Viru-Nigula - Narva jalgsimatk

Olen juba mitu aastat mõtisklenud matkast põhjarannikul. Nüüd, vahetult peale Baltic Pride, oli aeg see teoks teha. Sedapuhku siis üksinda.

Valisin teekonna alguspunktiks Viru-Nigula muuseumi. Ilma eelneva kokkuleppeta oli muuseumi uks kutsuvalt valla ning tuttav Enegi kohal. Esialgsest “vaatame uut, Viru-Nigula kirikuõpetajatele pühendatud stendi” jutust kujunes umbes tunnine ringkäik, kus said üle vaadatud nii uued kui ka varasemast tuttavad eksponaadid. Väga hariv ja huvitav aeg, mille lisandväärtuseks oli miljöö - Viru-Nigula Koduloomuuseumi (ehk endise pastoraadi) hoone evib endas mingit omalaadset rahu, mida ma muudes maapastoraatides tihti kohanud ei ole. Võib-olla on asi selles, et mingis mõttes on seal aeg seisma jäänud. Aga võib-olla on tegemist ka lihtsalt minu subjektiivse armastusega selle üsna baltlasliku arhitektuuri vastu.

Muuseumist lahkudes oli suur vihmahoog möödas, järgnevad kaks tundi veetsin Viru-Nigula ja Aseri vahelisel teelõigul. Varasuvised värvid ja lõhnad, mõned lehmad… Vahepeal pidas kinni mööda sõitev Kersti ja pakkus küüti (millest ma, vaatamata akti äärmuslikule armsusele, entusiastlikult keeldusin) ning olingi Aseris.

Aseris elavad minu hääd sõbrad Kaire ja Riho. Kaire oli talle omase hoole ja põhjalikkusega ära korraldanud kogu programmi. Nimelt võttis meid kõigepealt Aseri koolis vastu Pärja, kes tegi personaalselt meile (tõsi, Kairele ja Rihole juba teist korda) põhjaliku ja mis peamine, väga särava ettekande O. W. Masingust. Siia sobib vist kõige paremini kalli abikaasa mõte, et kui inimesed midagi kirega teevad, siis muudab see armastus oma valdkonna vastu ilusaks lisaks tegijale endale kõik, mis teda ümbritseb. Need kaks ja pool tundi möödusid täiesti märkamatult!

Eks me oleme ju kõik vast midagi Masingust kuulnud. Kes siis tänu Krossi “Taevakivile”, kes muidu “õ”-tähega seoses, kuid hool ja põhjalikkus, millega Pärja temast rääkis, olid lummavad. Omaette kihi lisas kogu loole veel tõsiasi, et Pärja oli minu pärast sel õhtul välja tulnud. Need on sedalaadi kogemused, kus on kõik elemendid koos - teadmised, kirg oma valdkonna vastu ja ligimesearmastus.

Õhtuks oli Kaire ette valmistanud maitsva (ja väga rikkaliku) laua, mida saime minu majutuskoha terrassil parimas seltskonnas nautida. Ja siis muidugi veel see majutuskoht (jällegi Kaire korraldatud). Baurine külalistemaja on ühte Aseri kolmest aianduskooperatiivist rajatud maja - minu käsutuses oli kaks maitsekalt sisustatud ja mugavat korrust (ehk siis terve maja). Kel põhjust Aseris ööbida, tasub üles otsida!

Järgmisel hommikul oli isegi pisut kurb Aserist lahkuda. Tegin Kaire juures Spordikeskuses veel ühe hommikukohvi ning asusin teele Matka poole.

Valisin maanteeserva asemel põldude ja metsade vahel kulgeva raja - pisut üle 15km põldu, metsa ja mõned lehmad (esialgu mustad, hiljem helebeežid). Mingil hetkel keset põldu ristteel kaarti vaadates soovitas maps mulle hüval käel kulgevat rada, see pidavat olema “less crowded”. Õhtuks jõudsin Lüganuse külje all olevasse Matka külla, kus mind võttis vastu Marje.

Marje juurde kogunesid veel mõned minuaegsed (tänaseks osaliselt endised) Lüganuse Segakoori lauljad, veetsime taas imetoreda õhtu. Kui eelmisel õhtul olin kogenud külalistemaja rõõmusid, siis sel korral oli mul privileeg jääda Marje juurde. Ja jällegi oli see nii liigutavalt tore. Ah jaa - ja minu villaste sokkide varu sai tänu perenaisele täiendatud.

Hommik oli varajane. Neljapäeviti toimuvad kirikus hommikupalvused, algusega kell 7. Lüganuse kirikusse on pastor Ulvari eestvedamisel ehitatud uus orel (õigemini on valmis selle esimene etapp, teise etapi ehk täiendavate registrite jaoks on korjandus käimas) ja iseenesest mõitetavalt istusin ma palvuse ajaks selle pilli taha - eelkõige juba isiklikust huvist tuttuut orelit proovida. Lisaks koraalile sain enam-vähem maha kobistatud ka Tobiase “Largo” (“Eks teie tea”). Vaatamata mõningasele kohmakusele oli mul enda üle hea meel. Pill kõlas kenasti, puhas rõõm!

Peale palvust, orelikatsumist ja hommikukohvi asusin teele Kohtla-Nõmme poole. Vaatamata minu püüule noolsirget tehnorajatist nimega “Alajaama tee” vältida, olin peagi siiski kõmpimas selle väga suure fraktsiooniga kivipuistega kaetud lõigul.

Olin otsustanud, et ma ei hääleta (kuigi need paar mööduvat autot ahvatlesid vägagi kätt tõstma). Kuni ühel hetkel peatus minu kõrval üks pigem päevi näinud hõbedane Passat. Umbes kahe minuti jooksul kerkisid minu ajus esile kõik eelarvamused. Kuna alati on lihtsam iseenda asemel kedagi teist süüdistada, siis võiks siinkohal rääkida klassikalistest Eesti filmi stereotüüpidest - umbes neljakümnene kõhetu, tugevalt tatoveeritud ja pisut eksleva pilguga juht, kes mulle küüti pakkus. Filmides juhtuvad tavaliselt peale seda stseeni kõikvõimalikud halvad asjad. Aga elu ei ole  tegelikult film. Elus on hoopis üks Võrumaalt pärit poiss, kes kuni kuuenda klassini (siis koliti külast Võrru) ei osanud eesti keelt, kes täna elab ja töötab Ida-Virumaal ja kes on lihtsalt tore inimene. No vot. Ja see Passat mu siis Kohtla-Nõmme külapoe ette tõi. Kohtusin seal kohaliku ehitusmeistriga, kes kurblike silmadega kella küsis - seoses teatud müügipiirangutega ei ole nimelt võimalik mõnikord väikekohtades tööd enne alustada, kui kell saab kümme.

Hommikused kohvitassid Lüganusel hakkasid minu kehas endast märku andma ning kuna ma olin ikkagi asulas, siis otsustasin leida tualeti (selmet pruukida suvalist teeäärset võsa). Kuna klubi seisis kindlusena suletult, otsustasin minna teenuskeskusesse (raamatukogu, vallavalitsuse esindus, noortekeskus). Minu küsimuse peale, et kas teil siin tualetti on, vastas raamatukoguhoidja kindlameelse “ei”. Vaesed inimesed, kes nad peavad sellistes tingimustes töötama. Minu jäärapäisus muutis tualeti leidmise mulle kinnisideeks.

Samas majas asub ka kool. Püüdsin hoovilt kinni ühe juba pigem suvises meeleolus õpetaja ning peale lühikest enesetutvustust täristasin välja oma soovi. Peale teatavat üllatus-kohmetus-kahtlustus-järelemõtlemine minuteid jõudis minu ohver järeldusele, et koolimajas siiski on tualett (ehk siis vähemalt Kohtla-Nõmme kooli õpilased ja õpetajad on võrreldes teenuskeskusega umbes 150 aastat kaugemal).

Mul oli oma majutuskohta (Kohtla-Järve) veel parasjagu maad minna, asusin teele.

Kui Kohtla-Nõmme poolt tulla, satud kõigepealt vist Kohtla-Järve kõige ilusamasse linnaosasse - vanalinna. Roheluses on sajandi algusaegsed majad, mille (paraku kaduvusse vajuvaks) krooniks on kunagine koolimaja. Mitte ükski riigigümnaasium ei saa sellise väärikuse lähedale (või siis on mul lihtsalt kohutavalt aegunud ja pompoosne maitse). Sellele järgneb mitte vähem toretsev stalinistlik Kultuurikeskus, mille juurest viib uhke puiestee kesklinna. Kohtla-Järve linnavalitsuse ees on vist Nõukogude Eesti kõige homoerootilisem skulptuur (palun vabandust, vagatsejad, aga minge ja vaadake!), mille ette omakorda on linnavalitsus paigaldanud viidaposti - vikerkaarevärvilised sildikesed kohanimega “õnn”. Ilus!

Pärastlõuna K-Järvel möödus peamiselt (tänu vihmale) hostelitoas lugedes. Kasuliku teadmisena õppisin, et kui rakkude katki torkamiseks on nõela vaja, siis Maximast seda ei leia, tuleb minna Selverisse.

Hommikul oli Kohtla-Järve keskväljakule üles pandud turg ja mina esinesin maailma kõige stereotüüpsema turistina. Nimelt ostsin endale paar värskelt küpsetatud tšeburekki (need olid nii maitsvad, et ühest ei saa mitte midagi), pudeli Tarhunni ja veetsin pooltunni pingil nosides ja inimesi vaadates. Oli põnev.

Aga lõpuks tuli ennast siiski oma rakkude peale püsti ajada ja teele asuda. Pärastlõunaks jõudsin Ontikale, kus elab mu sõber Ago. Ja jällegi oli nii tore õhtu - saun, eesti film ja palju juttu. Nägime viimati üsna mitu aastat tagasi, seega oli teemasid, mis järelabi vajasid.

Hommik Ontikal oli vihmane. Igasugu ilmakaardid lubasid, et kella kaheks sadu taandub ning neile lubadustele tuginedes otsustasin nimetatud ajal liikuma hakata. Ago kahtlustava pilgu saatel sammusin kerges vihmasabinas Valaste joa trepis alla. Olin nimelt pähe võtnud, et lähen Toilasse mitte teed, vaid mereranda pidi. Mis see kümme kilomeetrit siis on. Teed mööda alla kahe tunni, rannas maksimum kolm. Ja ma eksisin!

Kui esimene kilomeeter oli selline “ebamugav aga huvitav” jalutuskäik kivisel rannal, siis järgmised pea viis tundi oli puhas seikluspark. Ühelt poolt on meri kandnud randa väga palju rüsipiutu, teisalt on tormid andnud endast maksimumi, et rannal kasvavaid puid maha murda. Sellest kõigest moodustub kokku lõputu rägastik, millest Sa püüad kudagimoodi üle, läbi või siis alt minna. Jalad kastis meri märjaks (korduvalt) kohe, vihmasabin hoolitses selle eest, et ka ülakeha tasakaalukalt läbi vettiks.

Umbes poolel teel sain ma aru, et edasiminek sellise ilmaga on hullumeelsus… ja tagasiminek lollus. Otsustasin, et nii on hästi ja rühkisin Toila poole, ise naerdes kergelt skisofreenilise olukorra üle. Vasakul käel on mere näol piiritu vabadus, paremal käel ligipääsmatu pankrannik. Sa oled sõna otseses mõttes vangis selle ääretu vabaduse ja ängistava kiviseina vahel ja Sinu ainus valik on edasi rühkida läbi nende “maailma kõige loomingulisemate ronimisatraktsioonide”. Ma ei ole vist mitte kunagi ühestki trepist nii kergejalgselt (!) Üles lipanud kui sel õhtul, mil ma lõpuks jõudsin astmestikuni, mis mind rannast üles Toliasse viis. Jõudsin kohalikku poodi 20 minutit enne sulgemist.

Minu majutuskoht oli Toila sadamas ja suureks üllatuseks oli sealne restoran veel avatud. Ma ei tea, kas asi oli sealses (pigem vähem) teravas Tom Kha supis, kuumas rummis või milleski muus, aga vaatamata sellele, et olin alukateni läbi vettinud (ja õhutemperatuur oli umbes +10 kraadi), ei olnud mul hommikuks mitte ühtegi külmetuse tunnust.

Pühapäevaks oli vanaema Aino kutsutud Presidendi roosiaeda vastuvõtule ja mina olin lubanud ta sinna viia (sest arvestades, kui vähe ma üldse Eestis olen, tundus antud juhul kohusetundliku lapselapse roll ainumõeldav). Pikk lugu lühidalt: 6.25 buss Toilast Jõhvi - 7.41 rong Jõhvis Rakverre - autoga Arknale koju (märjad asjad kotist välja, kuivad asemele) - autoga Koeru - Tallinn (vastuvõtt) - Koeru - Sillamäe. 

Õhtune Sillamäe oli lummav. Lisaks üldtuntud stalinistlikule keskusele on seal tegelikult veel päris palju hilisemat kvaliteetarhitektuuri. Kui hetkeks päevapoliitikasse põigata, siis lisaks tallinnalinnapealikule “standardlahendusele” on Sillamäel hulganisti ka seitsme- ja kaheksakümnendatest pärit kvaliteetseid ja huvitavaid erilahendusi. Ja muidugi hiljuti valminud rannapromenaad - suurepärane paik, kus pühapäeva õhtupäikeses raamatut lugeda.

Sillamäelt tatsasin edasi Narva-Jõesuu poole. Teekonna esimene pool möödus kergliiklusteel. Ühel hetkel läks see sujuvalt üle RMK matkarajaks ja nagu nimele kohane, kohtasin siin ka teekonna esimest (ja viimast) metslooma - rebast. Tegelikult ma ehmusin. Mul oli keep seljas ja kui ma emotsionaalselt kätega vehkima hakkasin, vajus see mulle silmile. Kuniks mina siis seal oma keebiga sahmerdasin, oli ilmselt veelgi enam ehmunud rebane kadunud.

Kuna metsaalune oli üsna märg, siis liikusin teise poole teekonnast mererannas. Võrreldes laupäevase kogemusega oli see puhas lust - ületasin umbes kaks puud, muul ajal jalutasin mööda rannaliiva päikesepaistes.

Narva-Jõesuusse jõudes olin siiski üpris väsinud ja kuna minu majutus asus linna teises otsas, siis istusin bussi. Sõbralikust bussijuhist sai minu sõber - järgmisel päeval mööda sõites juba tervitasime üksteist.

Õhtusöögile N-Jõesuus liitus sõber Helger-Hans koos oma kahe koeraga. Oli väga tore õhtu :)

Viimase päeva teekonnast läbisin jala umbes 60%. Ühel hetkel korjasid mu teeäärest peale mööda sõitvad pereliikmed. Külastasime Narva kindlust ja Raekoja platsi, sõime N-Jõesuus lõunat ning oligi aeg koju sõita.

Kokku sai neil päevil jalgsi läbitud 119.9 kilomeetrit, nähtud päris palju kaunist põhjarannikut ja mis peamine - koos oldud ülitoredate inimestega!