Eelmisel nädalal ostsime endale Yukata. Tegemist on pisut lihtsama versiooniga kimonost, ehk siis Wikipedia ütleb:
"Yukata on voodrita puuvillane suvine kimono, mida kantakse vabas õhkkonnas, näiteks suvefestivalidel. Algselt hommikumantlitena kantud, tänapäevane kasutusala on palju laiem ja suviti Jaapanis tavaline vaatepilt.".
Mõni päev hiljem kutsus G. töökaaslane meid suvisele festivalile, ehk siis tekkis ideaalne võimalus riiet kanda.... mis omakorda tekitas päris palju küsimusi.
Traditsiooniliselt kantakse Yukatat puupõhjaga jalanõudega, midagi meie varbavaheplätude sarnast, paraku harjumatule jalale ilmselt umbes tuhat korda ebamugavamad. Googeldades leidsin arvamusi seinast seina - osade arvates on ainuvõimalik kanda Yukatat justmnimelt nende kottadega, teised ütlevad, et kanna, kuidas tahad. Nagu Eestis - mõne jaoks on valesti pilutatud pluusiserv pühaduseteotus, teiste arvates on rahvariideseelik ja ketsid täiesti aktsepteeritav kooslus. Ma ise kuulun nende viimaste hulka - minu meelest on rahvalike elementide kasutamine ülioluline tradistiooni elusana hoidmisel.
Viimase õlekõrrena sai siis nõu peetud G. kohaliku kolleegiga, kes ütles, et ketsid on täiesti ok ja trendikas valik. Jess!
Kui Yukata selga panemine on üsna lihtne, siis Obi (vastav vöö) sõlme tegemine on umbes võrdväärne meie lipsusõlmega - osavamad teevad lihasmälust, laiskadel vedelevad lipsud sõlmestatult kapis ja.... õnneks on meil Youtube! Samm-sammult videot jälgides, paar korda pusserdades ja G. abi kasutades, sain vähemalt enda arvates täiesti normaalse lipsusõlme seljale (jah, see käib justnimelt seljal). Väikeseks enesekiituseks võin öelda, et sain festivalil päris mitmelt kohalikult sõbraliku naeratuse ja positiivse "pöidla", seega väga puusse ma vist ei pannud :)
Juuli lõpp ja augusti algus on Tokyos festivalide aeg. Igas linnaosas toimuvad erineva mastaabiga festivalid - esinevad kohalikud trummarid ja tantsurühmad, toimuvad paraadid jne. Sel korral käisime ühe templi juures, kus keskseks sündmuseks oli ühine tantsimine. Ehk siis keset platsi oli kõrge lava, kus seisid juhendajad, nende ümber oli pisut madalam poodium, kus tantsisid kohalikud poolprofessionaalsed harrastajad. Imetlusväärne oli see, et needsamad inimesed tantsisid seal pea kogu sündmuse vältel (meie olime seal umbes 3 tundi, aga kui meie lahkusime, siis jäid nemad veel tantsima). Ja nende ümber siis tantsis, nende eeskuju järgides, kogu rahvas.
Pisut eemal veel hulgaliselt tänavatoitu ja niisama mõnusat olemist.
Suurepärane!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar