Möödunud nädalavahetusel tegime sõpradega väljasõidu Izu poolsaarele. See on populaarne vulkaaniline ja maaliline kuurortpiirkond Shizuoka prefektuuris Jaapanis, Tokyost edelas, mis on tuntud oma kuumaveeallikate, vapustavate randade ja Fuji mäe panoraamvaadete poolest. Poolsaart peetakse esmaklassiliseks nädalavahetuse puhkusekohaks.
Esimeseks elamuseks oli rendiautoga väljasõit Tokyost laupäeva pärastlõunal - umbes tund. Järgmise tunnikese veetsime üsna tiheda liikulsega "kiir"teel (liitsõna esimene pool on jutumärkides, kuna Jaapanis on kiirteel kiirusepiirang 80km/h) ning viimane tund möödus juba mägisematel, vaiksematel, lummavate vaadetega teedel.
Õhtuks jõudsime Hedasse (戸田村). Muugulgas on sealt teada, et 23. detsembril 1854 tabas Ansei Tōkai maavärina tagajärjel tsunami Vene laevastiku lipulaev Dianat, millel oli pardal admiral Jevfimi Putjatin, ning see uppus. Ellujäänud jäid Hedasse, kus nad tegid koostööd Jaapani puuseppade ja laevaehitajatega, et ehitada uus laev (ristitud Hedaks), mis viiks nad tagasi Venemaale. See oli esimene koostööprojekt jaapanlaste ja eurooplaste vahel pärast riikliku eraldatuspoliitika algust Edo perioodil.
Heda on tuntud Jaapani ämblikkrabi poolest, keda jaapani keeles nimetatakse takaashi-ganiks ja kes võib kasvada kuni 4 meetri pikkuseks. Väiksemaid takaashi-gani versioone (umbes 1 meeter) saab osta mitmest küla restoranist ja hotellist.
Kuna tegemist on eelkõige mereandide piirkonnaga, siis valisime meiegi õhtusöögiks kohaliku sushirestorani ja me ei pidanud pettuma. Pisike pererestoran, mille omanik ja kokk on varasemalt töötanud Tokyo tipprestoranides, serveeris meile suurepärast kala, lisandiks tema abikaasa poolt samal hommikul merest korjatud ja salatiks tehtud taimne kraam (ma ei tea, kas sellel taimel üldse levinud ja tuntud eestikeelne nimi on).
Pühapäeva hommikul külastasime süvaveeasukate festivali. Põhimõttliselt tähendas see, et sadamasse laudadele oli laiali laotatud igasugu veest välja püütud kalu, molluskeid ja muid mereelukaid. Nii huvitavad, kui nad ka olid, jäi kogupilt minu jaoks natukene võikaks - kaks lauatäit erinevaid laipasid, mida inimesed ennastunustavalt nätserdasid ja käperdasid. Veelgi õõvastavamad olid kastid, kus sees olid elusad kalad, keda samamoodi käest kätte solgutati. Ma saan aru, et sündmusel on teatud hariduslik funktsioon (inimesed saavad neid elukaid näha reaalselt, mitte ainult õpikupiltidelt), aga ikkagi... kuidagi ilge. Ja seda mitte nende elukate mõttes, vaid... inimene on vist ainus liik maamunal, kes oma uudishimu sellisel viisil teiste elusolendite peal välja elab.
Festivali järgselt külastasime Moroguchi pühamut (諸口神社), mis on maaliline ajalooline šintoistlik tempel Mihama neemel Hedas ja on tuntud oma vapustavate vaadete poolest Fuji mäele üle vee. Pühamu, mis on pühendatud Moroki-himele, meremeeste ja kalurite kaitsejumalusele, pakub rahulikku rannikuäärset pelgupaika oma iseloomuliku punase torii väravaga mere ääres. Imeilus looduslik paik ranna, iidsete mändide ja omasuguse rahuga.
Lõunatasime eilsest tuttavaks saanud koka juures. Selleks, et meile täna pakkuda parimat kala, oli ta juba kell 3 ärganud ja naaberlinna kalaturule sõitnud. Ma ei salga, tänulikkusesse segunes ka pisut piinlikkust. Me ei ole eurooplastena enam harjunud, et keegi meile sellise pühendumusega oma teenust pakub.
Meie viimaseks peatuspaigaks oli onsenilinn Shuzenji, kus vaatamata ahvatlustele piirdusime sel korral ainult avaliku jalavanniga. Shuzenji on ajalooline kuumaveeallikate linn, mida tuntakse kui "Väikest Kyotot" oma atmosfääriliste, kitsaste tänavate ja rikkaliku, üle 1200 aasta pikkuse ajaloo tõttu. Peamiste vaatamisväärsuste hulka kuuluvad rahulik bambusmets, ajalooline Shuzenji tempel, maalilised punased sillad ja mitu avalikku jalavanni (onsen). Muuhulgas on seal ka Tokko-no-yu: piirkonna vanim kuumaveeallikas, mis asub jõesängis. Väike jalutuskäik, jäätis ja kodu poole!
Tokyosse tagasisõit oli üsna pikk ja väsitav - kogu kiirtee oli sisuliselt üks suur seisak ja ummikus passimine. Siit siis õppetund - isegi mitme ümberistumisega ja ajaliselt "pikk" ühistransporditeekond Jaapanis on üldiselt mugavam, kiirem ja parem kui auto.
Igatahes väga äge piirkond ja taas - üldse mitte Tokyost kaugel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar