Vahepeale on jäänud nii palju emotsioone ja sündmuseid, et kõiki neid siia ritta lükkida ei ole ilmselt suuremat mõtet. Üleüldiselt kulges november üsna labiilselt - oli tõelisi kõrghetki ja oli ka tunde ja päevi, kus poleks tahtnud üldse kohe olla... Või noh, olla küll aga kui, siis kusagil mujal midagi muud tehes. Aga see selleks, igaühele on antud kanda niipalju, kui palju ta kannda suudab. Tuleb siis vaikselt edasi rühkida.

Millalgi kuu keskpaigas külastasin peaaegu järjestikel päevadel kahte "arvamussündmust". Neist esimesest saab lugeda siit: http://www.virumaateataja.ee/3017149/huvitava-kooli-mottekojas-osalenud-arvavad, teine oli Lääne-Virumaa Osaluskohvik. Mõlema puhul jäi pisut kummitama mõte, mis juba ammu mu peas rändab - millal saab "teistmoodi tegemisest" eesmärk omaette, st millal me unustame ära eesmärgi ja sellele keskendumise ning pühendume ainult sellele, et teha asju kuidagi teistmoodi? Ja millal me siis mõistame, et see ei ole väga pointirikas?

Novembrisse jäi ka üks pikk nädalavahetus koos Helsingi külastusega - taaskord palju väga soojasid, ilusaid ja mis peamine, vahetuid hetki. Elu on vahel jalustrabavalt kaunis!

Kogu kuu on olnud kantud ka kahest töökonkursist. Ühe vastus oli eitav, teise vastuse saan teada homme. Tegelikult tekitab see kõik väga kahetisi tundeid. Ühest küljest tunnen, et pean kusagile edasi liikuma. Mitte isegi niivõrd töö, kuivõrd tekkinud olude pärast. Perspektiiv on kuidagi kadumas ja sellises keskkonnas on iga päev üha raskem olla. Ega ei ole muidugi põhjust kellelegi midagi ette heita - oleme kõik osake süsteemist. Ja samas on viis aastat ka pikk aeg...

Esimese advendi veetsin suuremas osas Lüganusel. Hommikune teenistus, seejärel tulede süütamine küla jõulupuul ja päeva peamine osa - mitu väga meeldivat ja sooja tundi M.-i juures. Muuhulgas kingiti mulle villased sokid:) Ja siis õhtune kontsert Püssis - vist läks kah hästi.

Möödunud nädala neljapäeval sõitsin Poola, tagasi jõudsin täna. Pikk nädalavahetus, lõpmata palju vahvaid emotsioone ja mis peamine, mitte ühtegi kurba hetke. Elu on ilus!