Kabuki

Ma pean tunnistama, et esialgne elevus, mis järgnes ettepanekule minna vaatama kohalikku teatrit, asendus teatud pelgusega kui sain teada, et etendus kestab koos vaheaegadega kokku pea viis tundi. Üks asi on istuda kolm ja pool tundi ilma vaheajata Wagneri etendusel, kus vähemalt sisu ja keel on arusaadavad ning muusika meile mõistetav, hoopis teine asi aga tundus idee olla viis tundi etendusel, millest Sa mitte midagi aru ei saa. Õnneks ma eksisin ja sain taas muiata oma eelarvamuste üle - oli väga põnev.

Lihtsalt ääremärkusena olgu öeldud, et tegelikult saab osta pileteid rõdudele ka ainult ühele vaatusele kolmest, ehk siis kel piisavalt julgust pole, võib alustada ka väiksemate doosidega. Kuna sisuliselt on tegemist mitte kolme vaatuse, vaid kolme täiesti erineva etendusega (vähemal sel õhtuli oli see nii), siis ei pea kartma ka seda, et midagi "poolikuks" jääks.

Vikipedia ütleb, et: "Kabuki (歌舞伎) ehk kabukiteater on koos nooteatriga (能)) üks kolmest traditsioonilise Jaapani teatri vormist.

Kabuki ajalugu ulatub tagasi 17. sajandi alguse Kyotosse, kui see oli üksnes naiste esitatav tantsuline vaatemäng. Moraalikaalutlustel (probleemiks oli prostitutsioon) keelati 1628. aastal naistel kabukietendustel esinemine, kuid kuna kabuki oli juba saavutanud suure populaarsuse, tõi keeld kaasa üksnes selle, et naissoost näitlejad asendati meestega. Šogunaadi meelehärmiks ei toonud see muutus aga kaasa mingit arvestatavat paranemist moraalis – ka meessoost kabukinäitlejad olid tihti seotud prostitutsiooniga ja etendustega kaasnes sageli kähmlusi. Šogunaadi edasiste jõupingutuste tulemusena arenes välja rafineeritum stiil, mis on aluseks kabuki nüüdisaegsele kujule.

Kabukinäitlejad on tänapäevani mehed. Naiste rolle mängivad üksnes sellele spetsialiseerunud meesnäitlejad (onnagata), kes on kabukimaailma vaieldamatud staarid.".

Etendus, mida meie vaatamas käisime, jagunes kolmeks täiesti iseseisvaks osaks või etenduseks. Esimene neist oli kõige vanemas stiilis - pisut muinasjutuline sisu, väga visuaalne näitlemine ja lavapildid. Lugu jutustab lisaks näitlejatele ka jutustaja - omamoodi kogu etendust saatev laulev tegelane. Ma ei tea, kas "muusika" oli talle ette kirjutatud või oli see improvisatoorne, kuid kõla oli üsna meiemõistes heli- ja hääleimprovisatsioonikursuse laadne, sisaldades endas lisaks klassikalises mõistes laulmisele veel kõikvõimalikke "eriefekte", mida hääle ja kehaga teha saab. Imetlusväärne oli nii hääleulatus kui ka oma instrumendi absoluutne valitsemine, seda eriti võikvõimalike heliefektide tegemisel.

Teine etendus oli pisut uuemas stiilis. Eelmise lavastusega sarnaselt jätkusid väga tugevad visuaalid ja improvisatoorne (?) helitaust loo jutustamisel, lihtsalt sisu oli uuem, antud juhul kujutas klassivõitlust sumomaadlejate ja tuletõrjujate vahel. Eriti võimsad olid muidugi massistseenid. Lava oli pikendatud keset oleva poodiumiga, mis viis ühest tagumisest uksest välja ja meie sattusime istuma just selle poodiumi äärde (umbes nagu moelavadel on poodium keset saali). Pidevad täiskiirusel, suurte kampadega ja ükshaaval, sisse ja välja jooksmised "läbi saali", mida saatis tihti veel paras kisa, olid väga efektsed.

Kolmas etendus oli puhtalt tants. Jutustaja oli asendunud nelja suurema ansambliga, kes nii kordamööda kui ka koos saatsid tantsunumbreid.

Kuna sisu on üsna lihtne (kavalehel olid olemas ka inglisekeelsed lühikokkuvõtted) ning esitamisviis väga visuaalne, siis tegelikult ei olnud etenduste mõistmine isegi juhul, kui kohaliku keele oskus piirneb sõnaga "aitäh!", probleemiks. Igal juhul väga huvitav elamus! Tegemist on põhimõtteliselt meie "Stanislavski koolist" pea tuhat aastat vanema teatriga. Eelkõige panustatakse visuaalsele naudingule ja selle saab igal juhul!

Üks kultuurikorralduslik erinevus ka - saalis on lubatud etenduse ajal vaikselt (see oli eraldi kavalehel mainitud) süüa.