Tai

Veel enne pikemat suvitamist Euroopas külastasime Tai Kuningriiki. Tai (vana nimega Siiam) on riik Kagu-Aasias Indohiina poolsaarel. Erinevalt paljudest teistest siinse piirkonna aladest ei ole Tai kunagi olnud ühegi Euroopa riigi asumaa.

Esimene tailaste riik oli Sukhotai, mis asutati 1238 ja eksisteeris kuni 1438. aastani. Tänapäeva Tai eelkäijaks loetakse Ayutthaya riiki, mis moodustati 1351.

18. sajandil tekkisid pärilussõjad, sest reeglid selle kohta, kes saab vana kuninga surma korral uueks kuningaks, polnud üheselt määratud. Legitiimse võimu puudumisest hoolimata kestis anarhia riigis lühikest aega. Chap Tak alistas kiiresti konkurendid ja kuulutas end Taksini nime all Thonburi (uue riigi pealinn) kuningriigi valitsejaks. 1782 korraldas tema kauaaegne liitlane Chao Phraya Chakri riigipöörde. Taksin kukutati ja tapeti ning Chao Phraya Chakri sai uueks Tai kuningaks Rama I nime all, temast alguse saanud dünastia valitseb Taid tänapäevani. Rama I asutas veel samal aastal uue pealinna nimega Rattanakosin (hilisem ja tänaseni käibel olev nimi on Bangkok) ja muutis riigi nime Rattakosini kuningriigiks.

1932 tekkis riigil rahahäda ja kuningas otsustas sõjaväe eelarvet vähendada. Sõjavägi korraldas riigipöörde ja kuningas Rama VII pidi nõustuma Tai põhiseaduse vastuvõtmisega, mis lõpetas absoluutse monarhia. Riigi ametlik nimi polnud enam Rattakosin, vaid Siiam nagu see oli levinud kõnekeeles varem. 1935 Rama VII kukutati ja troonile sai tema poeg. 24. juunil 1939 muudeti riigi ametlikku nime taas ja selleks sai Tai.

Kui puhkes Teine maailmasõda, pakkus Jaapan Taile liitu, lubades aidata kaotatud maa-alade (ehk Laose ja Kambodža) tagasisaamisega. Sõjategevust Tais ei toimunud, aga sõja lõppedes kuulus Tai antud liidu tõttu kaotanud riikide hulka.

1946 muudeti riigi nimi taas Siiamiks ja 1948 tagasi Taiks. Sõna thai (ไทย) tähendab tai keeles 'vaba'. Sama sõna tähistab ka tai rahvast, mistõttu osa elanikest, eriti suur hiina vähemus, kasutab endiselt nime "Siiam".

Meie esimeseks peatuspaigaks oli Bangkok. Tokyo maikuise kliimaga võrreldes väga palav, aga mõnus!

Bangkok, tai keeles tuntud kui Krung Thep Maha Nakhon ja kõnekeeles Krung Thep, on Tai pealinn ja rahvarohkeim linn. Linn hõlmab 1568,7 ruutkilomeetrit Chao Phraya jõe deltas Tai keskosas ja selle hinnanguline rahvaarv oli 2024. aasta seisuga 11,4 miljonit inimest. 2021. aasta hinnangu kohaselt elab ümbritsevas Bangkoki metropolipiirkonnas üle 17,4 miljoni inimese.

Bangkoki juured ulatuvad 15. sajandil Ayutthaya ajastul asuvasse väikesesse kaubandusposti, mis lõpuks kasvas ja kuhu sai kahe pealinna asukoht – Thonburi 1767. aastal ja Rattanakosin 1782. aastal.

Aasia investeerimisbuum 1980. ja 1990. aastatel ajendas paljusid rahvusvahelisi korporatsioone paigutama oma piirkondlikud peakorterid Bangkokki. Linn on nüüdseks piirkondlik jõud finants-, äri- ja popkultuuris. Bangkok on üks maailma populaarsemaid turismisihtkohti ja seda on mitmes rahvusvahelises edetabelis nimetatud maailma enimkülastatud linnaks.

Bangkoki kiire kasv koos vähese linnaplaneerimisega on toonud kaasa kaootilise linnapildi ja ebapiisava infrastruktuuri.

Teekond Bangkoki lennujaamast kesklinna on uue rongiga lihtne ja kiire. Ainus tähelepanek, et ei tasu endale Rabbit kaarti (või muud ühistranspordi kaarti) soetada - igal ettevõttel ja liinil on oma süsteem ning paraku need ei kattu. Samas saab nii rongides kui metroos maksta tavalise viipemaksega kaardiga (huvitaval kombel nutikell ei toiminud, ainult füüsiline kaart).

Ega me esimesel päeval palju jõudnud - otsisime hotelli üles, jalutasime natuke lähimas ümbruskonnas ja sõime õhtust - järgnevad 9 päeva oli meil võimalus nautida imelist Tai kööki. Minu esialgne pelgus (ma ei söö eriti vürtsikaid toite) oli põhjendamatu - kõigis menüüdes leidus ka minusugusele suur valik erinevaid võimalusi.

Järgmiste päevade jooksul sai paar "peab Bangkokis külastama" kohta läbi käidud.

Wat Phra Kaew (วัดพระแก้ว) peetakse Tai kõige pühamaks budistlikuks templiks. Kompleks koosneb mitmest hoonest Bangkoki ajaloolises keskuses asuva Suure Palee territooriumil. Templi ehitus algas 1783. aastal Chakri dünastia esimese kuninga Rama I käsul. Igal aastal peetakse templis palju olulisi riiklikke ja kuninglikke tseremooniaid, mida juhatab kuningas isiklikult ja kus osalevad valitsusametnikud. See teeb templist monarhia ja riigi riikliku pühamu. 

Rama I rajas Suure Palee Chao Phraya jõe idakaldale kindlustatud linnapiirkonda, mida nüüd tuntakse Rattanakosini saarena. Traditsiooniliselt eraldati palee territooriumil alati ala kuningliku templi või kabeli ehitamiseks kuninga ja kuningliku perekonna isiklikuks tarbeks. Templil (või wat'il) olid kõik tavalise budistliku templi omadused, välja arvatud munkade eluruumid - kuna tempel ehitati kuningapalee sisse, ei majutatud sinna ühtegi munka. Selle asemel kutsuti rituaale läbi viima mungad erinevatest teistest templitest, kes seejärel lahkusid.

Bangkoki Suur Palee, mis asub Bangkoki südames, oli Rattanakosini kuningriigi kuningas Rama I-st ​​kuningas Rama V-ni residents. Tänapäeval kasutatakse seda kohta kuninglike tseremooniate korraldamiseks ja kuninga külaliste, riigikülaliste ja teiste välismaiste kõrgete ametnike vastuvõtmiseks.

Suur Palee jaguneb kaheks põhitsooniks: Smaragdbuddha tempel (kolm korda aastas vahetatakse smaragdbuddha kuju kuldseid rüüsid kuninglikul tseremoonial, mis tähistab aastaaegade vaheldumist) ja kuninglik residents. Viimane jaguneb kolmeks suuremaks piirkonnaks: välisõu, keskmine õu ja siseõu. Välisõues asub mitu riigiasutust, näiteks kuningliku majapidamise büroo, Tema Majesteedi peamise erasekretäri kantselei ja Kuningliku Instituudi kantselei. Keskmises õues peetakse olulisi kuninglikke tseremooniaid, näiteks kuninglik kroonimine ja kroonimispäeva kuninglik tseremoonia. Sisemise õue lõunaosa oli vanasti ainult naistele mõeldud tsoon; ühelegi mehele peale kuninga ei lubatud  siseneda alale, kus elasid kuningannad, abikaasad, abikaasade emad ja kuninga tütred koos paljude õuedaamide ja teenijatega.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis jättis tempel mulle märksa sügavama mulje kui Suur Palee. Aga kuna nad on kõrvuti, siis tasub kindlasti ka palee eest läbi jalutada.

Kaasaegse Kunsti Muuseum (MOCA) on 2021. aastal avatud eramuuseum, mis pakub ulatuslikku kollektsiooni Tai kunstnike teoseid, sealhulgas on esindatud Thawan Duchanee, Hem Vejakorni, Chalermchai Kositpipati ja Prateep Kochabua.

Mingis mõttes on tegemist pigem kunstimuuseumiga, millelt võiks täiendi "kaasaegse" eest ära võtta - kogus on muuhulgas ka ajaloolisi maske jms. Aga siiski valdavalt 20. sajandi kunst.

Kogu tervikuna on üsna suur, aga pisut ehk ühetaoline. Seal on huvitavaid leide ja väga häid töid, kuid tervikuna on seda kõike hästi palju ning üsna suur osa töödest kordab eelnevat stiili ja käekirja. Aga on loomulikult eranded.

Igal juhul tasub MOCA-st läbi käia, kasvõi juba selleks, et näha 20. sajandi Tai kunsti. Ja kui lähete rongiga, siis ärge ehmatage - see pisut getoliku välimusega jaamaümbrus on seesama, kust umbes 10 minutit jalutades ilmub järsku nurgatagant uhke kaasaegne hoone välja.

Lisaks nimetatud turismiobjektidele mahtus nende paari päeva sisse veel parasjagu mööda linna lonkimist ja hulgaliselt väga head Tai toitu. Ühe korra kasutasime ühistranspordina ka jõepaati (justnimelt seda vana "ühispaati", mitte kaasaegseid turistikaid) ja see oli väga tore elamus! Ja siis muidugi lõputult puuvilju - ananassid, apelsinid, mangod ja mis kõik veel. Suurepärane!

Bangkokist edasi liikusime Phuketisse. Meie seekordse reisi peamine eesmärk oli eelkõige teha "mitte midagi" ja selle olulise eesmärgi täitmiseks oli meie jaapanlasest sõber ja reisikorraldaja Taichi välja valinud suurepärase Paresa Resorti.

Kasutasime siselennuks Bangkok Airlanesi ja see oli väga tore. Kuigi esimene emotsioon oli natuke väsinud (lennukid ja nende sisustus ei ole enam oma esimeses nooruses ja värskuses), siis meeldivaks üllatuseks oli, et isegi sellel umbes tunniajasel siselennul pakuti väga maitsvat sooja toitu. Lufthansa ei anna enam Tallinn - Frankfurt lennul isegi küpsist mitte :D

Phuketi lennujaam oma kahe terminaliga on tegelikult üsna suur, aga kuna meie saabusime siselendude osasse, siis meenutas see pisut Tallinna lennujaama umbes 40 aastat tagasi. Kuna me ei teadnud, mida oodata, siis võtsime vastu hotelli pakkumise korraldada meile VIP vastuvõtuteenus lennujaamas. Kirjelduses oli, et see tagab kiireima läbipääsu dokumendikontrollist ja viib meid otse transfeerile. Reaalsus - siselennult tulles mingit kontrolli ei olnud. Jalutasime lennukist umbes 7 minutit kohvrilindini, kohtusime seal meie VIP saatjaga, kes ootas koos meiega kohvrid ära, lohistas need umbes 3 minuti kaugusel ootava transfeerini ja tehtud :D Aga eks ikka on tore, kui keegi vastu võtab ja tervitab. Meie hotell oli mägedes, lennujaamast umbes tunnise autosõidu kaugusel.

Phuket on Tai suurim saar ja Kagu-Aasia üks peamisi sihtkohti Andamani meres. See on tuntud oma kaunite randade (Patong, Kata, Karon), elava ööelu ja rikkaliku Hiina-Portugali kultuuri poolest ning pakub segu luksuskuurortidest, lärmakatest turgudest ja ajaloolisest arhitektuurist, kusjuures turism moodustab üle 90% selle majandusest.

Meie kodu järgmiseks pea nädalaks ajaks oli väike villa mäeserval privaatse basseini ja hunnitute merevaadetega. Hommiku- ja õhtusöögid olid Michelini tärniga hotelli restoranis... mida veel soovida :)

Külastasime ka Siam Niramit etendust. Või õigem oleks vist öelda teemaparki, sest enne grandioosset, umbes pooleteisetunnist etendust Siiami ajaloost sai seal mõnusa buffet-õhtusöögi, jalutuskäigu ajaloohõngulises teemapargis koos mõningaste võimalustega proovida käsitööd ja muid atrakstioone ning muidu mõnusa olemise. Kui etendusele minna, siis kindlasti tasub saabuda paar tundi varem, et jõuaks kõige muu pakutavga tutvuda. Taile omaselt on kõik eriliselt sõbralik ja siiras, väga soe elamus!

Omaette vaatamisväärsuseks kujunes taksosõit etenduselt tagasi hotelli. Kuldseks võõbatud (ja mitte just kõige uuem) sportauto, milles puudusid küll turvavööd, aga see-eest oli kogu auto sisemus vooderdatud pehme kuldse polstriga, laes säras led-tuledest vaip. Juht kippus küll vahepeal sõidu ajal videokõnesid tegema ning teelt eksima, aga ühise pingutuse ja kaardirakenduste abil jõudsime lõpuks siiski mööda mägist teed oma hotelli.

Külastasime ka Kamala randa, kuid kuna me erilised rannainimesed ei ole (ja kodune privaatbassein rahuldas vees lebotamise vajadused suurepäraselt), siis piirdusime kokteilidega rannabaaris.

Oli väga tore 10 päeva. Kõigepealt lühike, aga intensiivne melu Bangkokis ning seejärel täielik ja täiuslik puhkus. Vaatamata kuurorti luksuslikule olekule jäi vast kõige soojem elamus inimestest - kohalikud on jutukad, sõbralikud ja hoolivad. Üks ettekandja seisis kaks õhtut järjest õhtusöögi ajal meie laua kõrval ja jutustas mõlemal korral umbes tunnikese. Saime ülevaate Tai ajaloost ja tänapäevast, aga ka tema perekonnast ja motikakollektsioonist. Väga, väga tore.