Tellisime IKEA-st paraja hunniku kola. Hämmastav oli eelkõige selle kohale toomine. See, et Jaapanis kodudess jalanõud ära võetakse, on elementaarne aga see, et kolijad kah igal korral järjekordse kastiga üle läve vupsates sussid maha jätavad, oli üllatav. Ja mitte ainult. Enne teisele korrusele mööbli viimist kaeti trepp tekiga, vältimaks kriimustusi. Kuna meil olid üsna väikesed kastid, siis piirduti ainult tekkidega - naabritel polserdati kile ja paberiga kõik seinad ära.
Kodusisustuse pisut humoorikas hetk oli avastus, et põrandamopi peame siiski paluma sõpradel Euroopast saata, sest pikim vars, mille me siit leidsime, on 143cm. Arvestades minu keskmist ja G. keskmisest pikemat kasvu ning 140 ruutmeetit põrandaid on seljavalu sellise nikatsiga ilmselgelt paratamatult kaasnev nähtus.
Pühapäeval käisime ooperis. Omamoodi tore on, et siin algavad etendused üldiselt keset päeva. Suurepärane tehniline ja kunstiline tase, Euroopa-Aasia segatrupp, 25 aastat tagasi ehitatud mitte just teab kui ilus, aga suurepärase vaadatavuse ja akustikaga saal. Ehk siis kokkuvõtvalt tehnilises mõttes suurepärane etendus. Kunstiliselt oleks ehk mõned nüansid olnud lisada, kuid siiski nauditav lõuna!
Noh ja kui juba lõunast jutt oli, siis toit - fantastiline. Maitsev, tervislik, värske. Parimad köögi- ja puuviljad, parim kala. Igal juhul on see üks asi, millesse armuda.
Õhtusöögil käisime oma prantslastest naabrite juures - olles nädal aega veetnud pigem vaikuses, siis kolm emotsionaalselt prantsuse last olid mõnusaks emotsionaalseks meenutuseks Euroopast.
Nädala esimene pool on möödunud pigem vaikselt asjatades - kohalikud poeringid, sekka pisut arvutitööd Eestist. Täna külastasin Eesti Saatkonda ning andsin lubaduse edaspidi vabatahtlikuna vajadusel abiks olla. Eks näis, mis sellest tuleb. Koheselt tekkis ja kontakt Jaapani - Eesti sõprusühinguga, ilmselt saab edaspidi ka nendega üht-teist toimetada.
On omamoodi tore tajuda, et on tekkimas mingid rutiinid ja kasvõi imepisike mõistmine - need toredad igapäevased pisivõidud, et Sa juba tead, millisest poest ja milliselt riiulilt leiad majoneesi, kuidas töötab metroo ja millist kohvi kodukohvikust küsida.
Täna Saatkonnas tuli jutuks ka jaapanlaste täpsus ja reegliarmastus. Võrdlus on umbes selline, et kui fooris põleb jalakäijatele punane tuli, siis eestlane läheb üle, kui ühtegi autot ei tule, sakslane läheb üle, kui ühtegi teist inimest seda nägemas ei ole aga jaapanlane ootab, kuni roheline tuli süttib. Alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar