esmaspäev, 24. juuni 2024

Kinugawa

Meie hea kohaliku sõbra Yas-i mahitusel võtsime nädalavahetusel ette väljasõidu Kinugawasse - ühte traditsioonilisse onseni-linna mägedes, Tokyost umbes kahetunnise rongsõidu kaugusel. Jaapani majanduse hiilgeaegadel on olnud tegemist tohutu puhkelinnaga. Paraku tänaseks on paljud sealsed hotellid muutunud tühjadeks, osaliselt varemetses kummituslossideks ning nende veel töötavad saatusekaaslased pigem monumentideks kunagisele hiilgusele, kandes täna juba tugevadi tuhmumise ja väsimuse märke. Kuid muidugi leiab sealt ka väga toredaid, kaasajastatud ja igati vahvaid hotelle.

Japan Guide ütleb, et:

Kinugawa Onsen (鬼怒川温泉) on populaarne kuumaveeallikate kuurortlinn Kinugawa jõe ääres Tochigi prefektuuris. Linn on koondunud jõekallast ääristava suure hotelli ryokani ümber ja pakub lisaks kuumaveeallikatele palju lõbustusi, nagu Tobu World Square ja Nikko Edomura teemapargid. Kinugawat arendati ulatuslikult viimastel aastakümnetel, mil ehitati palju suuri ryokani komplekse. Mitmed neist on aastate jooksul tegevuse lõpetanud, jättes maha mahajäetud hooned jõekaldal. Vastuseks on linn viimastel aastatel suurendanud jõupingutusi jõekalda kaunistamiseks, eemaldades mõned mahajäetud hooned, lisades samas loodusradu, parke ja jalavanne.

Yas oli meile välja valinud ühe väga suure, jaapani stiilis majutusega hotelli. Nagu siin ikka - jaapani stiilis toa eeliseks on märksa suurem põrandapind. Kui "euroopa toas" on tavaliselt umbes 11 ruutmeetrit (millest suurema osa neelab voodi) ja imepisike tualett koos vannitoaga, siis jaapani stiilis toad on tavaliselt kolmeosalised - esik, üsna suur tatamipõrandaga magamistuba (tõsi, magamine on mattidel) ja eraldi teelauaga tuba, mis on magamistoast paberist vaheseintega eraldatav. Lisaks üldiselt eraldi tualett ja vannituba.

Hotelli onsen ei olnud väga suur, kuid selles olid kõik "kohustuslikud" elemendid olemas. Tõele au andes oskan ma neid hinnata palju enam talvisel perioodil. Praegu, kui õhutemperatuurid kipuvad kerkima juba üle 30 kraadi ning õhuniiskus on äraütlemata suur, ei tundugi see soojas vannis vedelemine nii ahvatlev.

Mulle tundub, et onseni (või siis meie mõistes spa-külastuse) lahutamata osa on toit. Kui Yugavaras hellitati meid mitmekäigulise õhtusöögiga, siis Kinugawas panustati lisaks veel valikurohkusele. Põhimõtteliselt nagu kruiisilaeva buffet-laud, ainsa erinevusega, et toidud on imemaitsvad ja variatsioon meeletu. Vahepeal kaotatud kilod on peale seda kogemust tagasi ja tundub, et nad on ka sõpru kaasa võtnud.

Kui rääkida põhjalikkusest ja ettevalmistustest, siis peaksime kõik Yas-i juurde koolitusele minema. Ma ei tea, kas seda saab laiendada jaapanlastele üldiselt, aga meile öeldi ainult, et tuleb kohale tulla ja midagi kaasa võtma ei pea. Kohale jõudes saime aru, et absoluutselt kõik oli läbi mõeldud - onsen, jalutuskäik ahvide juurde, õhtused snäkid ja filmivaatamised, sõit auruveduriga rongiga. Kõik vajalikud vahendid nii tehnilises, kui söögi-joogi mõttes, lihtsalt "ilmusid" tema kotist lagedale. Selliseid sõpru omada on imetore (isegi siis, kui Sul on tol hetkel natuke piinlik, sest Sinu kotis on vastavalt instruktsioonidele ainult hambahari ja telefonilaadija).

Kui esimene päev läks peamiselt onseni-külastusele, siis teisel päeval vaatasime üle ka kohalikud turismiobjektid. Kuna linnake asub väga sügava oruga jõe kallastel mägede vahel, siis juba ainuüksi jalutuskäik läbi linna pakub lummavaid vaateid.

Köisraudteega on võimalik sõita ühele madalamale mäetipule linna servas. Lisaks imelistele vaadetele üle oru on seal võimalik kohtuda kohalike ahvidega. Üldiselt vist ka looduses elavad isendid on ühele mäetipule kokku koondatud - seal on Sul võimalik neid siis vaadata ja toita. Kui natuke häiriv "puuripilt" kõrvale jätta, siis tore elamus. Ja samas tegelikult isegi mõiste "puur" oli siin omamoodi vahva - põhimõtteliselt on nende elualale ehitatud võrkaiast tunnel, milles inimesed saavad jalutada. Ehk siis kohati on tunne, et puuris on pigem inimesed ja ahvid saavad neid siis vaadelda.


Kinugawast tagasi Tokyo poole läbisime esimese lõigu auruveduriga rongiga. Mõnusalt aeglases tempos tiksuv susla laseb nautida ümbrust ja vaateid. Tsiteerin siinkohal antud pildi lõpetuseks Dr. Bertrami raamatukest "Balti visandid": "Prantslastel on väga õige ütlemine uue raudteeajastu kohta: on ne voyage, on arrive!" (Me ei reisi enam, vaid jõuame kohale).

Mul on hea meel, et vähemalt selle pooletunnise jupi saime me tagasiteel reisida, et siis juba ümber istuda kaasaegsesse rongi ja Tokyosse kohale jõuda.

Kommentaare ei ole: