Verbaaldüsenteeria

Pühapäeva hommik algas harukordselt vara. Suutsin ennast niipalju varem üles ajada, et jõudsin enne kirikusse minekut endale putru keeta ja kohvi teha, mis on minu puhul saavutus. Ega ma täpset ei tea, oli see nüüd pudrusoov või lihtsalt puhas jonn, näitamaks V.-le (kellega koos ma eile need pudrukarbid otsin), et ma ikkagi suudan seda teha. Kuigi ausalt öeldes sobis mulle ideaalselt see variant, nagu oli eelmisel nädalal – selleks hetkeks, kui mina olin vannitoas oma juuksed olin ära silunud oli I.-l juba puder valmis. Aga eks igasugune idüll saab kunagi otsa ja millalgi peame hakkama ise seda koormat kanda (nagu näha, siis olen endiselt säilitanud võime väljutada endast pateetilisi lauseid).

Pärast kogu seda väikekodanlikku idülli läksin kirikusse, kuna olin lubanud sel korral M.-i asemel ise oreli taga mürada. Kohati sai ikka kalastatud kah aga üldiselt läks vist hästi. Peale seda sai pisut tööd tehtud. Ma tean, et see kõlab võib-olla pisut töönarkomaanlikult aga tegelikult on pühapäevane kontor teatud asjade tegemiseks lihtsalt parim koht, kuna oled seal täiesti üksi. Tööviljakus on igatahes mõnede asjade puhul märksa kõrgem.

Peale seda läksime koo V.-ga Jõgevale, kust viimane oli ühe toreda kirstu leidnud. Talu riidekirstu siis, mitte kalmistule mõeldud kuuselaudadest kasti. Lisaks kirstu transpordile külastasime ka sealset muuseumi. Kui kõik algusest peale ilusti ära rääkida, siis olen sellest sildist korduvalt mööda sõitnud ja mis seal salata, omas õeluses pole asjast eriti mitte midagi arvanud. Ja nüüd saan ma siis öelda, et ma eksisin.

Tõsi, tegemist ei ole tõsiteadusliku ekspositsiooniga, kuid tegemist on väga hea auraga ekspositsiooniga. Asju on maitsekates kogustes ja nende eksponeerimine omas lihtsuses vägagi tõetruu ja hea. Ühesõnaga – mulle meeldis. Märkimisväärselt palju oli kollektsioonis Wermachti ja üldse II MS aegse Saksa okupatsiooniga seotud esemeid. Just selliseid igapäevadetaile, mis ei ole küll ilmselt väga haruldased, küll aga on nad väga ehtsad ja oma ajastu pilti loovad.

Nagu mõni üksik minu blogi lugeja on märganud, on mind taas tabanud verbaaldüsenteeria hoog – olen asunud enda sahmimisi siin kirjutama ja kirjeldama. Eks näis, kauaks mul seda vunki selleks korraks jätkub.

22.06.2014