Kolmapäev, 7. juuli

Hommikusöök Kunstimäel oli sarnaselt õhtusele väga mõnus ja kodune. Sealt edasi viis meid metsatee Restu poole. Väga ebameeldivaid sääsehorde tasakaalustasid pisut teelt leitud metsmaasikad. Ma isegi ei mäleta enam, millal viimati sai metsas otse maasikaid süüa. Lapsepõlves oli maasikasalu vanavanaema maja ees aga see oli ikka väga-väga ammu. Maitse oli igatahes sama!

Esimese hooga panime Restu ristist muidugi valesti kuna usaldasime sel korral pimesi telefonis olevat kaarti. Õigemini probleem polnud mitte telefoni kaardis, vaid meie enda arusaamas, kuna me oleks võinud varem taibata, et Restu küla ja Restu mõis on kaks iseasja. Igatahes umbes 4km ringiga jõudsime kohale. Tuju oli igati hea ja keha mõnusat energiat täis. Ka ilm soosis, päike paistis ja parajalt jahe tuul puhus kuumuse minema. Omaette asi on muidugi see, et selline komplekt on ideaalne päikesepõletuse jaoks – õhtuks oli mul ninalt ja laubalt nahk maas.

Restu mõis jättis väga nukra mulje. Hiiglaslik hoone, mis lihtsalt seisab ja laguneb. Väga palju mõisaaegset interjööri seal näha ei olnud kuna tundus, et majas asunud kool oli selles osas oma töö teinud kuid mine tea, mis värvikihtide alt välja võib tulla. Kohati jäi isegi tunne, et mõned viimased remondid ja ümberehitused on suisa pooleli jäänud. Või siis on osad detailid juba laiali tassitud, ei tea. Igatahes suur ja väljast väga romantiline hoone, mis ootab vaikselt oma lõppu koos seal elava pääsukeseparve ja liblikatega. Pääsukesi oli seal muide tõesti palju. Kõige luksuslikum pääsukorter oli tehtud lausa kunagise lambilühtri sisse.

Edasi kõndisime Sangastesse. Külastasime kohalikku kirikut, taaskord puutorniga. Olen juba kahel siinsel kirikul näinud ka minu jaoks üsna harjumatut ukseportaali. Sangaste omast jäi pilt tegemata, kuna parasjagu seisis miski remondikraana just ukse ees, küll aga sain oma portaali-pildi tehtud Laatres. Sangaste kiriku interjööris jäid silma imposantsed kahhelahjud ja taaskord mingi kergus ja õhulisus interjööris, mida minu meelest põhja-Eestis vähem on.

Sangastet ei saa külastada ilma, et Sa ei astuks läbi lossist. Loss ise asub tegelikult küll Lossikülas. Väljast taaskord imposantne ja väga kaunis hoone. Sisu paraku siiani tulvil nõukogulikke elemente ja muud jama. Loodetavasti jõutakse kunagi niikaugele, et ka sisu saab väärilise näo. Samas kõike nõuka-aja kaela ajada ka ei saa, kuna muuhulgas hämmastas mind pisut plastikust talveaed. Sellisele hoonele on lubatud ehitada plastikpakettidest talveaed, otse hoone külge vana talveaia kohale. Miks?

Õhtust sõime sealsamas lossi restoranis. Väga hea teenindus ja normaalne toit. Midagi kehva öelda ei ole, samas ei saa paraku ka hõisata, et oleks mingi erilise maitseelamuse saanud. Normaalne kõhutäis, ei midagi vähemat ega enamat. Roogade nimed ja kohati isegi komponendid olid üsna eksootilised, paraku maitse üsna kodune. Paraku mitte selline eriliselt mõnus-kodune vaid natuke igapäevane makaronikodune. 

Sangastest Laatresse liikusime bussiga. Laatres külastasime kirikaeda (kuna hoone ise oli kinni) ja kohalikku poodi. Viimastel päevadel on meie tee viinud meid juba mitu korda pisikestesse külapoodidesse, mis ei ole mõne suure keti osad vaid nähtavasti mõne kohaliku ettevõtja poolt peetavad. Igavesti vahvad asutused! Omanäoline kaubavalik ja mis peamine – leti taga oleval müüjal on kogu poe suhtes see „oma“ tunne, mida Sa ketipoodides mitte kunagi ei koge. Nii ka Laatres – aitäh!

Päeva viimane etapp kulges Laatrest Kalda talusse. Talu peab üks muhe saksa vanamees. Vastuvõtt oli üsna tore, samas oli sellest teatud kontrollifriiklust või usaldamatust. Õhkkond ei olnud nii meeldiv kui varem ja ka tingimused erinesid pisut lubatutest kuna dušš asus üle hoovi saunamajas. Aga üldiselt oli kõik siiski ok.

Neljas päev numbrites: 19,8km ja 31 725 sammu

Neljapäev, 7. juuni

Öö oli suhteliselt rahutu ja mingil hetkel ärkasin täiesti kaltsmärjana. Samas enesetunne oli üsna ok. Hommikusöök oli pisut kentsakas – meie istusime lauas ja onu luges kõrval diivanil ajalehte. Jäi justkui mulje, et ta kontrollib meid, kas käitume lauas ikka korralikult ja ega me tema serviisi pihta ei pane. Küsis, kas mahla soovime, jaatava vastuse peale valas kummalegi täpselt pool klaasi ja peitis siis paki kappi ära. Ju me siis oleme Lonniga juba kord selliste retsidivistide näoga, kes käivad mööda ilma inimesi paljaks söömas.

Hommikune teekond kulges reipalt. Ilus lõuna-Eesti maastik, sobiv ilm (kui aga mitte liiga kuum), kõik laabus. Ainus asi, mille kallal võiks ehk nuriseda, on meie autojuhtide liikluskultuur, eriti kruusateedel. Roolis olevad naised võtavad hoo maha ja sõidavad teises tee ääres, et mitte liiga palju tolmu ja kive pritsida. Meeste puhul on kahjuks mõnikord tunne, et pannakse gaasi juurde – ju siis nii on ägedam!

Kogu päevase teekonna kaks ägedamat elamust olid vast kari koduhanesid ühel karjamaal keset „eimidagimaad“ ja navitrollalikud maastikupildid. Sellised lammaste, pilvede ja karjamaaga. Ilus!

Peale ühte ägedat raudteesilda jõudsime Tsirguliinasse. Ma ei tea, kuskohast oli minu ajusse kujunenud mingi ettekujutus sellest kohast, igatahes see muutus. Tore väike kohake, mille kõndisime üsna ruttu risti-põiki läbi ja kõik. Ei enam ega vähem. Tsirguliinast võtsime bussi Valka, kuna maantee ääres trampimine ei tundunud eriti ahvatevana.

Jõudsime oma kodumajutusse ja esimesest pilgust oli aru saada, et siinne koht on väga tore! Helge kodumajutus võlus eriti oma kodususe ja soojusega. Tõeliselt armas vastuvõtt ja igati tore olemine. Lisaks sellele veel ka üsna soodne. Igatahes vahva koht!

Õhtul tegime veel väikese tiiru linnas – vaatasime üle kiriku ja südalinna, käisime söömas ja poes. Võrreldes eilsega oli vast pisut emotsioonivaesem päev aga tore ikkagi. Heameel on näha, et keha hakkab uue olukorraga harjuma. Lihased ei ole õhtuti enam nii valusad (kuigi teatud valu muidugi jääb) ja üldine füüsis tundub ka paremas olukorras olevat. Esimese päeva šokk on ilmselt üle elatud ja lihased saavad aru, et praegu nii ongi.

Viies päev numbrites: 27,02km ja 41 195 sammu