Misawa

Keskmiselt kord kuus on G. töölähetusel Misawas. Otsustasin siis, et lähen temaga üheks nädalaks kaasa - näeb pisut elu Tokyost väljas :)

Wikipedia ütleb, et:

Misawa (jaapani keeles 三沢市) on linn Jaapanis Aomori prefektuuris Honshū saare põhjaosas. Asub Vaikse ookeani ääres. Läänes piirneb Ogawara järvega. 1948. aastal moodustatud linn kandis 1958. aastani nime Ōmisawa. 2019. aastal oli linna elanike arv 38 877. Linnas asub Ameerika Ühendriikide õhuväele kuuluv baas.

Eestist vist kõige lihtsam paralleel oleks Tapa. Lisaks sellele, et tegemist on Jaapani mõistes ühe pigem väikelinnaga, on siin suur USA lennubaas. Kesklinnas olles ei saa seda unustada - mitu korda tunnis startivad reaktiivlennukid on Sul lihtsalt pidevalt "kuuldeulatuses".

Üldpilt selline... nagu need väikelinand ikka on.

Esimesel päeval otsustasin minna Shuji Terayama muuseumisse. Olin juba välja vaadanud (olematust) bussigraafikust täpselt ühe bussi, mis sinna minema pidi, kui nägin hotelli fuajees ratast. Retsepstioonitädi minust vist eriti aru ei saanud, aga sõna bicycle tundis ära ja ulatas mulle võtme. Need 10km olid vist kõige emotsionaalsem osa päevast.

Esiteks minu viimane rattasõit oli päris ammu (õnneks vanasõna rattasõidu mitteunustamise kohta peab paika!) ja teiseks kogu see keskkond - väikeasula kõnniteed, mida tasapisi pragudest umbrohi vallutab, kogu see siinses mõistes hilissuvine õhk (mis kvalifitseeruks täiesti korralikuks Eesti suveks) - täielik mälureis lapsepõlve. Jalgrattatee läbi küpsete riisipõldude, mis peale vaadates eemalt niiväga meie viljapõldudest ei erinegi... Tagasitee nii romantiline ei olnud, sest kui Sa ei ole ikka väga ammu rattaga sõitnud, siis see teine 10 kilomeetrit on paraku üsna väsitav.

Kasutan jälle Wikipediat:

Shūji Terayama oli Jaapani avangardpoeet, draamakirjanik, kirjanik, filmirežissöör ja fotograaf. Tema tööd ulatuvad raadiodraamast, eksperimentaalsest televisioonist, põrandaalusest teatrist, vastukultuurilistest esseedest jaapani uue laine ja "laiendatud" kinoni.

Muuseum on üsna pisike, aga väga mõjus! Ajutine näitus jäi mulle küll üsna hoomamatuks, kuna see oli pühendatud peamiselt jaapanikeelsele kirjandusele ja paraku luulet tõlkeäpiga vaadata on üsna lootusetu, kuid püsinäitus oli märksa "rahvusvahelisemas" kunstikeeles - teatridekoratsioonid, skulptuurid, plakatd. Visuaalselt väga mõjusad tööd!

Omaette tore lahendus oli isikumuuseumiga paratamatult kaasas käivate pisiasjade eksponeerimine - ühes osas saalist oli terve rida kirjutuslaudu. Sul on võimalik laua taha istuda ning ükshaaval sahtleid avades eksponaatidega tutvuda. Kiitmata ei saa jätta ka muuseumi arhitektuuri.

Muuseumi taga on väike metsapark, mille jalutusrajad pakuvad lummavaid vaateid üle järve. Raja alguses on silt, et viimasel ajal olevat sealkandis nähtud üht väikest karu, mistõttu peaks külastajad olema ettevaatlikud, aga paraku peale minu seal ühtegi karu ei olnud :D Ühel sellisel kaldapealsel vaateplatvormil on ka Shuji mälestuseks püstitatud skulptuur, mis oma asukoha ja teostusega lihtsalt paratamatult tekitab romantikutes tundevärinaid.

Teisel päeval võtsin ette pikkema jalutuskäigu linnas. Ei ole ilus nii öelda, aga paratamatu tõsiasi on, et linn on ikka väga kole. Kui üldiselt on Aomori prefektuur imeilusa loodusega, fantastiliste vaadetega ja igas mõttes visuaalselt suurepärane, siis vähemalt see linnake siin on kõike muud, kui kena. Ilmselt vahetult peale II Maailmasõda üliodavatest materjalidest üles ehitatud hooned, millel puudub igasugune maitse ja stiil. Mingi kummaline segu üliodavast Ameerika koloniaalstiilist, jaapani odavmajadest ja kehvadest materjalidest.

Õhtusöögil käisime ühes pisikeses (nagu nad siin enamus on) kohalikus restoranis. Kokku umbes 10 kohta, üks poiss, kes teeb süüa, kannab ette ja täidab kõiki muid ülesandeid. Imemaitsev! Ja vaikselt hakkab ka selg harjuma sellega, et istud terve õhtu põrandal.

Kuna Misawas on suur ameeriklaste baas, siis leiab siit ka vastavaid meelelahutuskohti. Tegime õhtu lõpus veel ühed dringid ja mängisin elus vist esimest korda piljardit. Tänu D. õpetusele ja kannatlikule meelele sain mõned õiged pallid (liksaks väga paljudele valedele) ka pesadesse :)

Kolmanda päeva hommikul, peale juba tavaks saanud "töötundi", jalutasin Misawa lennundusmuuseumisse. Teel astusin läbi veel Dog Café-st, kus menüüs on põhimõtteliselt mitu lehekülge erinevaid kohapeal valmistatud koeratoite ja siis oma lemmikuga kohvikusse tulnud inimesele pakutakse ka hot dogi :D Üsna omapärane kontseptsioon, aga kohalik majakoer oli väga armas - käis lauast lauda ja kontrollis, et külastajatel ikka kõik hästi oleks :)

Misawa lennundus- ja teadusmuuseum on päris suur ja väga põnev. Esimene saal mind minu olematu keeleoskuse tõttu väga ei kõnetanud (lennunduse ajalugu), küll aga ülejäänud kaks saali. Esimeses saad lisaks lennukite vaatlemisele ka ise, traksidega kinnitatuna, mööda laealust relssi lennelda, proovida, kuidas toimub helikopteri juhtimine, lennata õhutunnelis jne. Elus esimest korda sain katsetada lennusimulaatorit ja üsna kohe sai selgeks (eelkõige nii õhku tõusmisel kui maandumisel hävitatud rajaäärsete ehitiste hulga pealt), et pilooti minust ei saa. Sain veel proovida erinevaid gravitatsioonihüppeid, keerelda 360 kraadises seadeldises jne. Väga-väga lõbus ja põnev!

Välialale on pandud mitmeid sõjalennukeid. Nimetusi ma siinkohal ütlema ei hakka, kuna teeksin ennast ilmselgelt lolliks. Natukene vastakad tunded tekivad seal jalutades. Ühelt poolt saan ma ju aru, et kui Sinu naabriks on sellised riigid, nagu Venemaa või Põhja-Korea, siis Sa lihtsalt pead panustama kaitsesse. Teisalt aga vaatad neid masinaid ja mõtled, et need on loodud inimeste hävitamiseks. Kuidagi kõhe ja kurb.

Peale muuseumit puudus mul igasugune tahe koledasse Misawasse tagasi jalutada. Avasin kaardi (piinlik on siinkohal oma geograafilist ignorantsust tunnistada) ja avastasin, et olen Vaiksest Ookeanist umbes 2km kaugusel. Mis siis ikka - kott selga ja minek. Tohutu tuul, lained, mingi merele omane hoomamatu jõud ja suurus. Väga ilus. Ja samas kaldale uhutud prügi, inimeste "panus" loodusesse. Peale väga tuulist, kohati ka liivast jalutuskäiku, jõudsin ühte väiksemasse külla, kust G. mind peale korjas, et minna nädalavahetuseks mägedesse onsen hotelli.

Pimeduses saabusime Towada järve äärde. Hotelli sisenedes tekkis tunne, et oleme teinud umbes viiekümneaastase ajahüppe. Ilmselt umbes 1970.-1980. aastatel võis tegemist olla luksusliku suure hotelliga - tohutud vestibüülid, marmor, massiivne mööbel. Suured, kolmeosalised toad: väike esik, magamisruum ja Jaapani stiilis tuba mattidest põranda ja madala mööbliga. Paraku oli vist viimane värskendus majas toimunud umbes sel ajal, kui see ehitati. Ehk siis kogu see luksus oli tänaseks väsinud, kulunud, narmendav ja määrdunud. Igal juhul omapärane tunne - mingi kurbmagus meenutus kunagisest hiilgusest. Isegi töötajad olid vist inimesed, kes kunagi, umbes 50 aastat tagasi olid sinna tööle asunud.

Õhtul külastasime hotelli onseni - see on siis Jaapani stiilis saun: suured (siin piirkonnas loodusliku, Tokyos soojendatud) veega basseinid, kus vedeleda. Põhimõtteliselt hiiglaslikud vannid väga sooja veega. Lõõgastav, mõnus! Jaapani ühiskond üldiselt on pigem konservatiivne. Ka näiteks onsenis paistab see välja - basseinides ollakse alasti, mis tähendab muuhulgas seda, et on selgelt eraldatud meeste- ja naiste osad. Mitte mingisugust kontseptsiooni mittebinaarsest maailmast siin paraku ei eksisteeri.

Hommikul jalutasime küla läbi. Umbes sama emotsioon, mis hotellis - ilmselgelt on see kuurortikene olnud kunagi märksa elavam. Tänaseks on selle möödunud hiilguse tunnistajaks paraku pigem tühjad, kohati mahajäetud hiiglaslikud hooned. Aga samas väga ilus rannaala, mille lummavaid vaateid nautisime lisaks kaldale ka järvel sõitvast kruiisipaadist.

Towada järv on tekkinud kunagi kahe vulkaanipurske tagajärjel. Neist esimene tekitas suure kraatri, mille keskel on täna järv. Teine purse tekitas väiksema kraatri, mille servad on osaliselt veel järves näha. Ehk siis täiuslik, mägiste servadega (kunagisest kraatrist) ja ülipuhta veega järveke. Lummav! Järve vesi on nii puhas, et näiteks praamiga sõites ei teki üldiselt praami sabasse vahtu, ainult lained. Minu keemikust elukaaslane teadis õpetada, et vaht tekib pindpinevatest ainetest (ehk siis minu tõlgenduses tavapärane mustus), mida siin lihtsalt ei ole. Kui ta seda nüüd loeb, siis saab ta vist pisut muiata minu keemiatõlgenduse üle :)

Järgmisel päeval sõitsime praamiga üle järve. Sealne küla oli veel väiksem, kui meie peatuskoht, koosnedes põhimõtteliselt vist kolmest majast: restoran, bussipeatus ja onsen. Seda aktiivsemad olid restorani ees olevad prouad. Meid peaagu talutati sisse, kuna vanaemalaadsetel daamidel oli päevselge arusaam, et meil on kõhud tühjad ja me peame midagi sööma! Olen nende meelekindlusele tänulik - taaskord sellises kulunud ja väsinud interjööris (mida prouad olid vastavalt oma maitsele täiendanud ja värskendanud) pakuti meile väga maitsvat kohalikku toitu.

... õhtul taas onsenist läbi, nagu eelnevatel päevadel, ja oligi meie väike puhkus selles imeilusas oaasis otsas.

Esmaspäeva veetsin Aomoris - siinse prefektuuri pealinnas. Kunstimuuseum oli paraku kinni, kuid kohe raudteejaama kõrvalt leidsin Nebuta muuseumi. Iga suvi toimub Aomoris suur festival, mille tõmbenumbriks on hiigelsuured, seest valgustatud paberkujud, mida kandjad rongkäigus läbi linna veavad. Siinsesse muuseumi on koondatud kujude paremik. Väga, väga mõjus!

Lisaks imeilusale loodusele on Aomori tuntud veel kui õunakasvatuspiirkond. Kohe muuseumi vastas on üks kaasaegne keskus, mis on täis erinevaid pop-up poode, kust leiab absoluutselt kõike, mida õuntest ja puudest teha annab - koogist ja moosist kuni kirjatarvete ja sisustuselementideni.

Aomori linna ilusam pale ongi vist seesama kaldapromenaad, mis raudteejaama juurest mööda laheserva kulgeb. Praegusel aastaajal (ja ilmselt eriti esmaspäeva lõunal) inimtühi, natuke kulunud, aga sellele vaatamata ilusate vaadetega kena linnaruum. Ülejäänud linn on, palun vabandust, peaaegu sama kole, nagu Misawa.

Viimasel päeval sadas ja see oli väga hea! Sain pisut tegeleda hotellis oma kuhjunud töödega ja liikusin natukenegi edasi poolelioleva raamatuga. Jalutuskäigul sattusin kohaliku taaskasutuskaubamajja - absoluutselt kõike, riietest tehnika ja sisustuseni. Ostsin endale ühed kuldsed ja ühed hõbedased ketsid (loomulikult vuhvlid). Kaubamajas oli üks hästi suur Ameerika pood, täis kõikvõimalike "ameerikalikke" asju taaskord toidust ja riietest kuni sisustuseni. Pisut irooniline, et enamusele neile "ameerikalikele" toodetele (va toit) oli põhja alla kirjutatud: "Made in China".

Kogu piirkonna üks vastuolu ongi vist imeilusa, puhta ja lopsaka looduse vastandumine pehmelt öeldes koledatele linnakestele. Üsna märkimisväärne, kuivõrd inetu on inimlooming looduse poolt loodu kõrval.