Neljapäev algas uskumatult produktiivselt. Üksi kontoris olemisel on teatavd võlud. Näiteks see, et valmivad erinevad aruanded ja kõik muud dokumendid, mille koostamist oled pikalt edasi lükanud. Ma olin endaga lausa rahul. Ja siis hakkas pihta.... Kõigepealt üks ärritunud klient. Põhimõtteliselt sain ma tema murest ju aru kuid ma vist ei suutnudki talle selgeks teha, et kehv kommunikatsioon ei saa olla ainult ühe poole probleem. Ja mis peamine - kohutavalt raske on midagi arvata täiesti võõrast inimesest, kes läbi telefoni sõna otseses mõttes karjub Sinu peale. Nii palju võiks vast siiski enesevalitsemist olla... Aga eks inimesed ongi erinevad.
Ja siis teinegi ämber samasse päeva... Olin ühes telefoniintervjuus ühest projektist rääkides ära unustanud ühe äärmiselt olulise inimese projekti sünni juures. Mul oli nii kohutavalt piinlik, et ma kohe ei tea, mida oleks tahtnud ära teha. Aga nii ta läks. Leht oli selleks hetkeks juba ilmunud ja rong läinud. Sain vaid vabandada...
Pärast paaritunniseid kodu- ja aiatöid maandusin taas teleka ette. Vaatasin ära filmi "Riigivargad" ja noh, oli nagu ta oli. Seejärel läks mängijasse juba ma ei tea kui palju kordi vaadatud "La Vie en Rose" ja nii ma teda siis taas seal vaatasin... Kui palju kannatust peab mahtuma ühe elu sisse enne, kui ta lõplikult kibestub?
Olen vist juba sellest filmist siin ka varem rääkinud aga siiski... Näiteks see koht, kui Edith kaotab oma armastatu ja ei suuda seda uskuda. Või siis see viimane esinemine laval, sellele eelnenud risti otsimise lugu ja kõik muu. Seda kõike on pisut keeruline kirjeldada, see on lihtsalt hea!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar