Teekond Riiga

Pühapäev, 3. juuli

Hommik algas sissemagamisega, mis on ju üsna tavapärane. Õnneks oli Lonni konkreetne hüüe äratuskellast märksa tõhusam ja mõjus piisavalt virgutavalt, sundimaks mind jätma oma soe voodi. Sedapuhku taas üsna pikaks ajaks. Jõudsin lisaks kohvi ja saiamugimisele vist ka muud asjad tehtud. Blondie ei saanud päris täpselt vist aru, miks inimesed jälle nii vara ringi töllerdavad aga kassil oli värske konservihunniku üle ilmselgelt heameel, niisamuti nagu ka selle üle, et lõpuks saab jälle neist sülle kiskujatest rahu. Vahepeal on ju muidugi tore aga sellel kõigel on lõppude lõpuks teatud piir ja see pidev silitamine ja nunnutamine on vahel ikka lausa piinlik!

Rakveres võttis meid vastu selge ilus hommik ja esimene, rongidega läbitav lõik meie teekonnast

 algas. Avastasin Tapal minu meelest üsna omapärased kaksiktornid. St veetorne olen ma ju näinud küll ja veel, alati on nad omamoodi lahedad. Ühest küljest omapärase arhitektuuriga hooned, teisalt mingid mineviku märgid, millele täna kehva asukoha tõttu ei suudeta mõistlikku rakendust leida.

Rongisõit Tartu möödus tööd tehes – veel viimased asjad oli vaja saata ja teha, et saaks edaspidi rahulikumalt jalutada. Tartusse jõudes nautisime Tähtvere vanemat arhitektuuri, külastasime Kristjan Jaaku ja käisime läbi Ülikooli peahoone juurest, kus Lonni sooritas teatud rituaalsed toimingud. Seejärel sõitsime bussiga Lõunakeskusesse, varustasime ennast veel viimase matkakraamiga, sõime kõhud mõnusasti täis ja asusime teele.

Esimeses bussipeatuses (Lemmatsi) Tartust väljudes võtsime vastu hiiglasliku tormi. Jäime keepide selgapanekuga küll pisut hiljaks aga õnneks siiski peale jalgade midagi rohkemat märjaks ei saanud. Tahaks muidugi kommenteerida neid kaasaegseid disainiimesid nimega bussiootepaviljonid, mis soodsa tuule korral on absoluutselt kasutud aga see selleks – Bauhofi kummimantel aitas!

Torm oli muidugi omaette nähtus. Mul ei ole mitte kunagi olnud kogemust, et välku lööb otse minu pea kohal, samuti müristab. Kohati oli tunne, et ainuüksi mürinast kukub see meid kaitsev plekist putka kokku aga vastu pidas! Tee oli täis veeojasid ja seisvaid autosid. Pikapeale torm vaibus ja saime oma teed jätkata. Lonni päästis üsna mitu teele roomanud tigu.

Esimene suurem peatuskoht oli Nõo. Sealne puittorniga kirik oli üsna omanäoline. Samas jättis kõik väga vaikse ja väljasurnud mulje – ei inimesi külavahel ega ka loomi. Oli asi nüüd pühapäevas, suures suves või just üle käinud tormis – ei tea. Nõost viis meie tee Luke mõisaparki. Sealses kärnerimajas pakuti tõeliset maitsev õhtusöök ning klassikalised Luke lõvidega poseeritud pildid said ka telefoni. 

Viimane osa päevast oli kõige raskem. Tee viis läbi metsa ja põldude, üsna üksluine ja ilma inimesteta. Lõpuks Elvasse jõudes oli tunne, nagu oleks tohutu kivi kaelast langenud. Arbi järve juurest enam kaugemale ei jõudnud – jalad olid kanged, kõik kohad valusad. Kõndimine oli ammu unustatud ja muutund vaevaliseks kooberdamiseks. Õnneks leidsin Elva Linnavalitsuse lehelt kohaliku taksonumbri ja muhe nahkvestis mees viis meid meie ööbimiskohta – Waide motelli. Üsna tagasihoidlik aga siiski tore koht. Majutus oli täitsa rahuldav, ainult hommikusöök jäi üsna kesiseks.

Esimene päev numbrites: 39,04km ja 59 172 sammu.

Esmaspäev, 4. juuli

Hommikul alustasime taas oma teed, esimeseks sihtkohaks Uderna mõis. Üsna omanäoline häärber, kus täna asub vanadekodu. Peahoone ees koristas üks taat ükshaaval pärnasodi teelt. Esimene mõte oli, et luud oleks ju märksa efektiivsem aga tegelikult sain aru, et tema jaoks ilmselt ongi see üsna oluline osa päevast. Ei oska päris täpset ette kujutada, kuidas ma käituks kui peaks kunagi vanadekodusse sattuma.

Järgmine suurem asustatud punkt oli Hellenurme. Kohtumine kohalikega oli üsna ebameeldiv. Ei ole küll ilus teiste ostukorvi piiluda aga see lihtsalt jäi silma: kaks kuuspakki õlut, 5 viina ja Vana Tallinn. Ja seda kõike esmaspäeva lõunal. Sinna juurde käis veel tohutu praalimine poemüüjaga – kokku üsna ebameeldiv vahejuhtum. Hellenurme vesiveski oli kena aga selleks ajaks hakkas jalgades eelmise päeva kilometraaž ennast tunda andma ja seega oli raske sellesse ilusse süveneda. Arvestades kogu seda väsimust otsustasime osaliselt katta päeva teekonna bussiga. Üks variant oli oodata kaks tundi Hellenurmes ja sõita bussiga Otepääle, teine variant oli kõndida veel ca 4km Paluperasse ja minna sealt bussile. Viskasime kulli ja kirja ning saatus otsustas, et võiksime ikka veel pisut kõndida. Samas tegi ta meile ka väikese kingituse – enne ja pärast Hellenurmet olid tee ääres väga mõnusad hernepõllud. Midagi, millest ma olin juba terve hommikupooliku mõtelnud. Ei ole küll ilus teiste põllult herneid süüa aga need olid lihtsalt nii tee ääres ja nii head, et…

Mõne aja pärast vuras meist rattal mööda üsna kena tütarlaps, kolm säästu kanget korvis. Jätkuks poeseiklusele….

Enne Palupera mõisa jäi silma üks kummalise sümboolikaga hoone. Asjatundmatu pilk seostaks sealseid Peetruse riste satanismiga aga ei tea, ei olnud mahti ka täpsemalt uurida. Umbes tunnine pikutamine Palupera mõisa ees taastas teatud jõuvarud, bussiga Otepääle jõudes tundus 2km majutuseni kõndida üsna reaalne. Kohapeal saime äärmiselt meeldiva vastuvõtu osaliseks – meeldiv inimene, tore ja mugav koht. Igati super! Ka hommikusöök ei andnud ennast eelmise päeva kuivetanud saia ja pudruga võrrelda – värske omlett ja kõik sinna juurde kuuluv. Mõnus!

Õhtul käisime GMP hotelli restos söömas ja vaatamata üsna pikale ooteajale olid toidud tegelikult äärmiselt maitsvad! Ka teenindus oli mõnus. Näiteks pika ooteaja eest pakuti meie maja poolt jooke, mis oli iseenesest meeldiv žest. Sealne seenesupp ja kalapasta igatahes jätsid mõnusa maitseelamuse mällu!

Teine päev numbrites: 25km ja 39 212 sammu

Teisipäev, 5. juuli

Hommikul otsustasime teha väikese tiiru Otepääl. Korraga oli väga kummaline ja kerge kõndida – kotid jätsime esialgu majutusse. Kõige sügavama mulje jättis vast Otepää kirik. Väljas üsna kivine ja karm, samas seest tänu puitkonstruktsioonidele väga õhuline ja helge. Ilus!

Otepäält viis meie tee läbi huvitava soise matkaraja ja mööda kuplilisi põlluteid Kunstimäe turismitallu. Taaskord väga meeldiv paik toreda pererahvaga. Ühine õhtusöök, kogu vastuvõtt ja sealne olek olid omamoodi armsad ja soojad.

Kolmas päev numbrites: 18,17km ja 30 428 sammu