Vahepealsed poolteist nädalat on möödunud lennates. Pidasin sel perioodil üle pika aja klassikalist, paberkandjal päevikut ja seda siia ümber tippima ei hakka. Oli palju vahvaid (taas)kohtumisi ja võrratuid inimesi, oli ilusaid tänuhetki ja ka lihtsalt lebo - c´est la Vie!

Pühapäeva õhtul koju jõudes olin kõigest sellest väsinud. Kuigi tegemist oli sellise rahuloleva ja õnneliku väsimusega, sellisega, mida Sa vahel lausa ootad. Ja siis tuli esmaspäev... üle mõne aja tööle jõudes tabas mind kergemat sorti hingeohe, kuna tegemata tööde nimekiri oli pikk. Olen nüüd juba teist päeva püüdnud sellest kõigest läbi närida ja tasapisi hakkab ka nimekirja lõpp terendama, kuigi mingil võluväel see muudkui kasvab ja kasvab.

Eilsesse õhtusse jäi veel pisut filmi - Anna Karenina.Kuna ma seda lõpuni vaadata ei jõudnud, pean täna vist jätkama. Eks siis saab ka midagi selle kohta kirjutada. Tänasest hommikust peale on mul olnud eriti hea tuju - tänaval kõndides ma isegi laulsin. Ma ei mäleta, kus, aga kusagilt helises pähe fraas: "Kui suur ja imeline võib ikka elu olla!".