Kuna mu hea Tokyos elav sõber polnud Hiroshimas käinud, siis oli mul põhjust temaga koos taas sinna väike väljasõit teha. Lisaks eelmisel korral kogetule sain taaskord kinnitust, et tegemist on kahtlemata "tuleb ära käia" paigaga. Spekter, mida Hiroshima pakub, on väga lai.
Hiroshima muuseum on hiiglaslik, mistõttu jõudsin esimesel korral nii füüsiliselt kui ka vaimselt läbi käia ainult esimese poole ehk siis selle osa, mis keskendub eelkõige linnale, inimestele ja nende lugudele.
Sel korral tutvusin muuseumi teise poolega, mis räägib nii aatompommi kui ka Hiroshima pommitamise "tehnilisest" küljest. Midagi pole öelda - see kõik vaid kinnitas minu jaoks tõsiasja, et tegemist oli eelkõige poliitilise, majandusliku ja mainekujundusliku, mitte sõjaliselt olulise aktiga. Tulemuseks lugematu hulk surnuid, haavatuid. Sõjas ei maksa paraku inimelu mitte midagi. Kusagil punkrites istuvate "juhtide" jaoks on need vaid numbrid tabelites. Masendav.
Õnneks linn ise on ikka märksa helgem. Lisaks muuseumile käisime sel korral Hiroshima lossis. Tegemist on peale sõda nullist üles ehitatud betoonhoonega, mille suurimaks väärtuseks on viist tema välisvaated - klassikaline Jaapani lossitorn. Sisu on paraku üsna kole, lamehallid betoonkorrused on täis tuubitud ekraane ja muidu müra tegevaid eksponaate. Keskkond, kus on väga raske olla. Kuna lossitorn ei ole just liiga kõrge, siis viimasel korrusel asuva rõdu vaated on küll toredad, aga ma pole päris lõpuni kindel, kas need on väärt trepist ronimist.
Teise päeva veetsime Miyajimal. Peale kohustuslikku Itsukushima templi külastust suundusime Miseni mäele. Avastasime, et kösiraudtee on talvisel perioodil seoses hooldustöödega suletud - mis seal ikka, läksime jala. Need umbes 3,5km üles ja teist samapalju alla olid päris rasked, mägi on üsna järsu tõusuga. Igatahes oli asi pingutust väärt! Valisime mäkke ronimiseks köisraudteepoolse teekonna - nii vaadete, kui ka raja mõttes väga vaheldusrikas. Lummavad avarused (mis tol päeval olid küll esimesel tunnil mattunud kohati üsna paksu uttu) vahelduvad mõnel lõigul üsna tiheda metsateega. Mäe otsas on vaateplatvorm, kust saab (kui tuul lubab) nautida vaated saarele, Hiroshima lahele ja vastaskaldal asuvale linnale. Kena. Alla tulime teiselt küljelt ja see oli juba pisut nürim - enam-vähem ühtlane treppides laskumine.
Kui hakkasime linna tagasi tulema siis selgus, et pisikesed turistipaadid (needsamad, mis viivad Su otse kesklinnas asuvasse Rahu parki) seoses tõusuga ei sõida, kuna ei mahu madalate sildade alt läbi. Õnneks on olemas ka alternatiiv. Sõitsime suure praamiga mandril asuvasse Hiroshima sadamasse ning sealt siis juba umbes 40 minutit trammiga kesklinna. Turistipaadid on kahtlemata ägedamad. Esiteks lähevad need kesklinnast, teiseks saad Sa põhimõtteliselt ka ekskursiooni, kus Sulle tutvustatakse linna ja laheümbruse ajalugu, eluolu ja muud. Aga muidugi on see teenus umbes kolmekordse hinnnaga võrreldes suure praaamiga. Viimase plussiks on odav hind ja töökindlus, miinusteks aga suhteliselt igav sõit ning sadama kaugus kesklinnast.
Õhtul sõime Okonomiyakit, mille kohta visitjapan.com teab rääkida, et:
お好み焼き on populaarne panniroog, mis koosneb taignast ja kapsast. Lisatakse valitud koostisosad, mis võivad olla väga erinevad (kõik alates lihast ja mereandidest kuni wasabi ja juustuni). See varieeruvus kajastub roa nimes; "okonomi" tähendab sõna-sõnalt "oma maitse järgi". Roog on saadaval kogu Jaapanis, kuid eriti populaarne on see Hiroshimas ja Osakas.
Okonomiyaki on mõnikord tõlgitud inglise keelde kui "nagu teile meeldib-pannkook". See võib aga olla eksitav. Kuigi see koosneb küpsetusplaadil küpsetatud taignast, pole okonomiyakis pannkookide magusust ega kohevust, rääkimata sellest, et see on tavaliselt täidetud kaheksajala, krevettide, sealiha, jamsi või kimchiga. Kaks peamist variatsiooni on Kansai stiil (nimetatakse ka Osaka stiiliks) ja Hiroshima stiil.
Hiroshima stiilis okonomiyaki valmistamisel koostisaineid omavahel ei segata. Taigen küpsetatakse nagu õhuke krepp, muud koostisained küspetatakse eraldi. Kui kõik on tehtud, asetatakse koostisosad krepile, lisatakse kastmed ning serveeritakse yakisoba nuudlite peale, mis on Hiroshima stiilis okonomiyaki iseloomulik koostisosa.
Viimasesse hommikusse jäi veel ka üks klassikaline Jaapanis stiilis "rumala turisti" seiklus, mis tõestas taaskord, et eelkõige tuleb siin oma soovidele kindlaks jääda.
Selleks, et ühistranspordis sõita, kasutan oma kella laetud Suica kaarti. Paraku juhtus, et selleks ajaks kui hakkasime trammist väljuma, oli mul kell tühjaks saanud ning seega jäi väljumine registreerimata, mis omakorda tähendab, et ma ei saa registreerida järgmist sisenemist.
Suundusin siis järgmisel päeval laetud kellaga raudtejaama infoletti. Esimene vastus - see kõik ei ole võimalik, sest Suicat opereerib JR East, aga nemad seal on JR West ja seega väga kahju, aga ei saa. Tuleb minna Kyotosse või Tokyosse või veel ei tea, kuhu.
Kuna see polnud minu esimene kord analoogsetest situatsioonides olla, siis läksin lihtsalt järgmisesse infopunkti. Sealt sain teada, et nemad küll midagi teha ei saa, aga mingu ma jaama teises otsas olevasse ühistranspordi infopunkti. Juba lootustandvam vastus!
Nimetatud putkas istus vanahärra. Kuulas mu ära ja teatas, et ei ole võimalik mind aidata. Ma ei andnud alla. Tõlkisin kogu oma mure telefonis äpiga Jaapani keelde ning pistsin talle ninaalla. Ilmselt sai ta aru, et ma ei kavatsegi ära minna enne, kui asi korras. Ja oh imet - peagi leiti inimene, kes sai aru, milles on mu probleem, lasi mul Suicaga teha vajaliku "piiksu" ja valmis: ainult kolm infoletti, kaks eitust, minu kangekaelsus ning vähem kui poole tunniga sai asi korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar