Anna Karenina

Vaatasin täna lõpuni eile alustatud Anna Karenina, selle 2012 aasta oma. Vaatamata pisut kummalisele algusele mulle üldpilt meeldis, isegi väga. Alustuseks oli kogu võttepaik väga eriline ja teistsugune. Tegevus toimus sõna otseses mõttes laval, teatris. Justkui rõhutades, et kogu meie seltskondlik ja väline elu ongi üks suur teater ja maskeraad, kostüümidraama ja lõputu rollitäitmine. Üksikud armunud stseenid väljaspool lava mõjusid seetõttu kuidagi loomulikult ja ausalt. Visuaalselt eraldusid väga tugevalt seltskondlik elu ja inimloomuse pärisosa. Mingit osa sellest seltskondlikust elust kirjeldab ka tsitaat filmist: „Kui ta oleks rikkunud seaduseid, siis läheksin teda külastama, kuid ta rikkus reegleid“. Tahtmatult hakkad sellisel hetkel heietama mõtet sellest, kustkohast meie ümber jookseb piir selle „päris“ ja „lava“ vahel. Mis üldse on see päris?

Eriliselt ilus oli Anna ja Vronski esimese lähikohtumise stseen. Vägagi konkreetsed ühinemisaktid vaheldusid õrnade puudutustega sõrmeotstes, üksteisele järgnemise ja üksteise ära tundmisega. Just need sõrmepuudutused olid visuaalselt väga nauditavad kaadrid, võluv! Teiseks ilusaks hetkeks, kui nii võib öelda, oli Karenini ängistusstseen kui Anna temast lõplikult lahti ütleb. Väga vaikne, staatiline ja samas kohutavalt jõuline pilt. Ilusaid hetki oli muidugi teisigi. Mitmed kaadrid vääriks pilti. 

Pisut mind muidugi häiris morfiiniteema... Minu meelest oli sellesse suhtumine liiga kaasaegne, aga eks see on maitse asi. Kokkuvõtvalt küll väga teistsugune, kuid hea variant klassikast! Ja mis peamine: „Armastuse kohta ei saa küsida, miks”.

/.../

Peale filmi oli mul taas selline üleval olemise õhtu ja „ringi kondamine”. Mingil arusaamatul põhjusel ei tule mul viimasel ajal tihti peale filmi und. Ilmselt on see kuidagi seotud heade filmide puhul sinna kontsentreeritud doosiga, mis vajab lahustumiseks pisut rohkem aega. Siiski, võrreldes eelmise korraga on see kõik täna kuidagi kergem ja helgem. Tänane kondamine ei tulene mitte niivõrd ärritusest, kuivõrd mingist positiivsest erutusest.

Õhtune jalutuskäik koeraga oli küll raske ja rusuv, õhk minu ümber tundus kurb, kuid praeguseks on enesetunne asendunud millegi helgema, selgema ja ilusamaga. Kõik on kuidagi parem ja normaalsem. Loen enda teksti ja mõtlen, et niimoodi need labiilsushood ilmselt algavad... Käisin ka väljas ja endiselt kõik küla koerad muudkui lõugavad, meeleheitlikult ja pea kõigis majades, mis ümber küla on. Millest see tuleb, ei tea...