Teatriusk

Minu lühikesse Eestis olekusse mahtus lisaks Festheartile, sõpradele ja koolile ka paar teatrikülastust.

VARUMEHED Eesti Draamateatris. Väga hea teemavalik - oluline mõlemal pool lahte, niisamuti hea ideeline teostus. Kahjuks tekst jäi minu meelest natuke hõredaks. Mulle väga meeldis intervjuude mõte, see lisas väga inimlik-isikliku liini, paraku jäi sealt vajaka mingi üldistus või laiem tulem - mida siis selle kõigega öelda taheti või kuhu peaks laiem pilt välja jõudma? Et ei oleks lihtsalt Morna lood, vaid ka mingi laiem kunstiline siht.

Näitlejad (nii laval kui ekraanil) olid väga head! Lavastus tervikuna samuti. Aga paraku õhtu lõpuks lahkusin ikkagi tundega, et kui tekst jääb hõredaks, siis on kõike ülejäänut liiga keeruline üles ehitada.

Kui ma nüüd luban endale väikese emotsionaalse torke, siis juba enne etendust tekkis minus kava lugedes väike sähvatus. Kui autor kirjutab, et teda paelub (mälu järgi tsiteerides, aga mõte peaks õige olema) kirjutamine "lihtsatest inimestest", siis ... kes see LIHTNE inimene on? Või õigemini - kes see MITTELIHTNE inimene on?  Mis see LIHTNE on?

PÕHJAS Tallinna Linnateatris. Magusvalus, klassikaline traagika. Karmid saatused, väikese irooniaga võiks öelda, et LIHTSAD inimesed (kui eelmise etenduse lainel püsida) ja nende mittelihtsad elud. Visuaalselt, lavastuslikult ja näitlejameisterlikkuselt lummav õhtu. Ei, Sa ei tule peale seda teatrist ära parema inimesena. Ei, see kõik ei ülenda ega õnnesta. Aga see kõik on nii traagiliselt aus, tõene ja valus, et see valu muutub omamoodi naudinguks. Metropolide põhjakiht, nagu see on alati olnud ja jääb igaveseks, kuniks elu. Inimesed oma argielu murede ja rõõmudega siplemas kaelani saastas selle hingenatukese säilimise nimel, mis on eikusagilt tulnud ja mittemillessegi kaduv... Igavikuliselt haarav.

Meenuvad hilisöised ja varahommikused jalutuskäigud Peterburi tänavatel. See paar tundi paljuütlevat vaikust, mis jääb metropoli hommikupoolsesse ööse... kus ühed just jõudsid ja teised pole veel teele asunud. Umbestäpselt just need hetked, kus Raskolnikovid läbi aegade oma saatuse üle pead vaevavad. Muutuvad töövahendid ja ametid, muutub viletsuse ja vaesuse pale, aga sügaval sisimas on tüvi sama.

Kõik see pea neli(!) tundi möödub lennates, kaasa elades ja unistades, nii kummaliselt, kui see ka kõlab.

ETTEVAATUST, ÕNN Rakvere Teatris. Suurepärased näitlejad, hõre lavastus. Ma ei tea, miks tänane peanäitejuht niiväga komöödiaid teha tahab. Ma olen siiani lummatud tema lavastatud draamadest, olgu selleks siis "Puudutada kuud" või "Ilma sinuta" - suurepärased. Ja siis on need komöödiad, mis on kuidagi hambutud ja, palun vabandust, igavad. Kui "Oi, Johnny" oli mumeelest lihtsalt natuke nüri ja stereotüüpsetes värvides (ja selle peale ju ometigi enamus saali rõkkab), siis viimane lavastus oli lihtsalt igav. Ei aidanud siinkohal ei suurepärased näitlejatööd ega visuaalselt täitsa toredad kunstnikulahendused.

Anneli Rahkema ja Liisa Aibel on fantastilised. Ja tegelikult kogu trupp - väga ühtlane, terviklik ja soe. Tahaks loota, et seeda suurepärast pontentsiaali saab veel näha mõnes natuke tummisemas lavastuses.

MÄGEDE ILUDUSKUNINGANNA Vanemuises. Ma ei ole näinud eelmist Vanemuise lavastust (Herta Elviste ja Liina Tennosaar), aga tulles nüüd tagasi eelmise lõigu juurde, siis ma pean ütlema, et mulle meeldis Rakvere Teatri verisoon (Ines Aru ja Ülle Lichtfeldt) rohkem. Eelkõige vist seetõttu, et Ülle rollis oli märksa enam erinevaid värve - sellist üldinimlikku mitmekesisust, kus olmemured põimuvad rõõmudega, traagilised niidid teatud mugavuse ja mis seal salata, ka rahuloluga jne. Viimane Vanemuise lavastus oli minu jaoks natuke üheplaaaniline, seda eriti tütre rollis. Kogu loos on lisaks traagikale veel nii palju siduvalt ilusat ja positiivset, elujaatavat, et see "segadus" muudabki asja võluvaks.

Muidugi ma nautisin etendust, juba tekst on fantastiline, aga paratamatult hakkad kogemust varem nähtuga võrdlema ja antud juhul on mul heameel, et mul on Aru-Lichtfeldti duo kuskil kuklas olemas.

Kunstnikutöö on suurepärane ja Oskar Seeman väga muhe!