Kõik lõppeb koristamsega

Teisipäeva hommik algas telefonikõnega TuleTulemise teletiimilt (kell oli siis muide 7.16). Kell kaheksa tervitasid mind Rahvaaias kolm härrasmeest pingil, kes olid juba üksteist tundi varem peole tulnud ja sel puhul ka eelnevalt joovastavaid vedelikke pruukinud – kohalik jaanipäev võis alata. Päev möödus sebides ja sahmides ja kuidagi väga ruttu jõudis kogu aeg õhtusse. Vahepeale jäi seik KV-ga, millel pikemalt ei peatuks. Õhku jääb vaid küsimus, et kas ka sõjaolukorras saab sõita transpordikäruga otse kaevikusse ja (hilisemale kogemusel toetuses) kas ka lahing lõppeb siis, kui tublid transpordiinimesed tahavad minna koju? Aga ok, õelus õeluseks. Ise ei ole ma päevagi sõjaväes veetnud ja seega peaksin siinkohal oma moka maas hoidma.

Pole vahet, mis kell Sa oma päeva alustad, alati jääb Sul mingil hetkel pool tundi puudu. Vahetult enne peo algust riideid vahetama minnes avastasin, et olin särgi koju jätnud. Õnneks on mul see ülehelikiirusel koju ruttamine juba selge ja põhimõtteliselt jõudsin ma täiesti õigeks ajaks tagasi. Sain kuidagimoodi oma tervituse maha vuristatud ja siis see kõik algas. Tuletulemine, väga palju inimesi, ilusad hetked ja emotsioonid. Õhtu ise kulges kuidagi ruttu ja kiirelt, märkamatult. Minu jaoks vast kõige olulisem on see, et nii antud õhtusse kui ka järgmisse päeva mahtus palju tänavaid ja kiitvaid kommentaare. Me võime ju mängida tagasihoidlikke lambukesi kuid olgem ausad – kellele meist ei meeldiks, kui meid kiidetakse? Tänu toredatele inimestele minu ümber sai see õhtu just nii hea, nagu ta sai. Õhtu lõppes ühe eriti toreda emotsiooniga, kui mulle öeldi, et ma kõlan õnnelikult. Tol hetkel oli see tõesti nii ja mitte ainult – just seda tahtsin ma sel hetkel ka kuulda.

Pärast kõike seda oli une tulek muidugi raskendatud ja nii ma seal voodis siis vähkresin… kuni taas oli aeg tõusta. Hommikune tule teelesaatmine kulges plaanipäraselt ja taaskord oli mul uhke tunne, kui üks minu silmis suurimaid kohalikke autoriteete tuli ja ütles, et oli ilus. Vahel on heaoluks ja rõõmuks ikka nii vähe vaja. Ja siis tuli naasta tavapärasesse töörütmi. Täiesti ausalt, ma püüdsin… Kuid pärast hädapäraste toimingute tegemist ma lihtsalt ei suutnud. Läksin külla I.-le ja tegelikult ma üldse ei kahetse. Oli väga soe, armas ja ilus pärastlõuna koos värske piparmünditee ja šokolaadiga (jah, ma tea, et teine osa asjast oli liialdus). Peale seda saabusin koju, lasin endale vikunst esimest korda kogu selle kilomeetrite pikkuse jaaninädalavahetuse jooksul isetehtud õlut ja hakkasin maja koristama. Olin juba päris lõpusirgel, kui avastasin magamistoast kassi – Marx oli linnu kätte saanud ja rappis seda isuga. Sai siis pisut ka seda udusulevahtu kokku korjatud.

Hetkel karjub kõrvaltoas plaadimängija, justkui irooniana hakkas hetk tagasi plaadil mängima Mart Saare lugu „Jaan läeb jaanitulele“ EFK esituses. Maja on puhas ja sellega koos ka midagi minu sees. Mul ei ole ammu olnud nii ilusat nädalavahetust ja seda just eelkõige tänu kogu sellele tagasisidele, mis peale eilset ja tänast on laekunud. See kõlab nüüd ehk edevalt aga on eriti hea saada erinevatest allikatest kiidetud ja seda veel eriti olukorras, kus Sa ka ise endaga rahul oled. Seega – aitäh!



26.06.2014