Virumaa laul

Igal maal on oma lugu. Ükskõik, kas me räägime Võrumaast või Harjumaast, Eestimaast või mõnest muust maast. Iga maa lugu on pisut eriline, paljuski sarnane ja selle maa inimestele kordumatu. Iga maa loos on laul. Lauldud on ka siin, Virumaal nii kaua, kui mäletatakse.

Aeg läks ja inimesed liikusid. Saabusid nii kutsutud kui ka kutsumata külalised, jättes Viru randa üht-teist maha. Kui palju sellest meisse on jäänud, ei suuda vist keegi välja arvutada. Kindel on aga see, et lisaks kilpidele ja onnidele pärandasid meie esivanemad oma järglastele veel midagi. Midagi, mis on kohati suurem kui ükski mõõdetav ese ja  midagi, mida tegelikult mõõta ei saa. Nad pärandasid meile oma laulu. Lauluga on nii, et see on on ajatu. Mõned asjad on meil lihtsalt veres ja välja neid sealt ei saa. Nii on vist ka muusikaga. Vahel võib mõni värelus ringelda veres aastasadu enne, kui see sealt välja saab ja helideks vormub.

Vaatamata uutele inimestele jäid põlised virulased paigale. Käisid vahel siin-seal raja taga kuid enamus neist mõistis, et ei ole see võõras leib parem ühtigi. Aeg läks ja olud muutusid. Üht-teist võõraste kommetest hakkas külge ja kodunes, praakides välja vana. Vaikselt sigines õhku kirbet sõjalehka.

Maast üle käinud Liivi sõdade õud polnud meil veel päris mälust kustutatud kui saabus uus võitlus. Seekordne kotka ja lõvi duell päädis lõputu tühjusega. Kui palju taipas tollane kohalik inimene nende kahe suure, Karli ja Peetri vahelistest võitlustest? Ilmselt mitte palju… Küll aga tundis iga inimene seda võitlust omal nahal. XVIII sajandi alguses ei sattunud ilmselt palju suvalisi inimesi Virumaale. Ja mida olekski tal siin teha olnud? Nii kaugele kui silm ulatas, ei tabanud pilk mitte ühtegi elusat olendit. Kogu maa oma laastatuse ja inimtühjusega mõjus jõuetult ja väsinult. Kuid vääramatu jõuna tuleb igal aastal Viru randa kevad. Ja ei jäänud ta seegi kord tulemata.

Vaikselt tulid ka inimesed tagasi. Üht-teist oli muutunud, palju unustatud kuid endiselt ringles veres see miski, mis meid siin kinni hoiab. Tasapisi muutus see miski tugevamaks. Veel üsna vaikselt, kuid siiski järjekindlalt hakkas see miski otsima väljapääsu ka mujal kui laulus. Kogu Euroopat haaras vaimustus „oma“ järele ja kuigi seda on keeruline ette kujutada, toimus see kõik ilma, et keegi oleks seda „oma“ nii metsikult taga otsinud. See lihtsalt oli meil veres ja see lihtsalt on meil veres.

XIX sajandi teisel poolel ei räägitud meile integratsioonist ja lõimumisest. Sellele vaatamata tajusime vaistlikult, et ühine eesmärk on see, mis mõnikord pühitseb lisaks abinõule ka inimesed, kes selle poole liiguvad. Väikestest meestest said suured. Ühes ihulise kasvamisega kasvas ka vaim ja peagi kasvas ihalus selle „oma“ järele juba niivõrd suureks, et teisiti enam ei saadud. Ilmselt jääbki küsimuseks, kas „oma“ saavutamine toimus tänu meie ühisele püüdele või oli see pelgalt juhuste kokku langemine. Üks, mis kindel, oli see, et nüüd oli see meil käes.

Tõele au andes võib tagantjärele vaid imetleda neid esivanemaid, kes väga nappide oskustega suutsid kahel aastakümnel ehitada üles midagi, mille vilju me tänaseni sööme. XX sajandi esimese poole olusid arvestades võib ilmselt ilma igasuguse heroiseerimiseta väita, et neis meestes ja naistes oli midagi!

Uus aeg ja uued kombed. Kuid sellele vaatamata paljuski samad inimesed, samasugused soovid ja unistused, samasugused kevadised armumised ja suvised päikesetõusud. Vaatamata kehtivale korrale loksub laine Viru randa ja levitab seda igikestvat vaba mereõhku.

Ajaloospiraal on taas ühe ringi täis saanud. Taaskord annab see „miski“ endast veres märku ja taaskord peame tõdema, et ilma selle „omata“ me enam ei saa. Ja taaskord võime küsida, kas oli see nüüd ühise püüde müstiline jõud, kokkusattumuste jada või veel midagi kõrgemat.

Meie aeg ja selle lugu jäävad oma spiraali jalutama. Millised saavad olema uued käänakud, ei oska ilmselt keegi täpselt öelda. Kindel on aga see, et ka sellel uuel ajal tuleb igal aastal kevad ja sulab jää Viru rannas.