On vist teatud reegliks, et mida silmatorkavamalt inimese teatud omadused avalikkuse silmis keskjoonest kõrvale kalduvad, seda ebareeglipärasemad on nad ka isiklikus plaanis. Ehk siis kõik kõrvalekalded avalikus pooles tasakaalustatakse vastasmärgilise kaldumisega isiklikus elus.

Olen ennast terve elu pidanud heaks suhtlejaks ja ilmselt teatud valdkondades minuga ka nõustutakse. Mul ei ole raske saavutada kontakti võõraste inimestega, veelgi enam – ma lausa naudin seda protsessi. Naudin inimesi enda ümber, nende emotsioone ja mis seal salata, ka tähelepanu. Naudin teataval määral ka seda teatraalset protsessi, mis mind uue tutvuse loomise juures tabab. Ma ei saa öelda, et ma asuks koheselt ja teadlikult inimestele endast mingeid rolle või soovpilte maalima aga kindlasti ei ole ma sellest patust ka päris puhas. Teataval määral on selline rollimäng alati nauditav. Läbi ajaloo on inimesed seda ka harrastanud – mõned läbi teatri, teised läbi kunsti ja kolmandad läbi oma isikliku elu. Selline igapäevases elus esinev rolliloome nõuab teatavat kiirust ja mis peamine, ohtralt fantaasiat. Fantaasiat, mis peab olema piisavalt tugev, et vähemalt rolli täitmise hetkel panna sellesse uskuma ka näitleja ise. Kuivõrd ohtlikuks või ohutuks sellised mängud mängijale osutuvad, oleneb juba mängurist. Üks on aga kindel – mida edukam on mängur avalikul areenil, seda saamatum ja haavatavam on ta isikliku tasandil.

Iseendale on väga raske tunnistada, et mingist piirist alates oled Sa absoluutselt üksi. See ei ole üksindus teatraalses, üksinda kohe homme ära suremise mõttes. See on teatavat laadi hingeline üksindus, mille tekkimises oled üldjuhul Sa ise süüdi. Süüdi mitte just süü kui sellise tähenduses. Süü on üldse vist nii keeruline kontseptsioon, et selle kasutamine ei ole päris õige. Alati on meie ümber keskkond, teised isiksused ja olud, mis kõike seda kujundavad. Me ei ole oma valikutes tegelikult mitte kunagi vabad kuna mitte ükski meie valik ei ole sõltumatu varasemast kasvatusest, olemasolevast keskkonnast ja inimestest. Mitte ükski. Samas ei saa seda keskkonda ka süüdistada, see on lihtsalt force majeure, mille kujundamises me ise oma valikutega osalised oleme.

Jõudnud aga arusaamale üksindusest osutub vast kõige keerulisemaks selle üksinduse avamine. Alender laulab, et: „Kui mõni avat süda hoiab elus Sind, siis hoia tedagi ja hästi hellasti“. Kuidas seda aga teha, kui Sa ei mõista teatud hetkedel isegi iseenda avatud südamega midagi peale hakata? Jääb vaid loota, et suudame leida õige tasakaalu instinktiivsete ja ratsionaalsete valikute vahel.

Ja lõpeks ei maksa vist ka mineviku valikuid liialt kriitiliselt arvustada. Me ei suuda ennast enam mitte kunagi viia tagasi sellesse teadmiste ja emotsionaalsete argumentide punkti, milles me oma valikuid teinud oleme. Alati on lihtne oletada, mis oleks võinud juhtuda, kui oleksime ühes või teises situatsioonis teisti käitunud. Paraku ei tea ega saa me mitte kunagi teada, mis tegelikult juhtunud oleks. Ja oleks üsna ebameeldiv, kui saaksime.