Märkmed Pink Screens'ilt

Lühifilmide kassett "Men in trouble". Väga hea, terviklik valik! Esimene film "Scred TBM" on muidugi karm - järjekordne näide sellest, kui kohutavaks relvaks muutub allasurutud seksuaalsus nii inimese enda, kui teda ümbritsevate suhtes. Tehnilises mõttes jääb minu jaoks lõpp natuke liiga õhku, aga eks see ole maitse asi.

Teine film "Youssou & Malek" on ülinaiivne räpimuusikal. Eraldiseisvana ehk liiga lääge, aga paaris eelmise filmiga moodustab mõnusa kontrasti.

Kolmandana linastunud "Totems" pakkus mõnusat prantsuse huumorit, aga sinna juurde ka üsna palju mõtteainet. Lühidalt on lugu sellest, kuidas väga noorelt surnud noormehe sõbrad otsustavad salaja tema korterisse minna, et ära koristada tema dildokollektsioon enne, kui surnud poisi ema selle avastab. Nagu ikka sellistes lugudes, ema ei ole pimedusega löödud. Küll aga tekitab sõprade käitumine küsimuse, et kas ja kui palju me tegelikult üksteist lõpuni aktsepteerime, koos kõigi meie "kiiksudega"?

Neljas linateos "Belye vorony" pakkus toreda üllatuse. Loo järgi toimub tegevus Moskvas, aga juba esimestest kaadritest vastu vaatavad Tallinn-väike raudtejaam, Õismäe ja Lasnamäe olid toredad :) Ka lugu ise pakkus inimlikku soojust ja mõnusaid muigeid.

Kassett lõppes filmiga "Buffer zone" - muusikaline armastuslugu Küproselt kahest erineval pool rindejoont olevast poisist. Paralleelid Romeo ja Juliaga olid armsad.

"Edouard Louis, ou la transformation" räägib puudutava loo populaarsest prantsuse kirjanikust - tema teekonnast iseendani ja sealt edasi. Põhimõtteliselt pisut enam kui tunnine intervjuu, kus isegi kõigi mõtetega nõustumata on palju huvitavat ja kaasa mõtemist väärivat. Igal juhul sisuliselt põnev vaatamine.

"Un Prince" oli minu jaoks vist pigem seisundikunst. Umbes nagu paljud kaasaegsed taiesed, mis mõjuvad emotsionaalselt väga tugevalt ja samas kui keegi küsiks, et mis seal siis on, siis ega ei oskagi seda sõnadesse panna. Väga palju ideid seoses kehalise eksistentsi, atraktiivsuse ja muuga. Hägused piirid reaalsuse ja fantaasiamaailma vahel - esimese piiratus ja teise lõpmatus. Väga, väga huvitav linateos, peale mida lahkud igal juhul saalist puudutatuna, vaatamata sellele, et seda puudutust on raske konkreetsete sõnadega kirjeldada.

Kui üldlevinud stereotüüp on, et Eesti film pidi aeglane olema, siis järgnevad kaks lõuna-Ameerika filmi olid veelgi uimasemad. "Almamula" räägib loo puberteediealise poisi eneseotsingutest väga stereotüüpses ja kohati silmakirjalikult vastuolulises maailmas. Kultuuriruumis, kus tüdrukutele ligi ajamine on justkui ok, samas onaneerimine on patt jne. Esimeses pooles vajus korraks silm kinni, aga tundub, et ega mul midagi olulist vist nägemata ei jäänud. Mitte, et film kehv oleks olnud, ei. Nii sisuliselt, kui ka visuaalselt huvitavad lahendused andsid vägagi selged valupunktid, lihtsalt üldine tempo jäi pigem liiguimaseks ja fookust hägustavaks.

Samal õhtul vaadatud "Todos los incendios" põhiteema - noorte inimeste heitlused ja eneseotsingud  - oli sama, lihtsalt pisut teise nurga alt. Kergelt püromaansete kalduvustega poiss matab oma eneseotsingud põletamisse, kuni kohtub analoogse saatusega tüdrukuga. Vanemate poolt justkui ideaalseks tituleeritud paar ei saa oma orientatsiooni tõttu kunagi "paariks", küll aga aitavad ja julgustavad noored üksteist eneseleidmisel. Sarnaselt eelmisele teosele väga rahulikus tempos kulgenud film, mis siiski kõnetas mind natuke enam. Seda ilmselt seetõttu, et mingid teemad olid seoses koolitööga kuidagi nahalähedasemad ja isiklikumad. Igal juhul hea film - nii kultuurilises kui sisulises mõttes midagi, mida teismelised vaadata võiks.

Järgmisse päeva jäi järjekordne lühifilmide kassett "Transpdgoines en short". Esimeses pooles linastunud I´m a fag 4 u, The birth of a beautiful buch, Tank Fairy ja Dale Cooper mõjusid kõik väga muhedalt (Tank Fairyt nägin juba Tokyo festivalil). Muusikavideolikud, selged ja mitte liiga üle koormatud või venitatud, mõnusa hooga filmid. Kasseti teine pool jäi mulle pigem segaseks - esiteks kogu see rasterpilt ja toiduga mängimine on kuidagi väga üheksakümnendad ja teiseks kõik need ülikeerulised kväärkujunid, millest mina lihtsalt aru ei saanud.

Manscaping dokumenteeris kolme kväärtegelase elu - üks USA kunstnik, kes tegeleb väga palju oma kunstis parduritöökodade temaatikaga, üks Austraalias elav pardur, kes pakub alasti teenuseid ning üks trans pardur, kelle peamiseks eesmärgiks on luua kväärisõbralik juuksuri- ja habemeajamissalong. Üldiselt väga põnev teema: ühelt poolt on pardurid ja nende teenused justkui ürgmehelikud, teisalt aga on nii teenuste sisus (iluteenused) kui ka vormis midagi väga intiimset. Läbi kolme vaatenurga hakkasin ka ise oma juuksureid hoopis teise pilguga vaatama. Kas just kinoelamus, aga sisulises mõttes väga huvitav teema.

Õhtu teine film As we like it ei olnud absoluutselt mulle. Aasia noortefilm, kus algselt Shakespearilt saadud materjaliga väga vabalt ringi käies on loodud kergelt muusikali vaibiga, väga naiivne linateos. Idee oli vist see, et vastupidiselt varasemale mängisid kõiki rolle naised. Ma päris täpselt ei saanud antud juhul aru, et kuidas selline ristriietumine teemade tutvustamisele või lahkamisele kaasa aitab, aga võib-olla oli asi lihtsalt minu taipamatuses. Visuaalselt ilus film, aga paraku oma pikkuses ja muutumatuses pikapeale lääge.

Errante corazón räägib teismelist kasvatavast üksikisast, kes püüab lapse kasvatamisel kõrvalt elada vallalise geimehe elu. Väga tore lugu koos kasvamisest. Võib-olla natuke liiga dramaatiline, samas siiski puudutav.

Viimasena vaadatud All the colors of the world between black and white oli vist mõju mõttes üks huvitavamaid filme. Filmi ajal võitlesin peamiselt igavusega - tol hetkel tundus, et see kõik on nii kohutavalt veniv, klišeeline ja tuim. Ainus, mis natuke puudutas, oli visuaalne keel. Ja siin ma nüüd siis olen, pea nädal aega hiljem, ja endiselt mõtlen loo sisule. Kastisüsteemile ja mitte piiratud, vaid sisuliselt võimatutele võimalustele oma kastist kõrgemale tõusta, madalamate kastide madalale haridusele ja sellest tulenevale väga brutaalsele keskkonnale (kusjuures ega haritumates kastides on vägivalt samuti igapäevane, see on lihtsalt rafineeritumal kujul) jne. Ehk siis tegelikult väga mõjust kunstiteos minu jaoks eelkõige sellest, kui lappes maailm sotsiaalses mõttes on.

Oli taaskord väga tore festival! On suur rõõm, et mul on Brüsselis nii toredad sõbrad, kes mind juba mitmendat aastat välja kannatavad. Loodetavasti järgmisel aastal jälle :)