Kawaguchi järv

Möödunud aastal õnnestus mul Kaire mahitusel ja koos temaga külastada Kawaguchi järve ja selle ümbrust. Alustuseks traditsiooniliselt pisut Wikipedia infot:

Kawaguchi järv asub Yamanashi prefektuuris. Järve pindala on 6,13 km2 ja maksimaalne sügavus 15,2m. Kawaguchi järv (河口湖) ehk suudmejärv asub Fujikawaguchiko linnas Yamanashi prefektuuri lõunaosas, Fuji mäe lähedal. See on pindala poolest Fuji viiest järvest suuruselt teine ​​ja asub madalaimal kõrgusel.

Järvel puudub looduslik väljavool ja selle kallastel asuvate asulate üleujutamine oli probleem kuni 1914. aastal valminud kanali ehitamiseni, mis ühendas selle Sagami jõe lisajõega. Meiji perioodil asustati järve Jaapani valge ristikarpkala ja wakasagi. Kawaguchi järv on Fuji viiest järvest turistide poolest kõige populaarsem.

2013. aastal kanti järv Fujisani kultuuriobjekti osana maailmapärandi nimekirja.

Teekond Tokyost võtab aega paar tundi, aga on seda väärt. Juba rongist avanevad Fujile toredad vaated, mis kohale jõudes järjest enam lummavad.

Rongilt maha astudes jõudsime üsna tavalisse Jaapani linnakesse - palju pisikesi majakesi üksteise otsas, kitsad tänavad. Nagu ikka. Esimeseks vaartamisväärsuseks kujunes üle järvekese viiv sild, millelt omakorda avanevad mäele imelised vaated - piirkonna põhiline turismimagnet. Järve kaldal on ridamisi pisikesi hotelle, mille terrassidelt avanevad imelised vaated ühelt poolt Fujile ning teisalt pisikesele mägijärvele.

Järve teisel kaldal on mehhaaniliste muusikainstrumentide muuseum, mis oli täitsa tore. Eks pikapeale see mehhaniseeritud muusika muidugi pisut väsitab, aga üldiselt saab seal päris hea ülevaate "muusikamasinatest" enne digiajastu saabumist. Muuseum ise on omaette vaatamisväärsus. Eks maitse üle võib muidugi vaielda, aga igal juhul on põnev näha seda disnilikku muinasjutumaailma, mis pargikesse on ehitatud.

Kohe muusikainstrumentide muuseumi kõrval on kunstimuuseum. Sel korral piirdusime siiski ainult selle poe külastamisega, kuna tol hetkel seal üleval olnud näitus (vaated Fujile) ei suutnud konkureerida reaalsuses avanevate piltidega. Meil oli õnne - sattusime sinna väga selge ilmaga päeval.

Tagasitee pakkus ka veidi närvikõdi. Ma nimelt ei ole endiselt ära õpppinud, et populaarsetesse kohtadesse minnes tuleks piletid ette broneerda. Õhtul õnnelikuna kohalikku raudtejaama jõudes avastasime, et nii kiirrongid kui ka kiirteebussid olid kõik välja müüdud.

Mis siis ikka, astusime kohaliku "susla" peale, et sellega jõuda lähemasse suuremasse linna lootuses seal Shinkansenile (kiirrong) hüpata. Ja tegelikult on mul hea meel, et ma kiirrongile kohta ei broneerinud. Kohalik rong jättis väga muheda elamuse. Tegemist oli vist umbes 1960. aastatel ehitatud vaguniga - täispuidust sisu, istmed vaatega akendest välja, keskel baarilaudasid meenutavad pukklauad. Väga äge!

Järgmses jaamas me enam nii rumalad ei olnud, et oleks läinud kassast pileteid nõutama. Astusime lihtsalt täis rongi ja kuna istekohad olid välja müüdud, siis maandusime põrandale. Konduktor oli küll pisut imestunud, aga müüs meile siiski pileti. Ehk siis - tegelikult on võimalik ka välja müüdud rongiga koju saada, kui oled valmis pisukest ebamugavust taluma. Viimast aitasid leevendada üldiselt suurepäraselt kulgenud päev ning Familymartist kaasa ostetud produktid :)