Lõputu…

Eile algasid ka minu jaoks jaanid. Ja läks edasi see lõputu vihma ja niiskuse jada, millest olen juba möödunud teisipäevast alates osa saanud. Vastik.

Ma tean, et see ei kõla väga rahvusromantiliselt ja võib nüüd mõnele paadunud rahvakultuuriarmastajale haiget teha aga tegelikult oli eile Palmses pisut nukker vaadata neid kilesse mähkunud ja vihmavarjude alla hoiduvaid inimesi selles lakkamatus sajus. Laval bänd, kes kuidagigi püüab meeleolu üleval hoida. Muidugi oli ka neid, kellele vihm liiga ei teinud aga kahjuks peab tõdema, et suurem osa sellest seltskonnast oli ka juba üsna häguse silmavaatega. Lihtsalt kahju oli inimestest – nii publikust kui ka korraldajatest. Ilmselgelt tahavad ühed teha toredat pidu ja teised sellest osa saada, paraku on tulemuseks vaid märjad jalad ja heal juhul ka külmetus. Aga selline see meie kodumaa ilmastik juba kord on. Eelmisel aastal sai Palmse palmimajas päikese eest varju otsitud, sel aastal siis sedasi…

Sarnaselt eelmise aastaga andsin ka sel korral öösel mõisa saalis väikese kontserdi. Enne seda majas ringi käies tekkis mul esmakordselt selles hoones mingi äratundmine. Ma isegi ei oska seletada, millest see tuli. Varasemalt oli see hoone minu jaoks lihtsalt üks pisut jahedavõidu ruumide ja mööbli kogum, eile aga puudutas mind hetkeks see miski, mis vahel vanades majades Sulle lähedale astub, Sind tervitab ja siis jälle ära kaob. Ühel hetkel lihtsalt hoovas mingit soojus ja äratundmist saali kooruva värviga laepragudest ja ma ei tea, mis see oli.

Korduvalt tabasin ennast ka pisut irooniliselt mõttelt – selle maja saal ei ole teps mitte rajatud nende laulude ja selle publiku jaoks. Samas sellisest väikerahvuslikust kompleksist peab vist üle saama. Inimesed, ajad ja eesmärgid muutuvad. Vastasel juhul ei saaks vist üldse elada. Vastasel juhul peaks ka mina pidama oma kodus suurt piimakarja ja harima põldu. Ja ma parem ei taha mõelda, mis sellest välja tuleks.

Täna hommikul otsustasin ennast taas käsile võtta ja jätkasin eelmisel aastal alustatud trepihalli remonti. Mul on grandioosne plaan saada see sel aastal valmis, lisaks tahaks veel valmis saada pisikese koridori trepihalli ja söögitoa vahel ja värskendada praeguse suht mõttetu väikese köögi normaalseks söögitoaks. Kas sellest siis nüüd asja saab, seda ei tea veel lubada. Igatahes sai täna mitu tundi redeleil (ja redelist moodustatud kahtlastel konstruktsioonidel) kõlgutud ja naelu seinast välja kisutud. Kuna ruumi lagi on megakõrge ja põranda asemel on trepp, siis on see turnimine üsna loominguline tegevus. Alla ma igatahes vaadata ei söandanud.

Õhtul sõitsin Lüganusele. Pärast laulupeotule tervitamist (loomulikult vihmasajus!) kohalikul kalmistul sain sõidetud ka oma feimihetke TuleTulemise tandemil. Õnneks hakkas õhtuse simmani ajal päike paistma ja elu muutus taas ilusamaks.

23.06.2014