes pimedas valgustatud linnale ja kõrghoonetele avanevaid vaateid - jällegi suurepärane kogemus.

Niipalju mahtus siis sel korral Osakasse. Paari nädala pärast tulen siia juba järgmiste külalistega ja kuna neil on hoopis teised huvid, siis tõotab taas tulla huvitavaid külastusi täis aeg.