See sünnipäev ei saa mitte kunagi läbi ja see on päris tore. Sünnipäeva enda päev oli alguses selline pisut kaheldava väärtusega (ja KINDLASTI ei olnud see seotud eelmisel õhtul tarbitud vahuveiniga). Aga mida tund edasi, seda ilusamaks olemine läks.

Teisipäev oli Lüganusel sünnipäeva päev ja see oli ikka ka taas väga armas! Selline soe…

Neljapäeval käisin teatris - PROTEST “KASTIS”. Põhimõtteliselt on mul hea meel, et noored inimesed midagi sellist valmis on teinud ja põhimõtteliselt oli kõik äge. Ainult sisu ja maailmakäsitlus läks minu elust küll kaarega mööda. Ma ei suuda vist mitte kunagi seda kõike nii traagiliselt näha või kõike nii mustaks värvida.

Reedel oli rõõm taas kodus pidu teha – sedapuhku siis klassikaline Tallinna seltskond. Oli vahva!

Laupäeva hommik algas Väike-Maarjas laululapsi kuulates. Üldiselt oli ju kõik ilus aga ma ei tea… On need nüüd ealised iseärasused või mis, igatahes hakkas mind lõpuks see karaoke kohutavalt häirima. Ma ei hakka vist mitte kunagi mõistma seda fono fenomeni, millesse me üha enam langeme. Esiteks mõrvatakse fonoga tihti igasugune musikaalsus, teiseks on ka need fonod ise tihti natuke süldimaitselised. Ja kõige tipuks veel helimees, kellel oli ilmselgelt plaan esimeses reas istuvad inimesed kurdistada!

Laupäeva õhtul põikasin korraks Paidesse – Muusikakool 55. Vaatamata pea üheksale aastale on seal kõik endine. Igas mõttes.

Pühapäeval käis on koos lastega külas ja see oli armas. Selline soe reaalsusepuudutus. Käisin ka üle pika aja Käsmus mängimas ja õhtul korjasin aiast esimesed märtsikellukesed!