Otsustasime mõneks päevaks linnast välja sõita. Mapsi abiga (tänapäeva reisijatel on ikka uskumatult lihtne!) panime paika teekonna - pisut metrood, seejärel 15 minutit ja 56km Shinkanseni bullet train rongiga (jah, see tähendaks näiteks seda, et Tallinn-Rakvere oleks umbes 30 minutit) ning vast kõige "loksutavam" elamus - poolteist tundi kohaliku väikese bussiga mööda mäekülge üles roomates. Õhtuks olime Motohakones.
Külakeskus on pigem 1970. aastate stiilis turistiküla koledate, lamedate söögi- ja majutuskokhtadega, seevastu mägijärve ümbrus pakub mõnusaid jalutusradasid. Võtsime siis meiegi ühe sellise ette. Esimeseks "vaatamisväärsuseks" oli jaapanlaste järjekorrakultuur. Järve ääres on templiväravaid meenutav pildistamise koht. Kui mujal maailmas oleks see ilmselt mattunud turistide parve, kes püüavad endast parimaid selfisid teha, siis siin moodustus inimestest teerajale pikk järjekord. Igaühel võimaldati teha pilt väravate vahel uhkes üksilduses, kümned inimesed samal ajal kannatlikult ootamas.
Tänu T.J. otsustusjulgusele jõudsime peale väikest võsamatka pisikesse privaatsesse randa ja seal ta siis oli - päris kena vaade Fuji mäele. Tõsi, kaugel, aga vähemalt "linnukese" saab kirja - nähtud.
Õhtu möödus majutuspaiga ühises elutoas. Lahtine, keset tuba küdev kamin andis mingisugust iidset varju muidu väga moodsasse keskkonda (ja muidugi ka korraliku suitsulõhna juustele ja riietele :) ). Sisseregistreerimisel öeldi mulle, et ma fuajees hoiukappi ei saa, kuna mul on suur tuba. See tähendab siis umbes 2 - 3 ruutmeetrit põrandapinda ja natuke kõrgemal tasapinnal asetsevat magamisaset. Loomulikult ilma aknata. Aga muidu tore.
Hommikune ärkamine oli natuke kummaline - täielikus pimeduses ei saa Sa päris hästi aru, et kus Sa oled ja mis kell on. Aga on vist inimesi, kes elavadki ilma akendeta magamistubades, ilmselt harjub. Toast väljudes sain aru, mis oli see kohutav müra, mida ma öösel läbi une olin kuulnud. Õues sadas tihedat vihma, mis oli saabunud varahommikul kõva mürina saatel.
Peale väga rikkalikku hommikusööki suundusime vihma trotsides siinsessse kunstimuuseumisse. Narukawa kirjeldab iseennast kui suurepärast valikut Jaapani kaasaegsest kunstist. Tõsi, neljas galeriis olid esindatud elavate kunstnike tööd, kuid kuna kõigi nende sünniaastad jäävad pigem 20. sajandi algusesse, siis ma ütleks, et visuaalselt on tegemist pigem väga klassikalise suunaga. Aga tore ikka! Muuseumi kohvikust avaneb fantastiline vaade järvele, selgetel päevadel ka Fujile.
Pärastlõunal tegime järvel laevatuuri. Imeilusad metsased kaldad ja puhas vesi. Laevad ise on muidugi totaalne kitš, aga Jaapanile omaselt on ka see tehtud väga heal tasemel. Kui Euroopas ja USA-s on selline värk tavaliselt odavast plastmassist ja narmendav, siis siin on ka kitš headest materjalidest, väga hästi viimistletud ja kvaliteetne. Õhtusse mahtus veel söök kohalikus hiinakas - imepisike, vaid kahe lauaga söögikoht, kus pereisa avatud köögis kokkas ja proua teenindas. Imemaitsev!
Hommikul oli aeg taas teele asuda. Sellesama bussiga mäest alla (saateks imelised vaated, pisikeses salongis umbes kümneliikmeline turismigrupp hiigelkohvritega Sind nurka surumas) ning seejärel umbes 500km Shinkanseniga "lennates". Lõpeks veel pisike praamisõit ja olimegi Naoshimal, ehk siis kunstisaarel.
Seekordne majutuskoht oli pigem kehvake - kunstilisest segadusest oli saanud pigem kaootiline kolakamber. Põrandal madratsil magamine on siin täiesti tavaline, aga sisuliselt kohati panipaika meenutavas majakeses elamine ei ole just parim näide jaapanipärasest korrastatusest ja minimalismist. Aga see selleks, lõpeks on need ju ainult mõned öötunnid, mis siin veedan - katus on peakohal, pesta ja magada saab, vesi küljealla ei tule. Hästi.
Kuna saareke on üsna pisike, siis otsustasin erinevalt oma reisikaaslastest, kes rentisid järgmiseks päevaks jalgrattad, avastada piirkonda jalgsi. Külastusväärne on sellest väikesest, ca 3000 püsielanikuga saarekesest, ainult üks külg, kuna teisel pool on kaevandus ja tööstus. Kunstikülg peidab endas aga väga suure kontsentratsiooni kaasaegset ja vaatamisväärset, alates välisautoritest (suurimas muuseumis on näiteks teiste hulgas Monet tööd) ja lõpetades kohalike arhitektide ja disaineritega, kes lisaks galeriides olevatele taiestele on loonud saarele hulgaliselt väga põnevat arhitektuuri ning monumentaalseid välitöid.
Juba eelmisel õhtul olin jõudnud jalutada ühe kunstiprojektini - mäe otsas olev vana tempel, mille kõrvale oli loodud uus, stiliseeritud nägemus templist. Visuaalselt võimas, suurepäraselt keskkonda sobituv ja oma kõrgest asukohast tingituna lummavaid vaateid pakkuv pühapaik.
Järgmise päeva esimeseks muuseumiks sai Ando muuseum. Kui ma õigesti aru sain, siis on tegemist arhitektiga, kes alustas saarele kunstigalerii projekteerimisega. Eriliseks teeb selle kõik asjaolu, et kõik siinsed galeriid ei ole märkimisväärsed mitte ainult nende sisu poolest - kõik ehitised on ka ise fantastilise, huvitava ja lummava arhitektuuriga meistriteosed. Paljud neist on rajatud mägede sisse või külgedele, jättes sellega saarekesele maksimaalselt alles looduslikku elukeskkonda. Muuseum annab ülevaate arhitekti olulisematest töödest ja elukäigust. Tema kirikuprojekt oli lummav.
Järgmisena seadsin sammud Bennesse muuseumi poole. Teele jäi päris mitu monumentaalset taiest, igaühest eraldi kirjutada ei jõua.
Orugalerii vastast leiab kohe Lee Ufani muuseumi. Tuleb tunnistada, et sealne tööde väljapanek mind eriti ei liigutanud, küll aga saab väga võimsa elamuse justnimelt galeriihoonest endast. Massiivne, mõjus, minimalistlik, lummav.
Chichu muuseum oli paraku välja müüdud, mistõttu Monet jäi sel korral nägemata. Aga ausalt öeldes oli mul niikuinii tunne, et emotsioonide ja kunstielamuste karikas hakkas selleks päevaks juba tasapisi üle ääre ajama.
Seega kiire riisikauss kanaga sadamas ja tagasi mandrile! Peab ütlema, et tagasiteel mul ikka päris korralikult vedas - kui saarekesele tulles tõi meid üle vee suur praam, siis tagasi sõitsime pisikese kiirpaadiga. Mina olin kail seisvast järjekorrast viimane, kes peale sai, umbes paarkümmend inimest jäid kannatlikult järgmist väljumist ootama. Seejärel kohaliku rongiga suuremasse jaama jõudes sain jõudsin Shinkansenile hüpata juba sulguvate uste vahelt. Ja siis oli taas aeg lasta ennast "Jaapani imel" hellitada - pea 700 kilomeetrit pisut enam kui kolme tunniga ja olingi taas Tokyos. Iidabashi jaamas metroost väljudes oli, vaatamata sellele, et olen siin elanud pisut enam kui kuu, kuidagi eriliselt kodune tunne.
Inimene harjub ikka väga, väga kiiresti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar