Ka täna ei pääsenud ma tulest. Aga räägime siis kõigest järgemööda… Üle mitme aja oleks mul pidanud olema hommik, kus ma saan magada mõne tunni tavapärasest kauem, vähemalt nii ma lootsin. Paraku otsustas Engels kell 7.30, et nüüd on aeg ärgata. Lakkumise, niutsumise ja muidu hullumeelse mööda voodit jooksmise tsükkel kordus kuni minu ärkamiseni. Käisin temaga väljas ära aga ega proua ei suvatsenud ju lasta piiskagi (ma naiivselt veel arvasin, et ta soovib välja saada) ja pärast minu voodisse ronimist algas kogu tsirkus otsast peale. Koeraomaniku rõõmud.
Peale pisut kiiremat tööperioodi on alati tore lasta enda eest hoolitseda, kasvõi pisut. Ja kui seda muidu ei saa, siis tuleb vastav rõõm osta, antud juhul siis juuksuri käest. Käin jälle ringi värskendatud peaga ja mul on sellest heameel.
Lõunal algas minu teekond Järsi külla. Siinkohal pean muidugi avaldama kiitust Google tiimile, tänu kellele ma üsna täpselt kohale jõudsin. Teel jõudsin veel läbi põigata ka tädi Maie juurest ja peagi laulsin meie koorimuusikakorüfee juhatusel Mesipuud. Oh, mis kaunis!
Kuna kontserdini oli aega, otsustasin Koeru minna. Vanaemal oli söök valmis ja elu oli peaaegu ilus. Laual olid värskelt korjatud maasikad – ma lihtsalt surin nende maitse kätte, nii hea oli. Ja nüüd tagantjärele on peas ka üks teistlaadne mõte. Ma elasin nendessamades ruumides väga pikad aastad oma elust ja tänaseks on see kõik jäänud minust kuidagi kaugele, kuidagi ära. Olen siin, Arknal, oma värvimiste ja muude „remonditöödega“ loonud endale kodu ja mõnikord on isegi imelik mõelda, et ma võiksin elada kusagil mujal. On ikka naljakas, kuidas suudame ennast haakida teatud materiaalsete väärtuste külge, neisse armuda ja nendest sõltuda.
Õhtul esinesime Solarega Järva-Jaani kirikus. Võib-olla on see nüüd liialdus aga tänane „Muusika“ esitus oli minu jaoks tõeliselt eriline. Esimest korda tundsin, et mitte 95% vaid lausa 99% koorist on mul sõrmede otsas. Kõlab vast pateetiliselt, aga ma tunnetasin mingit teatud ühtsust, teatud ühist hingamist. Igatahes oli ilus. Ma ei tea, kas ma kujutasin seda kõike endale oma soovunelmas ette või see oli päriselt ka nii, aga peale seda esitust vaatasin otsa oma kunagisele erialaõpetajale, kes tol hetkel istus publikus ja mulle vähemalt tundus, et sain temalt tunnustava peanoogutuse. Ma ei tea, kas ma olen kunagi oma koorijuhiosaga nii rahulolev olnud. Igatahes oli ülev hetk minu hinges. Ja mulle omase irooniaga tahaks kogu selle pateetika nüüd purustada, aga tegelikult isegi ei oska ja ei taha seda teha…
Õhtul tulid külalised. Oli rõõmu, oli juttu ja oli emotsiooni. Oli kõike seda, mida ma olen ammu oodanud. Mulle kohutavalt meeldivad külalised, eriti sellised…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar