Itaalia, Maria Santa*

Teekond uude koju

Millalgi aprilli lõpus või mai alguses kirjutas mulle I. Teemaks ei olnud sel korral mitte Vanaaja kodutöö või muu sarnane tüütus vaid ettepanek minna ühiselt Itaaliasse külla ühele tema kursavennale. Olin alguses küll pisut kahtlev, kuna juulikuine Rimini ja septembrikuine Rooma olid selleks hetkeks juba broneeritud ja ega eelarve ei tahtnud seda kõike üle elada kuid mulle omasel viisil loobusin üsna kiiresti tüütavatest juurdlustest ning ütlesin oma jah-sõna. Küllap kuidagi ikka saab.

Vahepeal jõudsin veel ära käia Londonis ja siis see tuli – Itaalia. Kohe alguses pean ütlema, et minu varasemast Itaalia kogemusest erines seekordne reis vägagi. Ja kui ma nüüd peaks seletama, et milles see erinevus seisnes, siis ma ei oska seda teha. Kogu õhkkond oli teistsugune. Kuidagi vaba, loomulik ja mõnus, igatsusväärne.

Lahkumine Ryanairiga on muidugi omaette elamus. Juba Londonis käies avastasin, et nende lennukites ei ole enam istmetaskuid, seega kogu Su kraam (raamat, telefon, kõrvaklapid jms) on Sul süles. Seoses nende vaimustava pagasipoliitikaga reisivad kõik maksimaalsuurustes käsipagasitega, mis omakorda tagab selle, et käsipagasiriiulid on pungil täis ja mulle, kes ma tavaliselt saabun viimaste hulgas, ei ole seal lihtsalt kohta. Aga ei maksa vinguda, ise me selle valiku eelarvelistel kaalutlustel ju tegime ja pisut vähem kui kolme tunni pärast maandusime juba päikeselises Bergamos. Vahe Eesti kliimaga oli umbes 20 kraadi ja pikad püksid ning peale visatud jakk tundusid pehmelt öeldes kohatud.

Pärast väikest seiklemist jõudsime Sesto Calendesse. Väike linnake Lago Maggiore ääres, mille peamine võlu peitus meie jaoks võimaluses kasta oma päev läbi tennistes haudunud jalad jahutavasse vette ja oodata G.-d, meie majutajat. Eks sellega oli ka pisut kummaline lugu. I. ei olnud temaga suhelnud aastaid, kuni ühel hetkel nad mingil kontserdil kokku said ja sealt siis ka see reisiidee. Minu jaoks oli aga tegemist täiesti võõra inimesega, kelle kodu ma nädalaks okupeerima asusin. Etteruttavalt võib öelda, et nii laheda seltskonda pole ma ammu kogenud. Juba parklas kohtudes sain aru, et tegemist on ägeda inimesega ja erinevalt paljudest teistest kordadest ei vedanud mu intuitsioon mind sel päeval alt.

Sesto C-st sõitsime koos G. ja tema töökaaslasega (kuna esimese auto oli remondis) Isprasse, millest pidi saama meie kodu järgnevaks nädalaks. Esmapilgul väike pigem asjalik ja maine linnake imelise järve kaldal. Iga välirestoranis sisse tilgutatud Spritzi sõõmuga muutus Itaalia tunnetuslikult ilusamaks. Sellest samast õhtust algas ka nädalane hea seltskond ja lakkamatu nali.

Torino surilina ja saared

Mulle omase nahaalsusega okupeerisin ma loomulikult korteriomaniku voodi. Korrektne pilt oli muidugi see, et mulle pakuti seda varianti ja ma ei keeldunud sellest. Seega G. pidi kolima allakorrusele ja leppima diivaniga. Hommikul teatas I. mulle möödaminnes, et olin magades nagu kuulus Torino surilina.

Pärast hommikuputru (aitäh Sulle, I.) jalutasime Ispra sadamasse ja asusime koos kolme Saksa pensionäriga praami ootama. Prouad olid viimase hilinemisest pisut häiritud, mulle see millegipärast meeldis. Alustuseks sõitsime Isola Bellale. Tegemist on antud kolmiku kõige suurema saarega, millel asub kena barokne loss koos üpris suure ja kauni aiaga. Kui Eesti mõisahäärberites võib tekkida küsimus, et milleks nii palju elamispinda siis Itaalias seda muret ei ole. Sa jalutad mööda lopsakaid barokksalonge ja Su tee tundub lõputu. Üha uued lopsakad karniisid, laemaalingud ja inglimotiivid ja milleks? Loomulikult selleks, et ilus oleks. Inimesel peab ju ometi olema ruumi, kus elada! Lossi eripäraks olid esimese korruse ruumid. Need olid disainitud tumehallideks, suurte järve poole avanevate prantsuse rõdudega grottideks, mille seinad olid osaliselt viimistletud Vesuuvi tuha ka kivimitega. Omas ajas kindlasti väga julge ja omanäoline lahendus, mis mõjus mõnusa kontrastina kogu sellele põhikorruse roosamannavahule.

Pärast lämmatavat barokilaksu suundusime järgmisele saarele – Isola Superiorale. Saar on tuntud oma kalarestoranide poolest ja tõele au andes ega seal suurt peale restoranide, mõne maja ja üpris armsa kiriku ei olegi. Lisaks kirikule tasub kindlasti läbi jalutada ka surnuaiast, see erineb meie traditsioonilistest hiiglasuurtest parkidest oma kivisuse ja kokkupressitusega. Kolmiku viimane saar – Isola Madre – ei jäänud ausalt öeldes millegi erilisega silma. Park, väike palee ja oligi kõik. Kuigi, tegemist oli kogu reisi jooksul ainsa kohaga, kus ma ujumas käisin:) Õhtul jõime veel ühes rannikulinnas pargi kivibarjääril jalgu kõigutades väikesed õlled ja oligi esimene päev läbi. Lisaks saartele peab kindlasti tooma välja ka paadisõidu kui omaette atraktsiooni järvel. Paadi liikumisest tekkiv tuul pakub mõnusat leevendust päikesele ja Sind ümbritsevale kuumusele, igast küljest avanevad vaated mägedele, küladele ja rannikulinnadele on lihtsalt lummavad. On arusaadav, miks näiteks Hemingway peatus just siinses piirkonnas.

Õhtustada otsustasime sel päeval kodus ja sinna jõudes oli G.-l juba suurem osa ettevalmistustest tehtud. Kuuldes, et toiduks on miski baklažaani värk olin ausalt öeldes pisut skeptiline, kuna Eestis ma seda kraami just ei armasta. Ja siis…. Ma ei tea, kas tegemist oli Itaalia toorainete erilisuse, vaimustava kokakunsti või nende kahe teguri koosmõjuga aga see vorm oli lihtsalt imehea! Itaallased (või siis antud hetkel Itaalias elav eestlane) ikka oskavad süüa teha.

Maailma kõige värvilisemad rahad

Neljapäeva hommikul otsustasime sõita mööda järvekallast üles. Pärast ühe väikese kloostri külastust suundusime Locarnosse. Tõsi, suuremat elamust see linn ei pakkunud. Võib-olla ei leidnud me sealseid võlusid lihtsalt üles aga paraku suuremat mälestust sealt ei jäänud. Küll aga pakkusid omamoodi meeldiva üllatuse Šveitsi rahatähed – midagi nii värvilist pole ma vist kunagi näinud. Rahad on nii erksad ja rõõmsad, et pangakontoris neid kätte saades tekkis alguses väike kahtlus, kas tegemist ikka on päris maksevahenditega. Järgmisena jäid meie teele kaks rannikulinna. Kuigi nad asuvad erinevates riikides, oli pilt üsna sarnane, kokkuvõttev sõna oleks siinkohal lummav. Nii Ascona kui ka Cannobio suutsid mõjuda veenvalt oma rahus ja soojuses.

Sel õhtul oli meie (ehk siis peamiselt I.) kord süüa teha ja taaskord saime mõnusa maitseelamuse osaliseks. Juttu selle kõrvale koos kodukootud Spritziga jätkus igatahes kauemaks.

Lummav Orto

Reede hommikul suundusime Orto järve ja samanimelise linna poole. Ilma liialdamata võin vist öelda, et tegemist oli lummavat, rabavalt ja haaravalt ilusa linnakesega. Vaikne, omamoodi kinnine ja samas soojalt sõbralik – imeline. Lisaks linnale käisime ka rannast vaatekaugusel asuval saarel, mille nime enam ei mäleta. Sealne vaikus ja rahu (muuseas asub seal ka vaikusetee, kus on väikestel sildikestel erinevad mõtteterad vaikusest) mõjusid taas kuidagi loovalt ja ilusti. Taaskord oli väga hea olla!

Peale väikest lõunat suundusime tagasi Isprasse, kus tööpäeva lõppedes liitus meiega ka G. Seltskond oli taas täismahus komplekteeritud, teekond Cremonasse võis alata. Õhtul linnas jalutades sattusime täiesti juhuslikult sealses katedraalis toimuvale kontserdile – üks Mozarti sonaat ja seejärel Kroonimismissa. Päeva peale tühjaks muutunud kõht tegi mind võib-olla küll pisut kriitilisemaks kui vaja, kuid tegelikult oli kontsert ilus, nagu Mozart ikka. Hea emotsioon sai pikendatud õhtusöögiga piazza Stradivaril ja elu oli taas kaunis.

Verdi

Laupäev oli peamiselt reserveeritud Itaalia rahvuskangelasele – Verdile. Alustasime Sant´Agata Villast, kus Verdi veetis suurema osa oma elust. Pärast sellist külastust muutub helilooja Sinu jaoks inimeseks. Mõned kuud tagasi sai sel teemal külalistunnis Kohtla-Järvel pisut vesteldud, nüüd sain seda ka ise kogeda. Muusikaliteratuuris räägime helilooja teostest, tema panusest maailma muusikaajalukku ja muust sarnasest. Siin olles koged sa, et seesama Verdi oli inimene, kes magas, sõi ja elas täpselt samamoodi nagu meie. Tõsi, omal ajal oli tegemist ühe Itaalia rikkaima mehega ja seega on võrdlus meiega ilmselgelt üle pakutud kuid siiski – teatav inimlik külg avanes minu jaoks just siin, ………

Kuna Verdi on suur, on ka temaga seotud kohti loomulikult rohkem kui üks. Lõunal külastasime Verdi teatrit Bussetos. Tõsi, Verdi ise ei külastanud seda teatrit mitte kunagi ja rahagi ehituse toetamiseks andis ta alles pärast mitut palvet (Verdi nimelt sai aru, et teater on tema teoste jaoks liiga väike) kuid omamoodi armas oli see kõik ikkagi. Pisikene (umbes 300 kohta) saal, väikesed fuajeed ja kuulus loož number 10. Väidetavalt olevat maja avamisele kutsutud ka Verdi, kellele kuulus nimetatud loož. Maailmakuulus helilooja ei ilmunud paraku sellesse majja ei siis ega ka kunagi hiljem. Pärast ooperit külastatud Verdi muuseum ei jätnud just suuremat muljet, kuid osaliselt võib selle panna ka väsimuse ja nälja arvele.

Pärast lõunat võtsime ette viimase päeva suurema eesmärgi – Cremona keelpillimuuseumi. Võrreldes eelmiste külastustega oli siin tegemist üdini interaktiivse väljapanekuga. Tehnilist kandilisust silusid kaunis keelpillimuusika ja keelpillide pehmed vormid ja kogumulje – ilus. On omaette mõtteaine, kuidas ühe instrumendi tootmisest võib välja kasvada kogu teadusharu, uurides laki koostisi ja muud sarnast. Ja siia kõrvale tekib irooniana ka mälupilt nendest „mööblivabriku pillidest“, millel ise kunagi alustatud sai.

Maria Santa
Õhtul suundusime Veronasse. Sealseks suurimaks elamuseks osutus ühine jalgpallimatši vaatamine Itaallastega välikohvikus. Üks eriti ere kuju kargas pidevalt mööda laudu ringi, karjus ohjeldamatult ja kutsus ka Püha Mariat just sellises, kõrvale harjumatus vormis mängijatele appi. Ei tea, kas tänu heale oskustele või nimetatud abipalvetele, aga igatahes Itaalia võitis! Lisaks kaasaelamisele vääriks omaette kiitust ka Itaallaste sportlik suhtumine mängu. Nimelt istus meie kõrvallauas üks Inglise paar (Itaalia vastaseks mängus oli Suurbritannia), kes elas kaasa oma meeskonnale. Inglismaa värava puhul elasid Itaallased ka neile kaasa, kiites brittide tehnikat ja osavust. Kas julgeksite näiteks Berliinis olla keset vastasmeeskonna toetajaid ja neile veel ka avalikult kaasa elada?

Õhtu Veronas kujunes pikaks ja meeldejäävaks, kõige klassikalisemas mõttes ilusaks.

Hommikul külastasime veel mõningaid Verona vaatamisväärsuseid ja seejärel asusime taas Ispra poole teele. Viimasel õhtul sain ka mina köögis hiilata, valmistades oma kanasalatit. Tõsi, suurema osa tööst tegid teised ära aga vähemalt idee au mulle ju jäi:)

Mida Bergamot

Esmaspäeva hommikul viis G. meid rongile ja sellega lõppes meie nädalane okupatsioon tema korteris. Sõitsime Bergamosse ja lihtsalt lonkisime sealses ülalinnas (Citta Alta). Ausaltöeldes hakkas kogu sellest kultuurkihist juba ka vaikselt väsimus tekkima. Reisi lõpetas korralik seiklemine Bergamo ühistranspordiga mööda äärelinnu kuid lõpuks oma hotelli juurde jõudes saime sealsest üle tee asuvast pizzakast reisi parima pizza, seega lõpp hea, kõik hea!

Hommikul tõi Ryanair meid taas koju, nädalane ilus elu on taas otsa saanud. Eestis tabas mind +2 kraadi „sooja“ ja lumesadu, mõned töised vestlused ja omaenese koju uuesti sisse kolimine. Ma ausõna püüdsin ka muru niita aga (õnneks) vihma hakkas sadama ja aida esisest platsist ma kaugemale ei jõudnud. Homsest algab taas tavapärane töörutiin – elu.