Nii algab üks laul käesoleva aasta laulupeo laulikust, mis küll peole ei jõudnud. Üha enam kummitab see mul peas. Üha enam on raske leida seda „miskit“, mis mõtet koondaks, annaks eesmärgi ja suuna. Üha keerulisem on hoida ennast roomamast mööda sisse tallatud ja kohati võib-olla isegi kulunud staadioniringi. Ja samas trummeldab kuskil kuklas ka küsimus, kas seda on üldse vaja?
Võib-olla see ongi normaalne elu, et leiad endale ameti, jääd sellega rahule ja pead seda siis pensionini? Iseendale hinnanguid anda on keeruline ja kui väga me ka prooviks, jääme enda suhtes alati subjektiivseks. Viimase nelja aasta jooksul on tagasisidet olnud igasugust – on ausat kriitikat, on kadeust, on ausat vaenu aga mis peamine, on ka kiitvaid hetki ja mulle vähemalt tundub, et need on olnud enamuses. Ja mis mul siis viga on? Kui ma vaid teaks…
Igal aastal elan enda elus üle perioodi, kus tahaks kogu kola maha müüa, osta üheotsapileti nii kaugele, kui võimalik ja siis minna. Iga aastaga muutuvad nii poolt- kui ka vastuargumendid tugevamaks. Siiani on nad vist viiki jäänud, või siis on vastuargumendid võitnud. Igatahes pole ma seda otsust veel teinud. Ja kas kunagi teengi, kes teab.
Iga aastaga kasvavad juured üha sügavamale, seega on neid ka üha raskem kätte saada. Iga päevaga tunnen, kuidas see muudab mind ühelt poolt kindlamaks, samas teisalt ka agressiivsemaks. Varasemast pigem arglikust kuulajast on saanud targutav (sageli ka näägutav) eneseteadlik element. Mõnikord selline element, kelle olemasolu mind ennast häirib. Umbes samasuguseid märke registreerin pidevalt ka enda kaaslaste käitumises. Mida siis teha? Kollektiivne langevarjuhüpe ilma varjuta?
Või on see kõik lihtsalt pelk soni ja hägu? Kevadine väsimushetk ja väsitav eneses sorkimine, mis tihti ei vii mitte kuhugile. Võimalik. Aga ikkagi jääb kummitama küsimus – miks, kuidas ja kuhu edasi?
20.06.2014
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar