Sügiseses Euroopas

Pärast umbes kolmenädalast Eestis viibimist suundusin väikesele ringreisile Euroopas. Esimeseks sihtkohats Itaalia.

Ma ei tea, on see mingi nostalgiahoog, või veel midagi, aga juba saabudes läks nägu naerule ja tuju heaks. Kuidagi soe ja sõbralik, inimlik ja lahke. Oma lohakuses pigem stiilne, aga mitte hoolimatu. Ilus.

Paaripäevase Milanos peatumise kõrghetkeks olid Toomkiriku ja selle kõrval avatud Jimmy Nelsoni näituse külastus. Detailide mõttes on kirik väljast vist isegi rikkam, kui seest, kuid kesklöövis seistes võtab kogu see mastaapsus ikka hingetuks. Mitte just religioosne, kuivõrd just mahust ja detailitulvast tingitud emotsionaalne palang haaras mind totaalselt. Lihtsalt oled seal keskel ja imetled kõike seda, mis Su ümber on, suutmata seda kuidagi konkreetsetesse mõtetesse ja sõnastustesse valada. Lummav.

Üles galeriile (ehk siis kiriku katusele) läksin treppe mööda - aega mul oli ja mulle tundub, et füüsiline kogemus aitab sellistel puhkudel vaimu kirgastada. Jõuad üles, imetled lähedalt kohati vaid sealt paistvaid detaile, mis alla kaugusesse ometigi nii võimsa terviku moodustavad, sekka mõned linnavaated. Väga, väga äge!

Peale Toomkiriku emotsionaalset loksutust läksin kõrval asunud Jimmy Nelsoni näitusele - sarnased emotsioonid humaanses sfääris. Nelsoni võime kaameraga inimesi portreteerida jätab tõesti mulje, et lisaks füüsilisele kehale on pildile püütud ka osake hingest.

Lähen nüüd vahepeal elamusi "seedima", (taas)liitudes peagi Milanosse jõudva So-La-Re Stuudioga. Osaleme Garda järve ääres toimuval muusikafestivalil.

***

Minu varasemalt valitud tagasihoidlik majutus Riva del Gardas oli remonti läinud, mistõttu asendati see teise hotelliga. Minu eestlaslik skepsis sai sel korral vastu näppe - asendus oli suurepärane. Kuna esimesel päeval oli ilm pigem kehvake ning nii hommikune proov kui õhtune esinemine toimusid sealsamas hotellis, siis juhtus nii, et ma kompleksist välja ei saanudki. Väga rikkalik hommikusöök (jah, kerge proseccoga :) ), proov, SPA-päev ja õhtune kontsert. Mõnus.

Ilmselgelt ei ole ma lõpuni objektiivne, aga minu meelest kõlas kooristuudio suurepäraselt. Puhas, musikaalne ja tundlik. Elo on teinud nende noortega fantastilist tööd!

Olin vahepeal unustanud, kui mõnus on see enese eest hoolitseda laskmise tunne. Tänu nadile ilmale ja meelitavatele pakkumistele sai nüüd üht-teist tasa tehtud, külastasin lisaks SPA-le veel massööri, kosmeetikut ja küünetehnikut. Ja nii see teine päev läks. Ilma suurema süütundeta, et ma ei viitsinud vihmas mäkke kabeli juurde ronida. Õhtule pani imeilusa punkti meie traditsiooniline õhtusöök ühes kohalikus restoranis - väga hea teenindus ja mõnusad maitsed. Lisaks peab mainima, et vaatamata asjaolule, et Riva del Garda on populaarne turismisihtkoht, on hinnad siin pigem mõistlikud.

Pühapäeval võtsin ennast lõpuks kokku ja tegin tiiru linnakeses. Kena rannapromenaad, üks ajalooline torn linnaväljakul, millest avanevad lummavad vaated järvele ja mägedele ning lõpuks maandumine raamatuga järveäärse kohviku terrassile. C'est la Vie!

Esmaspäeva hommikul oli aeg taas kohver pakkida ja tagasi Milanosse suunduda. Teekond Riva del Gardast Milanosse kulges sel korral (võrreldes saabumisega) esiteks valges ja teiseks mitte ühel kaldal oleval kiirteel, vaid teise kalda teekesel mööda mäekülge - iga kurvi taga avanemas järjekordne "filmivaade" mõnest romantilisest linateosest, kõrvus kõlamas Itaalia magusnukraid viise vilistav bussijuht.

***

Teise Milano peatumisesse jäi peamiselt lihtsalt linnas töllamine, sekka mõni muuseum või galerii.

Pinacoteca di Brera on kunagi vist Maria Theresia (Milano oli teatavasti pikalt Austria poolt okupeeritud) loodud raamatukogu, millele Napoleon liitis juurde suure galerii. Kunagine jesuiitide klooster, milles tänapäeval on üks osa kunstiülikoolist ning avalik galerii. Peamiselt vaimulik kunst (vastavalt Napoleoni poolt antud suunistele) üle terve Itaalia.

Ma ei saa öelda, et ma tohutus vaimustuses oleks olnud, aga asi ei olnud vist mitte kunstis, vaid pigem minu viimase aja mõtisklustes kiriku kui institutsiooni üle. Justnimelt institutsionaalne, mitte religioosne probleem. Tänase EELK soov justkui riigi tasandil midagi kontrollida - võimuiha ja edevus. EELK-s on muidugi väga palju fantastilisi inimesi, kelle kohta midagi sellist väita oleks rumalus, paraku viimasel ajal neid pigem tambitakse juhtkonna poolt, selmet neid ära kuulata või sellest kõigest mingid järeldused teha. Kogu sellel taustal need uhketes riietes kirikutegelased... nojah.

Museo del Novecento on kohe toomkiriku väljaku ääres asuv muuseum, peamiselt 20. sajandi kunst. Natuke eklektiline, aga samas üsna laia ülevaatega, paraja suurusega ja muidu tore paik.

Leonardo3 on Galleria Vittorio Emanuele II (mis on ka iseeneesest vaatamisväärsus) ühes otsas olev pisike, eelkõige Leonardo inseneritööle ja leiutistele pühendatud muuseum. Üsna kitsale pinnale on kokku surutud terve hulk Leonardo jooniste järgi tehtud mudeleid - mõnda saab ise näppida, paljude kohta on olemas väga rikkalikud videomaterjalid ja kõikvõimalikud interaktiivsed lahendused (saad ekraanil asju laiali lammutada ja kokku panna jne). Päris tore. Sattusin sinna muidugi koos kahe suure lastegrupiga, mis muutis need väikesed ruumid üsna väsitavaks, aga tegelikult on see tore paik külastamiseks.

Mõned aastad tagasi õnnestus käia Louvres Leonardo kunstinäitusel, seal oli tema inseneritöödest vist ainult mõned joonised. Jääb vaid imetleda, kuivõrd lennukas võib ühe inimese mõte olla ja kui mitmekülgselt andekas Leonardo oli - fantastiliste kunstitaieste kõrval on ülilennukas fantaasia, mis on projekteerinud kõike, alates sildadest ja relvadest kuni teatridekoratsioonide ja muu meelelahutuslikuni. Kõike saadab ülim tehniline nutikus. Geniaalne!

***

Milanost edasi suundusin ühte oma Euroopa lemmiklinna Viini. Juba esimesest hetkest oli tore! Kui palju tegelikult ikka mõjutab see, kui Sa keelest natukenegi aru saad. Ega mu saksa keel miski hea ei ole, aga üldiselt saan ikka teksti ja jutu mõttest aru, seega on kogu orienteerumine väga mugav ja lihtne.

Viini kohvikud oma tuntud headuses. Kohe hotelli lähedal oli Cafe Sperl - kõige klassikalisemas mõttes Viini kohvik. Šnitsel ja nisuõlu! Ja siis kohe kodu kõrval oli veel üks tore koht - raamatupood koos kohvikuga, nimeks phil. Sealt sai läbi astutud nii hommikusteks brunchideks kui ka õhtusteks kokteilideks. Ütlus, et armastus käib kõhu kaudu, peab vähemalt minu puhul paika - kui ikka toit on hea ja kõht täis, on eelhäälestus märksa positiivsem.

Riigiooperis õnnestus mul sel korral näha balleti "Giselle". Tõeliselt lummav lavastus! Koreograafia oli küll kaasaegne, aga väga klassikalises võtmes, samuti lavakujundus (viimane oli küll üsna mustvalgeks keeratud, mis andis mõjusa efekti). Suurepärane lavastus, väga hea trupp ja orkester. Klassikaliselt ilus õhtu.

Rahvaooperis käisin vaatamas muusikali "Tick-tick boom!". Nõrk. Esiteks jättis kogu lavastus väga kokkuhoidliku mulje - koonerdatud oli nii lavakujunduse, laval olevate inimeste, kui kõige muuga. Visuaalselt pigem igav. Ja ega solistidki sel korral tähelepanu ei äratanud - peaosas mänginud keskealine mees võiks vabalt laulda mõne naiivse romantilise tenori rolli operetis, paraku muusikali jaoks jäi ta liiga tenorlikuks, teatraalseks, kohmakaks ja igavaks.

Viini suurima elamuse sain vist Albertina muuseumi ajutiselt näituselt. Nimelt keldrikorrusel oli seal parasjagu avatud Austria-Saksa fotokunstniku Helnveini tööde väljapanek ja see oli tõeliselt lummav. Esiteks tehniliselt - ülisuurtes formaatides ülidetailsed tööd. Teiseks sisuliselt - valuskriipivad teemavalikud, stseenid ja lood. Töid ei olnud palju, kuid pea igaüks neist andis sedavõrd mõjusa emotsionaalse laengu, et veel täna, mitu nädalat hiljem, kannan seda kaasas.

Lisaks Albertinale sai läbi jalutatud klassikalise kunsti muuseum, aga ilmselt nii väsimuset kui küllastumusest sellele kahjuks liiga palju tähelepanu ja emotsionaalselt jõudu ei jätkunud.

Läbi imeilusa sügiseselt värvilise mägimaastiku sõitsin rongiga viinist Grazi. Lisaks peamisele eesmärgile sõpru külastada sai üle vaadatud näitused sõbralikus tulnukas (Grazi kaasaegse kunsti muuseum) ning balletietendus Orlando - Virginia Woolfi ainetel loodud kaasaegne lavastus. Suurepärane tantsukunst! Esiteks lummav koreograafia, teiseks suurepäraselt valitud muusika (Suurbritannia heliloojad viimase poole sajandi vältel) ja kolmandaks visuaalselt mõjus lavastus ja kunstnikutöö. Suurepärane!

Grazist suundusime koos Danieliga üheks ööks imetoredasse SPA-hotelli mägedes ning sealt tema ema juurde. Kui juba Grazis olin lummatud Austria külalislahkusest, siis nüüd tuli sellele lisada veel emalik hool ja ilmselt pisut ka mägiküla elementaarset võõrustamiskunsti. Peale Itaaliat, Austriat ja eesootavat Portugali ma ilmselt Tokyosse jõudes kaalule astuda ei julge, sest see saiade (igal kuklil on muideks Austrias oma nimi), šnitsli, gordon blue ja šnapsi kogus, mis viimased paar nädalal on laualt "kõhukesse" jõudnud, on ikka muljet avaldav. Aga no mis Sa hing teed, kui see kõik nii maitsev on.

Kui ma üldiselt ikka natuke saksa keelt tönkan, siis maal on sellega omaette teema. Danieli ema ja kasuisa püüdsid minuga rääkida "kirjakeeles" ja pigem mõõdukas tempos (ehk siis mulle arusaadavate parameetritega) ja siis astus läbi naaber - ma vist ei saanud peale tervituse mitte millelegi pihta. Aga tõsi, kõrvale kõlab see dialekt märksa armsamalt.

***

... ja oligi taas aeg edasi liikuda. Sedapuhku siis väikese vahepeatusega Brüsselis, sihtkohaks Lissabon. Kui Viin on "üks mu lemmiklinn", siis Lissabon on kindlasti esikohal! Ilus, sõbralik, huvitav ja maitsev.

Esimesel õhtul kohtusin Eesti telelegendi Maire Aunastega, kes tähistas oma 70. sünnipäeva. Oli väga meeleolukas ja tore! Meiega liitusid hääd sõbrad K&V, kellega järgmise nädala ühises rütmis tiksusime - päeval vaatamisväärsused ja muidu toredad kohad, õhtud lõppesid üldiselt Baroki tänava sohvabaaris veiniklaasi taga.

... ja kui juba Austrias sai selle kohta vihje tehtud, siis jah, ka siin - toit! Kõik need mereannid ja muu imemaitsev kraam, sinna otsa veel Natad (kohalikud kreemisaiad) ja muud küpsetised. No ei ole võimalik lihtsalt "ei" öelda. Päris mitmel päeval käisime söömas Food Marketil - igatahes soovitan!

Alustasime kaasaegse kunsti muuseumis MAAT. Kolmest näitusest eriti võluv oli Joana Vasconcelos'e näitus "POWER… over!… under?!… WITH". Väga tugevad sõnumid läbi vastuolude, visuaalselt jõulise keele ja kriipiva sisuga. Mulle väga-väga meeldis!

Juba sealses piirkonnas olles vaatasime üle ka kõrvalasuva energiamuuseumi (ilmselt oleks mõitslikum minna sinna korraldatud külastusena ja giidiga) ning Bélemi torni.

Järgmisest päeva alustasime Ajuda lossis. See on vist Portugalis üks mu lemmikuid. Tõsi, Sa ei leia sealt nii hunnituid vaateid ja luksuslikku sisu, nagu näiteks Sintras, kuid Ajudal on oma võlu - ta on väga autentne. Kohati katkised siiditapeedid seintel on ilmselt needsamad, mis olid seinas viimase kuningapaari eluajal, tänaseks kulunud ja katkised sohvad on olnud reaalses igapäevases kasutuses jne. Ehk siis Ajudas on tajuda päriselt seal kunagi elanud inimeste kohalolu, mida ei ole ära peidetud säravklantsi resutauraatoritöö taha.

Lissabonis olles on muidugi tore käia ära ka "Päästja Kristus" kuju otsas - kenad vaated vastaskaldal olevale vanalinnale. Jalgsimatkal samba juurest sadamasse leidsime ühe imetoreda (ja maitsva!) kaldarestorani ning lõpeks oli aeg taas vanalinnapoolsele kaldale naasta.

Reedel oli aeg korraks kooriga liituda, et osaleda Vaimuliku koorimuusika võistluskategoorias. Ka see oli päris omamoodi - konkurss toimus kirikus, mis oli lennujaama vahetus läheduses ja põhimõtteliselt lennukoridori all. Kui keegi Tallinnas kaebab lennuliikluse poolt tekitatud müra pärast (mis ongi ilmselgelt ebamugav), siis see, mis siin toimub, on ikka...

Teine võistluskategooria (folkloor) toimus pühapäeva hommikul. Vaatamata mitte just väga kõrgele kohale üldarvestuses sai koor kaks hõbediplomit ja oli tegelikult väga tubli. Oli vahva!

Kõige selle vahele jäid lõputud jalutuskäigud Lissaboni vanalinnas, mõned toredad taaskohtumised lähedaste paikade ja inimestega, kokkuvõtvalt lihtsalt fantastiline nädal!

... ja siis oli taas aeg oma vähesed asjad kollasesse kohvrisse pakkida ning teele asuda. Järgmise nädala veedan Brüsselis, nautides heade sõprade E&M seltskonda ja Pink Screensi filmiprogrammi. Kui hästi läheb, siis 21.11 saan oma kahekuusele Euroopa matkale punkti panna ning tagasi koju Tokyosse lennata.