Eestlane ja tema tuli

Tänaseks on külmakrambid juba peaaegu üle läinud.... Kodune niiskus poeb kontidesse ja elu hakkab kulgema taas normaalses rütmis. Kolmapäeva õhtul oli üle väga pika aja taas kooriproov, sedapuhku siis Lüganuse SK koos Kiviõli mõlema koori ja Viru-Nigula abivägedega. Kogu sellel laulupeopiinal ja ettelaulmistel on olnud meie koorikestele ikka metsikult arendav mõju - Tuljak kõlab nii, nagu Härma selle kirja on pannud ja üldse on pilt kuidagi lootustandev. Kuigi tõsi, sain ikka Tuljakuga seoses ära öelda ka kommentaari, et nii tõsiseid inimesi mina küll endale pulma ei kutsuks:) Aga see selleks, tegelikult oli tore üle pika aja taas koori ees olla. Kevadine küllastus on praeguseks juba vaikselt üle läinud ja sügiseks ehk tekib taas tunne, et see kõik on ilus, armas ja hea.

Pärast eilehommikust (ja tegelikult ka kolmapäevaöist) töist tulistamist otsustasin, maksku mis maksab, aias muru ära niita. Kuklas liikuv vihmapilv kiiremale tempole kannustamas, sai see siis tehtud. Suvised rõõmud koduaias! Ja siis hakkas vihma sadama.... Sadas nii Oonurmes tule vastuvõtmisel kui Matsu talu simmanil. Muudkui sadas. Ja inimesed siis laulsid ja tantsisid selles vihmas. Aga eks selline see Eesti ilm on:)