Jõuluaeg on pihta hakanud, koos sellega ka külemad ilmad ja kütmine. Yeah!

Iga aastaga üha enam on keeruline leida sellist "normaalset" jõulutunnet. Näen inimestes tihti ainult nende  vigasid, märkamata häid külgi. Iga üles kistud aruetluteema muutub isiklikuks rünnakuks ja tungib naha alla... Mingitel üksikutel selgusehetkedel saad aru, et see ei peaks nii olema aga siis tuleb see taas ja ei lähe ära. Sellele lisandub väsimus. Väsimus inimestest, asjadest, ajast ja üleüldse kõigest ümbritsevast. Olen ennast viimasel ajal sageli tabanud mõttelt, et miks ma enam ei oska näha väikeseid ilusaid asju... Pidevalt on tunne, et teed kellelegi haiget ja tihti tuleb see sellest, et inimesed Sinu ümber on muutunud hapraks, haavataks ja kergesti solvuvaks. Aja märk?

Ühelt poolt oodatakse Sult uusi ideid, säravaid lahendusi ja üldse maailma kõige ägedamaid asju. Teisalt näed kõrvalt, kuidas erinevad uuendused tambitakse kohati mitte isegi mutta vaid sügavale muda alla. Noh ja siis veel arusaam, et asjad on tasuta. Loomulikult tahaks me ju korraldada seda, teist ja kolmandat ja osta sellele reklaami igalt poolt. Paraku järgneb sellele tõsiasi nimega eelarvepuudujääk. Tõsi, on kole mõelda exelis aga lõpeks on see ju reaalsus... Iga helimees, lavapaigaldaja, valgustaja ja esineja tahavad lõpuks töötasu saada ja kuskilt peab see ju tulema? Või...?

Tegelikult ei saa ma ise ka aru, miks ma siin praegu selle üle virisen. On oluliselt olulisemaid asju. On näiteks imearmas kuusetukk Keskväljakul, on järgnevad kaks nädalat täis imeilusaid kontserte, on soe tuba ja üha enam soovitule lähenev kodu, on palju asju ja inimesi, millest ja kellest rõõmu tunda!