Reede, 8. juuli

Viimane öö oli üsna rahulik ja uni sügav. Hommikul ärkasime halli, samas kuiva ja kargesse ilma. Kõndimiseks ideaalne. Peale hommikusööki pakkisime taas asjad ja tegime paaritunnise jalutuskäigu Valkas. Muuhulgas veendusime, et kirik oli taas kinni ja et tegemist on üsna tavalise väikelinnaga. Käisime ka Cimze muuseumis. Osalt üsna maitsekas ekspositsioon. Tundus, et majas väga palju väliskülalisi ei käi kuna meid vastu võtnud proua läks igatahes üsna ähmi täis. Tasapisi ta siiski kogus ennast ja suutis mõne eksponaadi kohta üht-teist rääkida.

Muuseumi esimene korrus on pühendatud Cimze seminarile ja tema kasvandikele. Kahjuks on enamus eksponaatide juures olevast infost ainult läti keeles (mida iga mõistlik inimene ju peaks ometigi oskama, erandiks sedapuhku meie) ja eestikeelne kokkuvõttev voldik vist pisut aegunud. Samas olid seal mõned väga kenad klaverid ja koduorelid.

Maja teisel korrusel oli ajutine näitus nõukogudeaegsetest asjadest. Lätis on vist sama nõukaaegse kraami nostalgiatendents nagu Eestis. Igatahes oli sinna siis inimeste käest kokku korjatud igasugust nodi alates mänguasjadest ja lõpetades tehnikaga. Tore vaatamine, iseasi kuivõrd muuseuminäituseks seda pidada. Asjad olid küll teataval määral süstematiseeritud aga muuseumi kontekstis oleks oodanud neile juurde ka tootja- ja muud infot. Näidati ka filmi Eesti - Läti piiri sünnist. Üldiselt hea lihtne ja ülevaatlik tükk, kohati aga ka hea näide sellest, kuidas ajaloolisi fakte võib tõlgendada üsna erinevalt. Tihti piisab mulje loomiseks vaid õigest rõhuasetusest, sel korral siis pisut lätilikust rõhuasetusest.

Sama muuseumi hoovimajas oli Läti pärandkultuuri näitus. Eriti pikalt sellest midagi rääkida ei ole – suur saal, kus seinte ääres umbes sama kraam nagu meie koduloomuuseumites – leivalabidad, puunõud, aisad jms.

Peale Cimze muuseumi jalutasime läbi Valka kalmistu (kus on Cimze hauasammas) Valga raudteejaama. Teel jäi silma veel paras ports üsna kena arhitektuuri – just Valga poolel. Lisaks esimese iseseisvusaja aegsetele majadele tekitas positiivse üllatuse üks vist nõukogudeaegne kortermaja linna südames – hoopis teistsugune ja parem arhitektuur kui muidu, ehituskvaliteedi kohta ei oska paraku öelda. Lõpuks jõudsime jaama, mis on omaette vaatamisväärsus. Väga imposantne kõrge kellatorniga hoone, mis suuremas osas ka kenasti renoveeritud. Rõõm!
 

Valgas istusime läti rongile. Lätlased ei ole endale veel „porgandeid“ saanud, seega oli rongisõit paras nostalgialaks. Vist samad rongid, mis meil varem Edelaraudtee sildi all sõitsid, ainult teist värvi. Sõitsime Seda jaamani ja seal maha ronides oli tunne, et oleme sattunud täielikku „eikuhugimaale“. Perrooni asemel liivatatud rada, ümberringi vaid puud ja tühjus. Kaardi järgi pidi samanimeline linnake asuma natuke eemal ja sinna me oma sammud seadsimegi. Peale viimast kurvi tabas mind väga suur üllatus – praktiliselt stiilipuhas stalinistlik ansambel. Kogu linnasüda, mis tõsi ei ole küll väga suur, on täis ilusat ära rikkumata stalinismi. Selle kõige krooniks on kohalik kultuuripalee, mille frontoon pidi vist omal ajal jätma mulje tõelisest stalinistlikust päikesest, mille all linnake elas.

Linna ajalugu on üsna sarnane meie Sillamäega. Esimese iseseisvusaja jooksul tekkisid sinna väikesed tööstused, Nõukogde ajal lükati senine asustus kokku ja rajati klassikalise planeeringuga stalinistlik keskus, millele hiljem on lisandunud äärtesse ka nõukogude kolemajasid. Ainult kinnine pole see linn vist kunagi olnud kuna erinevalt Sillamäest tegeleti seal turbatööstusega ja see vist ei olnud nii suur saladus.

Sedast jalutasime läbi metsa Strencisse, kus oli meie õhtune peatuspaik. Ühel kiiresti roomaval olendil, vist nastikul, õnnestus korraks Lonnit ka põhjalikult ehmatada. Õnneks jäi ta ainukeseks eksemplariks omataoliste seas. Majutusasutuse esmamulje polnud just kiita. Jõudsime hoovile, kogu maja näis küll kasutuses olevat aga täiesti vaikne. Läbi klaasukse oli näha peaaegu kogu koridori blokeerinud musta pesu hunnikut ja uksel päevinäinud silt administraatori numbriga. Helistasime. Toru võttis vastu nasihääl, kelle taustal käis ilmselgelt reedeõhtune grillipidu. Rääkisin inglise keeles siis jutu ära, et kes oleme ja mis tahame, sain vastuseks ainult pika „ctoooo?“. Püüdsin siis oma vene keele kokku võtta ja seletasin uuesti, seepeale tui veel pikem „ctoooo?“ ja peale pisikest pausi „sivooooodnjaaaa?“. Daam oli ilmselgelt üllatunud, et keegi täna midagi soovib. Peale pisikest selgitust tuli ta siiski kohale. Ei tea, kas väikesest napsust või muust, aga ta oli silmnähtavalt keskmisest erutatum. Ilmselgelt ei olnud meid täna mitte keegi siin oodanud. Samas kuna kogu maja oli tühi, siis ruumi õnneks jätkus. Maja ise oli väga suur ja taas tervenisti meie päralt. Piljardilauaga kaminaruum, mingisugune köök jne. Pisut väsinud ja korratu aga elatav.

Õhtul tegime väikese jalutuskäigu Strencis. Käisime Koiva jõe ääres ja vaatasime üle linnasüdame, kus peale poekese kõik kinni oli. Ka inimesi polnud kusagil näha, ainult mõned kassid. Seoses sellega tuli meelde, et ka meid võõrustanud saksa papil oli kass, paraku üsna pulstunud ja kondine. Loomast oli isegi kahju. Strenci kassid seevastu olid aga igati ilusad ja kosunud. Nautisid ilma majade ees treppidel, prügikastidel, akendel ja üldse…. igal pool. 

Kuues päev numbrites: 26,38km ja 38 872 sammu