Möödunud aastal sain läbi Jaapani-Eesti kultuuriseltsi huvitava pakkumise: üks kohalik koor soovib laulda eestikeelset lugu ning vajab abi häälduse õppimisel. Pikemalt mõtlemata ütlesn "jah" ning küsimusele, kas eelistan veebikohtumist või kohale minekut, teatasin rutates (eelnevalt kaardile pilku heitmata), et loomulikult tulen kohale. Mulle tundus, et kohapeal on ikka toredam ja ma ei eksinud.
Mõni aeg hiljem pileteid otsima asudes avastasin, et olin lubanud minna Tokyost enam kui 1000km kaugusele, Jaapani lõunaotsa. Aga taganemisteed enam ei olnud ja tegelikult oli see ka tore, kuna haakus suurepäraselt meie plaaniga pisut Jaapanis ringi vaadata. Seitsmetunnise Shinkanseni asemel valisime sel korral siselennu - need on Jaapanis äärmiselt mugavad ning kohati isegi odavamad, kui kiirrongid. Peale 2,5 tundi lendu maandusime Fukuokas.
Wikipedia ütleb, et:
Fukuoka (jaapani keeles: 福岡市) on Jaapani suuruselt kuues linn ja Fukuoka prefektuuri pealinn. Linn on ehitatud piki Hakata lahe kaldaid ja on iidsetest aegadest olnud rahvusvahelise kaubanduse keskus. Seda piirkonda on pikka aega peetud väravaks riiki, kuna see on Jaapani peamiste saarte seas Aasia mandriosale lähim punkt. Kultuuridevahelise kokkupuute ja suhteliselt suure kauguse tõttu Kyoto, Osaka ja hiljem Edo (Tokyo) sotsiaalsetest ja poliitilistest keskustest sai Fukuoka omanäolise kohaliku kultuuri ja dialekti, mis on püsinud tänapäevani.
Suur-Fukuoka, kus elab 2,5 miljonit inimest (2005. aasta rahvaloendus), on osa tugevalt industrialiseeritud Fukuoka-Kitakyushu tsoonist.
Esimene emotsioon maandudes - see on nagu Tallinn! Lennujaamast kesklinna saab ühistranspordiga (tõsi, mitte trammi, vaid metrooga) ja vahemaa on umbes 3km. Ehk siis põhimõtteliselt on Fukuoka linn, kus on võimalik lennujaamast kesklinna jalutada, nagu meilgi.
Järgisime erinevate veebiportaalide soovitusi ning külastasime pea kõigi Top1 kohta - jõeäärset tänavatoiduala. Mööda kaldaserva on ennast ritta seadnud kümned ja kümned pisikesed toidukohad, kes pakuvad laia valikut, alates kohalikest traditsioonilistest toitudest kuni Euroopalike pastade ja Ameerikaliku kiirtoiduni. Kõik on maitsev ja normaalse hinnaga, mõnusas õhkkonnas ja igati ägeda vaibiga. Ehk siis nõustun igati eelpool mainitud pingeridadega.
Seda, et Fukuokas on päris palju turiste (eelkõige teistest Aasia riikidest), näeb nii tänavapildis, kui ka teeninduskultuuris - võrreldes Tokyoga märksa rohkem inglisekeelseid silte, menüüsid jms. Ka teenindajate keskmine inglise keele tase on kõrgem, see kõik teeb meiesuguste keeleumpade jaoks elu märksa lihtsamaks.
Õhtu lõpuks otsusasime külastada ka kohalikku gaybaari. Kui te nüüd kujutate ette sellist alumiiniumpõrandaga ja diskokuulidega tantsusaali, siis ei... Umbes sama suur ruum, nagu meie Arkna kodu köök ja söögituba kokku. Selles on siis pikk lett ja kõrval veel 2 - 3 lauda, kokku mahtus sinna vast umbes 15 inimest. Ja tegemist on Fukuoka kõige suurema gaybaariga :)
Inimesed istuvad leti taga, mikrofon käib käest kätte ja lauldakse karaoket. Terve õhtu. Ma ei tea, kas meil lihtsalt vedas, või ongi siinsed inimesed musikaalsemad, igatahes kõik, kes mikri haarasid, oskasid päriselt ka laulda, seega kujunes tegelikult kogu õhtu täitsa toredaks. Teine vahva aspekt on, et selliste pisikeste baaride pidajad on pigem väga jutukad tüübid. Meie õnneks rääkis üks neist ka üsna head inglise keelt. Oli äraütlemata tore aeg!
Järgmisel hommikul sõitsime vaatamata pisut vihmasele ilmale linnast välja - umbes 30 minutit rongiga ja oledki Nanzo-in templis, mis on kuulus oma lamava Buddha poolest. See peaks olema üks Jaapani suurimaid. Ilus keskkond (kohati täesti metsik park) ja mõjusad kujud, kahtlemata väärt külastamist. Mõnusa jalutuskäigu pigem mägisel maastikul saab lisaks.
Pärastlõunal vedelesin natuke hotelli Onsenis ning seejärel läksime ühe kohaliku sõbraga (seesama, kes mind siia workshopi tegema kutsus) õhtustama. Ma ei oska vist nimetada enamuse kalade (ega kalatoitude) nimesid, mida me selles pisikeses kohalikus restoranis sõime, aga igal juhul oli see kõik ülimaitsev. Ja äge! Jaapani söögikohtade juurde käib paras lärm - iga saabujat või lahkujat tervitatakse (või saadetakse teele) suure käraga nii ettekandjate, kui kokkade poolt. Laudade tellimusi hõikavad kelnerid tihti üle saali kokkadele jne. Ehk siis pisikesed, suurepäraseid aroome täis lärmakad ruumid. Midagi, millega tuleb natuke küll harjuda, kuid peale mõningast kohanemist on see tegelikult tore.
Järgmisel hommikul sõitsime Yukuhashisse. Sain teada, et tegelikult ei ole tegemist mitte niivõrd kooriproovi, kui lihtsalt avaliku sündmusega, kuhu koguneb orienteeruvalt 50 - 60 inimest. Neist umbes 15 laulavad kooris ja ülejäänud on lihtsalt huvilised. Kiire ümberplaneerimine ja.... mis siis ikka. Teeme ära.
Jõudsime kohale enne teisi. Asusime siis koos G.-ga vaikselt toole sättima (et mitte niisama passida) aga see lõbu võeti meilt käest. Külaliste asi on lihtsalt olla. Mõne aja pärast ilmus kohale umbes 10-liikmeline punt prouasid (keskmine vanus 60+), riputas endale tähtsalt suured sildid "staff" kaela ning võluväel liikusid ülikiiresti paika klaver, toolid, lilled ja kõik muu vajalik. Seejärel leppisime enam-vähem kokku workshopi plaani ning peale sellist "rasket" tööd viidi külalised lõunale kohalikku parimasse sushikohta. Jah, see oli fantastiline.
Workshopi esimene osa oli jaapanlasest sõbra Taichi kanda, kes tegi umbes tunnise esitluse Eesti kohta. Jaapanikeelsest tekstist ma aru ei saanud, õnneks pildid ja aastaarvud jutustasid ka minusugusele keelelambale loogilise jada. Ja siis tuli minu kord.
Tund aega tööd ülipühendunud saalitäiega - iga koorijuhi unistus. Tõsi, mingi mõõdetava tulemuseni selle napi ajaga ei jõua, aga protsess on vahel isegi olulisem. See kindlus, millega jaapanlased püüdsid hääldada näiteks "ülem õnn" või "õitsev", oli liigutav. Ja nagu ma õhtusöögil antud (ülevoolavast) tagasisidest teada sain, siis tundus, et ka lauljad jäid rahule.
Sellega ei olnud Yukuhashi külalislahkus veel lõppenud. Prouad pakkisid meid autosse ja viisid linna kõrval asuvate mägede otsa - taaskord lummavad vaated, imeilus. Järgnes vist kõige liigutavam osa: meid kutsuti ühe laulja koju teed jooma. Traditsiooniline Jaapani eramu, kus on eraldi ruum tatami põranda, madala teelaua ja nurgas oleva altariga. Serveeriti rohelist teed ja maiuseid. Vaene Taichi sai tõlgina muidugi tohutu koormuse, kuna meie ei räägi jaapani keelt ning ka daamide inglise keel ei olnud suurem asi. Aga kõik jutud said räägitud. Eriliselt soe, armas ja siiras vastuvõtt.
Ja kui keegi tuleb nüüd rääkima jaapanlaste ülimast privaatsusest ja sellest, et nad üldiselt üksteist ei puuduta (mis on võõraste puhul tavapärane - kätlemise asemel kummardatakse), siis peale teatud jääsulamist ja tutvust on see kõik kadunud. Pildistamise ajaks kahmasid daamid meid kaenlasse nii, et polnud asjagi.
Õhtu lõppes loomulikult taas söömisega - vaene Taichi pidi end jällegi tõlgina ohverdama ning kuna seekord lisandus jutukusele veel väike veinikoefitsent, siis oli tema totaalne väsimus tagasiteel enam, kui mõistetav. Siinne koorijuht on selline umbes 70 aastane ülitemperamentne daam, kes on pea terve Euroopa läbi reisinud. Kui ta oli pisut ettevaatlikul toonil küsinud, et kas me veini ikka ka joome ning saanud jaatava vastuse, siis... oli väga meeleolukas, siiras, jutukas ja soe ühine restoranikogemus.
Sain õhtul veel teada, et ma olevat kohalikus kogukonnas lausa furoori tekitanud - sellist inimest (mida iganes see siis peaks tähendama) ei olevat nad veel näinud. Seda kõike muidugi parimas mõttes. Ja seda oli tunda - meid võeti tõesti vastu kui parimaid sõpru.
Fukuoka ja eelkõige Yukuhashi jätsid kustumatu mulje - kui ma kunagi vist mainisin Lüganuse koori juurde minnes, et mul on tunne, et mul oleks justkui pea terve koori jagu ülihoolitsevaid vanaemasid juurde tulnud (ma olin siis 25 - umbes sama vana, kui paljude koorilauljate lapsed või isegi lapselapsed), siis Yukuhashis kogesin midagi sarnast - tingimusteta soe vastuvõtt ja armastus oma külaliste vastu kõige paremas mõttes.
Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar