Hiroshima

Vahetult peale jõule võtsime ette väikese reisi Hiroshimasse - Jaapani linna, mida ilmselt enamus  teab seoses 6. augustil 1945. aastal aset leidnud tragöödiaga. Wikipedia ütleb, et:

Hiroshima on linn Jaapanis, Hiroshima prefektuuri keskus. Asub Honshū lõunaosas. Hiroshima asutati 1589. aastal tasandikule Seto kaldal. Hiroshima ja Nagasaki tuumakatastroof on läinud ajalukku esimese ja seni viimase korrana, mil inimkonna ajaloos on kasutatud tuumarelva. Hiroshima muutus 6. augustil 1945 Ameerika Ühendriikide heidetud tuumapommi tõttu praktiliselt olematuks.

Esimese kohana külastasime Atomic Bomb Dome-i. Tegemist on ainsate varemetega, mis meenutavad plahavtust. Kuna linn oli 1945. aastal ehitatud peamiselt puidust ja muudest kergematest konstruktsioonidest, siis jäid plahvatuse järel püsti umbes 5-6 maja välisseinad - igal pool mujal oli vaid rususid täis plats. Kõik see koristati loomulikult ära ning vahetult peale sõda oli ka diskussioon Dome varemete lammutamise osas, kuid lõpuks jäi peale siiski arvamus, et need tuleks mälestusmärgina säilitada. Tegemist on kunagise ärihoonega, mis asus plahavtuse epitsentrist umbes 100m kaugusel.

Tänane Rahu park ja aatompommi memoriaal oli 1945. aastal Hiroshima ärikeskus - keset linna paiknenud tiheda asustusega saar, kus täna on park, memoriaal ja muuseum.

Linnas ringi jalutades tunned pidevalt äärmisel vastuolulisi emotsioone. Ühest küljest on ajalgu Sul kogu aeg kuklas ja iga looga tutvumime istutab Sulle pähe üha enam küsimusi. Teisalt aga sisendab tänaseks üles ehitatud linn lootust, et oleme võimelised siiski ka hävingust välja tulema ning uuesti elu looma.

Vaieldamatult on tegemist ühe 20. sajandi suurima tragöödiaga Jaapani ajaloos - esiteks hinnanguliselt 140 000 hukkunut seoses vahetu plahvatusega (koheselt või siis paari päeva jooksul põletushaavadesse), teiseks vähemalt sama palju inimesi, kes kaotasid elu või kannatasid järgevatel kümnenditel seoses kiirituse või sostiaalse tõrjutusega. Ja siis teisel pool tänased hiroshimalased - avatud ja lahked inimesed, kes on taasloonud kaasaegse, mugava ja mõnusa külastuskeskkonna, mis on suurepärane reisisihtpunkt ka ilma ajaloolise taustata.

Tänane Hiroshima on avar, avatud ja sõbralik. Ilmselt seoses suure turistide hulgaga on teenindussektori inglise keele oskus märksa parem, kui näiteks Tokyos. Üldse on linn kuidagi elavam, nooruslikum ja vahvam.

Lisaks linnale tasub külastada ka lahes olevaid saari. Meie tegime päevase reisi Miyajimale ja see oli fantastiline! Kesklinnast saarele jõudmiseks on kaks varianti - trammiga sadamasse ja sealt praamiga üle, või siis otse kesklinnast "turistikate" ehk väikeste paatidega, meie kasutasime teist võimalust.

Jõesuust välja sõites jäävad silma tohutud austrifarmid rannikuvetes - Hiroshima on nende poolest kuulus. Saarel randudes võtavad Sind vastu hirved, kes on tegelikult igal pool - tänavatel, parkides, haljasaladel. Lihtsalt tatsavad ringi ja norivad turistidelt süüa. Õnneks on jaapanlaste üldine kultuur ja kasvatus nii head, et loomi eriti ei käpita ega toideta. Lasname päevade raames surnuks toidetud luiki siin üldiselt ei kohta, sest jaapanlased oskavad ümbritsevat loodust austada.

Saarel on mõned templid, ühed väga kuulsad, vette ehitatud väravad, ning lummavate vaadetega köisraudtee, millega saab sõita kõrgeimasse tippu. Päev läheb seal lennates, nautides imelisi vaateid ja fantastiliselt ilusat keskkonda.

Hiroshima põhiline külastuspunkt on muidugi tuumapommi memoriaal ja muuseum - kohe keset linna, varasemalt ärikeskuse fukntsiooni kandnud saarel. Muuseum on jagatud kahte osasse: esimene pool on pigem humanitaarteaduslik (ajaloolised ülevaated, inimeste mälestused, lood, esemed jne) ning teine pool teaduslik (dokumendid, keemia, füüsika jne). Esimese poole läbi käimine võttis mul aega umbes kaks tundi ja teise poolde ma ei jõudnud, kuna esiteks saabus muuseumi sulgemisaeg ning teiseks ei oleks ma ilmselt ka ei emotsionaalselt ega füüsiliselt jõudnud.

Muuseum ise on muidugi masendav. Eelkõige tugevnes minu jaoks seal teadmine, et mustvalget maailma ei ole olemas. Jah, Jaapan oli II Maailmasõjas agressorriik, kelle tõttu sai surma tohutu hulk inimesi, kuid Hiroshima ja Nagasaki inimesed olid enamuses lihtsalt tavalised tsiviilisikud. Jah, Jaapan ei olnud tuumapommide heitmise hetkeks alla andnud, kuid kuna sõda Euroopas oli selleks ajaks läbi, siis ilmselt puudusid tal ka igasugused võidulootused. Jääb lõputuks vaidluseks, kui palju oli tuumapommi lõhkamises sõjalist taktikat konkreetses konfliktis, ning kuipalju oli see Ameerika sise- ja välisriiklik jõudemonstratsioon. Ajaloos mustvalgeid vastuseid ei ole.

Igal juhul on Hiroshima koht, mis jääb kuidagi Sinu pähe edasi elama. Ühelt poolt kogu see traagika ja õudus, mis leidis aset 6. augustil 1945 ning teisalt see sõbralik, elav ja mõnusa hingamisega linn, mille tänapäeval eest leiad. Hiroshima on mõlemas mõttes üks "tuleb ära käia" paik Jaapanis.