Kyoto ja Nara

Koos külla tulnud sõpradega tegime väikese reisi Kyotosse ja Narasse.

Wikipedia ütleb, et:

Kyōto (jaapani keeles 'pealinn') oli varem Jaapani keisririigi pealinn. Praegu on ta Kyōto prefektuuri halduskeskus ning Ōsaka-Kōbe-Kyōto linnastu osa. Erinevalt paljudest teistest Jaapani linnadest ei pommitatud Kyōtot Teise maailmasõja ajal. Seetõttu on paljud ajaloolised ehitised säilinud. Tuntumad neist on Kiyomizu-dera, keisripalee Kyōto Gosho, Kinkaku-ji, Ginkaku-ji ja Ryōan-ji. 1994. aastast kuuluvad need ja mitmed teised ajaloolised ehitised UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Meie jaapanlastest sõbrad hoiatasid, et Kyoto on väga suur ning sealne ühistransport ei ole võib-olla parim ja me veendusime, et neil oli õigus. Taksoäpp õigustas ennast seal igatahes!

Omamoodi seiklus oli muidugi Shinkanseniga (kiirrong) Kyotosse jõudmine. Olime ostnud endale varasemalt automaadist piletitd, paraku rongie jõudses selgus, et olime küll ostnud kohad, aga mitte sõiduõiguse. Aga peale mõningast järjekorras seismist said siiski vajalikud lisapiletid ostetud ning jõudsime õigeaegselt rongile.

Peale lõunat otsustasime külastada Fushimi Inari templit. Kui esimesest turistimassist läbi murda (hetkel on seoses Sakuraga Jaapanis turistide kõrgaeg), siis jõuad mäenõlvadel looklevate, kohati kilomeetreid vältavate oranžide väravate ridadeni. Lummav elamus - väravakäikude omamoodi kuldses valguses, mööda mäekülgi kulgemine - mida kõrgemale, seda vähem inimesi. Veetsime seal tunde.

Teisel päeval käisime keisripalees. Võrreldes Euroopa lossidega hoopis teistsugune planeering ja arhitektuur. Väga palju sümboolsust ja seda mitte ainult kivisse raiutuna, vaid ka läbi taimede, vee ja muude elementide. Mastaapne väljak pidulikeks puhkudeks kõrvuti lummava, intiimse aiaksega. Väga tore kogemus!

Kui Euroopas väljendasid valitsejad oma võimu tihti üüratult suurte, lopsakalt kaunistatud, ülevoolavate lossidega, siis siin on kõik pealtvaates minimalistlik. Üsna monotoonse üldkihi all peituvad lummavalt peened detailid, lihtne ja samas hingematvalt luksuslik. See mitte just suur palee oma peamiselt valgete seintega mõjub kohati aristokraatsemalt, kui paljud suured Euroopa lossid.

Peale lõunat käisime Naras - linn on kuulus sealsete hirvede poolest. Rongiga Narasse jõudes tasub kindlasti parki minna mitte bussiga, vaid mööda promenaadi - pisut turistlik, aga mõnus jalutuskäik, mis lõppeb suures pargis, kus elavad vabalt kohalikud hirved. Inimestega harjunud loomad, kes lasevad ennast vaadelda ja katsuda. Tõsi, Hiroshima külje all olnud Miyajima saare, jätsid nad kuidagi parema mulje, kuna seal ei olnud nad mitte pargis, vaid sõna otseses mõttes linnas - lamasid suvaliste poekeste uste taga, raudtejaama pinkide kõrval jne.