Pea nädal on taas möödunud. Üsna harjumatu, et vähemalt mõneks ajaks olen saanud endale elukorralduse, millest seni oskasin vaid unistada. Kui varasemalt Eestis olles olid alati lisaks põhitööle veel tunnid koolis, kooriproovid, orelimängud ja ei tea, mis kõik veel, siis nüüd on aega hommikul magada, päeval lugeda, niisama mööda linna uidata. Päevapeale viskad pilgu kirjakasti, vastad paar meili ja... ongi aeg taas raamat avada.
Mitte, et see kõik varasem oleks halb olnud, vastupidi. Aga eks ta pikapeale väsitab.
Ei tea, kaua see veel nii on või kauaks ma seda nautida oskan, aga hetkel on küll alati natuke imelik, kui mõni tuttav muretseb, et kas mul igav ei ole. Ei ole.
Möödunud laupäeval korraldasime G. töökaaslastele väikese pannkoogihommiku, misjärel külastasime üht kodulähedast parki. Kui Euroopas on viimastel aastatel maad võtmas elurikkuse esteetika, siis Jaapani klassikaline park on endiselt millimeetrise täpsusega kujundatud-pügatud-hooldatud. Samas elurikkuse seisukohast on siin vist kohati isegi paremini, kui niitmata vohavatel väljadel Euroopas, sest see klanimine ei tähenda üldiselt mitte meile tuttavat rohelist kõrbe, vaid erinevaid taimi ja kooslusi.
Mind panevad linnas liikudes endiselt muigama need "sotsiaalsed" töökohad. Paar päeva tagasi rohisid hooldustöötajad tänaval puude ümbrust. Iga rohija kõrval oli inimene, kes jälgis, et kõik tema pangekesest ikka ilusti mööda saaks. Või siis ehitusplatsid - iga ehituse väravas on vähemalt üks, üldiselt vanem mees, kes suurema osa päevast veedab mööda seistess tukkudes. Aga kui siis peaks platsile lähenema või sealt väljuma mõni sõiduk, siis on onul käed-jalad kibekiiret tööd täis, sest kõik need kaks autot ja kolm inimest on vaja ohutult mööda suunata. Ärge saage valesti aru - see ei ole iroonia. Minu meelest on see väga tore. Esiteks on silmnähtavalt vanematel, kuid siiski jaksu täis meestel seeläbi tegevus ja töö, teiseks peegeldab see minu meelest väga hästi ka seda, kui oluliseks peetakse siin inimeste eest hoolitsemist ja nende turvalisust.
Mõned muuseumikülastused
Kodust mitte väga kaugel on meil Taro Okamoto majamuuseum. Tegemist on 20. sajandil elanud kunstnikuga, kes on loonud väga erinevaid töid erinevates tehnikates ja materjalidest. Kohati väga mastaapsed teosed on detaili- ja värvirohked. Ja tema majamuuseum peegeldab minu meelest seda kõike väga hästi. Pisike hoone, täis üllatavalt tihedaid detaile, värve ja emotsioone.
Sealsamas kõrvaltänavas on Nezu muuseum. Samuti mõnusalt paraja suurusega, hoomatav ja haaratav külastuspaik, kust leiab erinevaid Buddha kujusid, Hiina pronksleide, lääne-Euroopa portselani ja muud toredat. Kõige vahvam osa muuseumist on minu meelest nende üsna suur aed, kus erinevad suuremad arheloogilised leiud on paigutatud rohelusse, keskel vonkleva tiigikese kaldale.
Linnast umbes pooletunnise rongisõidu (millele lisandub veel umbes sama pikk jalutuskäik) kaugusel on Taro Okamoto kunstimuuseum. Kui tema majamuuseumis on ruumidele vastavalt pigem tema väiksemad tööd ja sisustuselemendid, siis siit leiame juba märksa mastaapsemaid taieseid. Tohutud skulptuurid ja palju muud - vaba, voolav vorm ja endiselt - detailid, detailid, detailid. Ma ei ole suurem asi kunstikriitik, mistõttu jätan siikohal kirjeldused kellegi teise hooleks. Emotsioon oli igatahes ehe!
Sealsamas on ka niiöelda meie "Vabaõhumuuseum" ehk siis umbes viimase pooletuhande aasta elamud, eelkõige Tokyo ümbrusest kokku toodud ja siin uuesti üles ehitatud. Ei saa öelda, et ma seal just midagi tohutult elamuslikku oleks kogenud, kuid teatud soe äratundmine siiski tekkis. Eelkõige selles kontekstis, et tegelikult ei ole vahet, kummal pool meie pisikest maakera Sa oled - inimesed, nende vajadused ja elu on paljuski samasugused. Jah, seoses kliimaga on majad "hõredamad", kuid põhiline idee - tulease keskel ja muu elu selle ümber, on sama. Niisamuti nagu see igikesstev aastaring - maa harimine, erinevate toiduks kasutatavate viljade külvamine, saagikoristus ja peagi uue ringi algus. Elumajad, aidad ja veskid, rookatused ja akendeta suitsused eluruumid. Muldpõrandad ja ühest näidendist kõrvu jäänud ringlus: vesi sisse - solk välja - vesi sisse...
Üheks väga põnevaks piirkonnaks on Ueno park. Sellesse on ennast ära paigutanud Metropolitan Art Museum (kuhu tahan kindlasti tagasi minna, kuna kohalike kunstnike näitused olid kinni, sain käia ainult "importnäitusel" ehk siis Prantsusmaaalt toodud Henri Matisse hiilgelsuurel, väga põneval ja taaskord värviküllasel väljapanekul), Rahvuslik lääne kunsti muuseum (väga tore väljapanek peamiselt lääne-Euroopa kunstist keskajast 20. sajandini), Aasia kunsti muuseum (kuhu sel korral kahjuks ei jõudnud, aga mis on kindlasti nimekirjas), loomaaed (sama kommentaar, mis eelmisele) ja mitte just minu teema, aga kindlasti põnevad teadus- ja loodusloo muuseumid. Uenos saab veeta mitte päeva, vaid vähemalt nädala!
Noh ja ei saa seegi kord mööda ühest põhivajadusest - toit.
Mul ei ole "õnnestunud" veel siiani halba toitu saada. Isegi restoran, kus oli ainult jaapanikeelne menüü (ja kuna see asus soklikorrusel, siis ei olnud levi ja telefonis olev tõlkeäpp ei töötanud) ja kus tellisime põhimõtteliselt nii, et panin sõrme suvalise menüüs olnud pildile, oli imemaitsev!
Paljudes restoranides mingit pikka jauramist ei ole. Üldiselt saad Sa laua 1 - 2 tunniks, st tihti on uksele või menüüsse märgitud, kui pikka aega Sa einestada saad. Pisut harjumatu, aga tegelikult, arvestades rahvarohkust ja kõige korraldatust, üsna loogiline. Ja veel üks erinevus - üldiselt jootraha siin ei jäeta.
Isiklik areng toiduvallas - suudan pulkadega ära süüa kogu toidukorra juba nii, et vahepeal käsi krampi ei lähe ja ära ei väsi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar