Nagasaki

Wikipedia teab rääkida, et:

Nagasaki on linn Jaapanis, Nagasaki prefektuuri keskus Kyūshū edelarannikul. Linna pindala on 406,35 km² ning 2021. aasta seisuga elab seal 404 656 inimest. Nagasaki oli aastatel 1640–1859 ainuke eurooplastele avatud Jaapani sadam ja tähtis mereväebaas Hiina-Jaapani ja Vene-Jaapani sõja ajal.

9. augustil 1945 heitis Ameerika Ühendriikide lennuk Nagasakile tuumapommi. See oli purustusjõult suurem kui 3 päeva varem Hiroshimale heidetud tuumapomm, kuid kahjustused olid mägise maastiku tõttu väiksemad. Kohe sai surma üle 30 000 inimese, veel 140 000 inimest suri haavadesse ja kiiritushaigusse.

Tänapäeval on linn lennukitööstuse ja tekstiilitööstuse keskus. Puccini ooperi "Madame Butterfly" tegevus toimub Nagasakis.

Kui mainisin külastusele eelneval nädalal Tokyos oma juuksurile ja kohvipoisile, et läheme nädalavahetuseks Nagasakisse, oli nende esimene kommentaar, et kindlasti peab seal sööma! Tuleb välja, et Nagasaki toiduvalmistamise meisterlikkus on jaapanlaste seas tuntud. Ja tõsi ta on, kõik oli imemaitsev!

Nagasaki lennujaam on umbes 40 minutilise bussisõidu kaugusel keskusest, aga Jaapanile omaselt on ühendused kiired ja mugavad. Kui olime kesklinnas bussist väljunud, võttis meid vastu Jaapani kontekstis keskmisest euroopalikum keskkond - üle kahesaja aasta oli Nagasaki ainus eurooplastele avatud sadam Jaapanis ning see on jätnud oma jälje.

Teiste hulgas peatus 1804. - 1805. aasta sügistalvel siin oma esimese ümbermaailmareisi käigus ka A. J. von Krusenstern. Tsaaririigi alamad said küll hea vastuvõtu osaliseks, kuid keisrile määratud kingitused saadeti siiski tagasi ning ei saadikul ega ülejäänud meeskonnal kaugemale Jaapani sisemaale minna ei lubatud, samuti keeldus keiser palutud kohtumisest.

Esimesel pärastlõunal tegime linnas (eelkõige kaldapealsel) väikese jalutuskäigu ning nautisime õhtusööki traditsioonilises Jaapani restoranis. Kuna reisisime koos oma jaapanlasest sõbra Yas-iga, olid need valikud muidugi suurepärased!

Vaade linnaservas asuvatelt mäenõlvadelt Nagasakile on tunnistatud üheks kolmest maailma ilusamast öövaatest. Sõitsime siis meiegi gondliga mäkke, et seda nautida ja tulemus oli matka väärt! Õhtune mitte väga eredalt valgustatud ja seega pigem pisikestest täpikestest koosnev linnake pimedate mägede vahel meenutab tõesti linnuteed.

Kuna tegemist oli reedega, siis väisasime ka kohalikku (ainukest) geibaari. Klassikaline Jaapani väikelinna istumiskoht - tore teenindus, sõbralik ja jutukas baarman ning karaoke. Paraku ka siseruumides suitsetamine. Igatahes meeldejääv õhtu, mis lõppes kohalike traditsioonide kohaselt rammusat öötoitu mugides.

Järgmisel päeval oli meie esimeseks sihiks külastada Hashima saart. Selle kohta ütleb Wikipedia, et:

Hashima saar (端島), mida tavaliselt nimetatakse Gunkanjimaks (軍艦島, mis tähendab "lahingulaeva saar"), on 6,3ha suurune mahajäetud saar Nagasaki, kuhu 1887. aastal rajati merealused söekaevandused. 1959. aastal elas saarel 5259 inimest. Aastal 1974, kui söevarud hakkasid ammenduma, suleti kaevandus ja kõik elanikud lahkusid varsti pärast seda. Huvi saare vastu tekkis taas 2000. aastatel ja sellest sai järk-järgult turismimagnet. Pärast paljusid vaidlusi kinnitati saare söekaevandus 2015. aasta juulis ametlikult UNESCO maailmapärandi nimistusse osana Jaapani Meiji tööstusrevolutsiooni ajastust.

Kivisüsi avastati saarelt e810. aasta paiku, Mitsubishi Goshi Kaisha ostis saare 1890. aastal ja hakkas kivisütt kaevandama merealustest kaevandustest, samal ajal ehitati meremüürid mis kolmekordistasid saare suuruse. Aastatel 1891–1974 kaevandati šahtides, mille keskmine õhutemperatuur oli 30 °C ja õhuniiskus 95%, umbes 15,7 miljonit tonni kivisütt.

1916. aastal ehitati saarele Jaapani esimene suur raudbetoonhoone (7-korruseline kortermaja). Järgmise 55 aasta jooksul ehitati korterelamud, kool, lasteaed, haigla, raekoda ja rahvamaja. Meelelahutuseks ehitati kaevurite ja nende perede jaoks klubihoone, kino, onsen, bassein, katuseaiad, kauplused ja kasiino.

Alates 2009. aasta aprillist on saar olnud teatud piirangutega avatud. 2009. aastal taotles Jaapan Hashima saare ja 22 muu tööstusobjekti lisamist UNESCO maailmapärandi nimistusse. Eelkõige Hashima kaasamise mõistsid hukka Lõuna-Korea, Põhja-Korea ja Hiina valitsused. Lõuna-Korea väitis, et nende paikade ametlik tunnustamine "rikuks sunnitööl ellujäänute väärikust" ja et "maailmapärandi nimistusse kuuluvad paigad peaksid [...] olema vastuvõetavad kõikidele rahvastele kogu maailmas". Lõuna-Korea ja Jaapan leppisid lõpuks kokku, et Jaapan esitab teavet sunnitöö kasutamise kohta asjakohastes kohtades ja mõlemad riigid teevad koostööd. 2015. aastal võttis Lõuna-Korea ametlikult tagasi oma vastuseisu Hashima saare kuulumisele nimekirja. Jaapani UNESCO esindaja Kuni Sato võttis endale kohustuse tunnistada seda küsimust osaks saare ajaloost ja märkis, et "oli suur hulk korealasi ja teisi inimesi, kes toodi vastu nende tahtmist ja sunniti töötama 1940. aastatel karmides tingimustes. Jaapan väitis ka, et on "valmis lisama tõlgendusstrateegiasse asjakohaseid meetmeid ohvrite meelespidamiseks, nagu teabekeskuse loomine". Vahetult pärast UNESCO WHC kohtumist lükkas Jaapani välisminister Fumio Kishida tagasi idee, et korealased on "sunnitöölised", ja väitis, et nad "rekvireeriti vastu nende tahtmist" tööle. Lõuna-Korea valitsusametnik mõistis selle märkuse hukka.

Jaapani poliitik Kōko Katō, peaminister Shinzo Abe lähedane liitlane, pidi juhtima alade ettevalmistamist. Jaapani valitsus andis Katō eraettevõttele National Congress of Industrial Heritage (産業遺産国民会議, NCIH) eelarveks vähemalt 1,35 miljardit jeeni. Juba enne esimese Hashimat hõlmava muuseumi avamist kasutas Katō osa oma eelarvest artiklite ja videote avaldamiseks, mis eitasid, et korealased olid kunagi sunnitud saarel töötama.

Laevasõit saarele kestab umbes 40 minutit ja meil vedas - ilm oli ka maabumiseks soodne. Saarel saab liikuda ainult märgistatud teedel, ehk siis ainult ühes saare otsas. Seetõttu on tegelikult vaated merelt märksa mõjusamad, kui kohapeal. Igatahes on saar väärt külastamist, ning peale sda tuleb kindlasti külastada ka saarest rääkivat muuseumit Nagasakis. Kui jätta IIMS perioodi kõrvale, siis on saar väga huvitav näide nii tööstusrevolutsioonist, kui ka 20. sajandi inimeste elukeskkonnast, väärtustest ja ellusuhtumisest. Ilmselt saaks midagi sarnast luua Eestis ja Viivikonnasse, Sirgalasse või Sompasse. Meil on küll Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum, aga (palun vabandust, kui ma nüüd eksin) kui seal keskendutakse peamiselt kaevandusele, tööstusele ja põlevkivile, siis Hashimal räägitakse eelkõige seal elanud inimeste elukeskkonnast ja lugudest.

Õhtul külastasime veel Glover Gardenit: mäenõlvale rajatud parki, kus 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses elasid eelkõige eurooplastest või ameeriklastest töösturid-tehaseomanikud. Koloniaalstiilis hooned, millel on teatud jaapanipärane puudutus juures. Õhtusel ajal tänu valgustusele taas kena elamus.

Kuna nädalavahetus on lühike, jäi palju Nagasakis veel avastamata. Taaskord paik, kuhu tasub kindlasti tagasi minna.