Maailm on viimasel ajal väga kummaline. Inimesed hakkavad üha enam tõmbuma äärmuste poole, sealjuures muutuvad mõlemad osapooled üha pimedamaks argumentide ja arutelu suhtes. Alles jäävad vaid emotsionaalsed ja plakatlikud loosungid, pime viha ja verbaalne (vähemalt Eestis õnneks siiani!) laamendamine. Tänu meediale on kõik laiemad probleemid tänapäeval ka üksikindiviidi probleemid ja kahjuks teeme me need probleemid iseenda jaoks tihti teravamaks kui nad tegelikult on. Ei saa elada, muretsemata homse pärast aga ei saa ka elada pidevalt muretsedes. Paraku sõnades on selle tasakaalu leidmine märksa lihtsam kui elus väljaspool klaviatuuri ja hommikukohvilõhnalist kööki.

Eile loetud Hesse lõik tõstatas peas üles muuhulgas ka sellesama vana kahtluse erinevate eesmärkide ja väärtuste üle. Pean tunnistama, et olen ka ise loengutes nii mõnelgi korral toonud teatud tasemel kultuurilist ja sotsiaalset elu kui eeskuju ja eesmärki. Kes olen mina (või meie) ütlemaks, et see teeb kellegi õnnelikumaks ja paremaks inimeseks? Tegelikult on ju hoopis vastupidi. Mida vähem Sa tead, seda lihtsam Su elu on. Seesama nali, et kui Sa surnud oled, ei tunne Sa ise midagi, teistel on kurb. Samamoodi on siis, kui Sa loll oled. Ja üldse, misasi see rumalus kui selline on? Kunagi jäi kõrva persoon, kes pidas elementaarseks teatud ooperite tundimist, rääkimata siis veel Euroopa kultuuriloost või muust analoogsest. Miks? Kas Tannhäuseri tundmine või Nietzche peast tsiteerimine teeb meid paremateks inimesteks? Võib-olla, et teebki. Võib ju oletada, et teatud väärtuste üle mõtisklemine, neile eeskujude otsimine varasematest kirjatöödest või kunstist aitab meil endal elada "paremat" elu aga ei ole välistatud ka see, et liigne instinktide maha surumine hoopis närib meie hinge tükikeste haaval üha väiksemaks, kuni lõpuks on selles järel vaid ratsionaalne, puhas ja läikima löödud luustik. Kaob see emotsionaalne liha meie mõttemaailmast ja jäävad vaid kaalutlused, hinnangud ja mõistlikud otsused. Esmaspäeval lähen ma aga jälle klassi ja räägin inimestele Verdist kuna leian, et üks noor eurooplane võiks oma elus vähemalt korra neil teemadel mõtelda. Ja ma pean seda oluliseks, muide täiesti tõsimeeli. Irooniline, kas pole?

Viimaste päevade irooniaminutid on seotud meie rahvuslaste, konkreetsemalt siis EKRE-ga. Nimelt tuli välja, et 2013 ja 2014 on nende rahalugemine üpris segane olnud. Mitte, et see teistel parem oleks aga paratamatult tuleb pähe paralleel Res Publicaga. Või noh, tegelikult kõigi "uute" tulijatega, kes hakkavad asjadega puhtalt lehelt, ausalt ja otsast peale. Ja ikka on naiivseid inimesi, kes seda usuvad. Paraku midagi paremat ka pakkuda ei ole. Tupiktee? Ja siis veel see EKRE lapsesuu Madison, kes kirjutas: "Olemegi sallivad oma rahvaga, kuid mitte illegaalidega..". Kammoon, Jaak - Sina ja salliv? Mina ei ole EKRE ja Jaagu vastu eriti salliv, ma vähemalt tunnistan seda.