Aprill

Kogu kuu on olnud päris kiire... ja need mõned õhtud kui oleks olnud aega ka siia blogisse midagi lisada on mul arvutist ja tippimisest kopp nii ees olnud, et pole lihtsalt viitsinud. Aga kroonika mõttes peaks väikese kokkuvõtte siiski tegema:) Märtsi lõppu midagi põrutavat ei jäänud... töö, koosolekud, nõupidamised. Sellest hiljem maal rääkides kordas vanaisa üle ühe vana nalja, mis situatsiooni sobis – peab ikka paganama rumal inimene olema, et kogu aeg on vaja nõu pidada... 

Märtsi viimasel päeval oli mul esimene esinemine Ukraina ansambliga (olen seal peamiselt saatja rollis). Tegemist oli päevase üritusega Rakvere Gümnaasiumis (seoses vene keele nädalaga) ja meil läks minu arvates päris hästi. 

Aprill algas minu jaoks uudse kogemusega – Paides toimus „Esimene Üleriigiline kvartettide konkurss Kuninglik Nelik” ja ma olin seal päevajuht. Ise jäin rahule, loodetavasti teised ka. Igatahes kutsuti järgmiseks aastaks tagasi. 

4.-10. aprill oli mul „puhkus”. Esmaspäeval käisime Katriniga Põltsamaal ja Jõgeval noortekeskusi vaatamas seoses enda plaanitava projektiga. Muuhulgas käisime läbi ka Jõgeva kultuurimajast. Üha enam jõuan veendumusele, et vaatamata kasinale materiaalsele olule on meie linnas kultuuritoetusega täiesti normaalsed lood. Jõgeval oli muidugi ka tore. Maja juhataja võttis mied vaatamata ootamatule sissesadamisele väga soojalt vastu ja enda plaanide valguses oli sellest kohtumisest palju kasu. 

Teisipäeval algas sünnipäeva tähistamine – külla tulid vanaemad, kellega sai koos söödud ja AQVA-t külastatud. Nad on toredad! 

Kolmapäeval olime seoses Balletifestivaliga koos Annega Jõhvis ja muuhulgas külastasime ka renoveeritud Saka mõisa – super! Väga hästi taastatud maja. Ühest küljest moodne, mugav ja kaasaegne, teisalt soe, kodune ja mõnus. Ainult restoran oleks võinud pisut soojema sisekujundusega olla. Hetkel on õige pisut tunne, et oled sattnud mõisa kööki, kuigi tahas lõunastada söögisaalis. Aga üldiselt on maja igati õnnestunud! Õhtul käisid külas LV inimesed... üldiselt läks kõik vaikselt ja viisakalt (tõsi, külalisi ära saatma läksin ma veini ja peekriga aga see jäi täitmata). 

Neljapäeval käisime Ingega Ida-Virus puhkuspäeval. Külastasime Kukruse mõisa ja Toila Terme. Kukrusest ootasin vast pisut enam. Võrdlemisi kallis piletihind ja väike ekspositsioon. Olles ise totaalselt Morthanderi raamatu „Parunid, eestlased ja enamlased” mõju all ootaks midagi enamat... rohkem detaile, luksuslikku kodusust, kohati võibolla lohakust kuid mis peamine – hoomatavat väärikust. Seda tunnet, et oled külaline vanas, paljusid inimesi, isiksusi, elusid ja emotsioonie näinud kodus. Justnimelt kodus, mitte steriilses keskkonnas, kus vaadata telekat ja proovida Gooti kirja. Aga võibolla ootan ma liiga palju? Eelkõige tahaks näha seda äratundmist, et ka mõisahäärber on eelkõige kodu koos oma emotsioonide ja ajalooga. Ekspositsiooni baltisaksa ajaloost võib püsti panna igale poole aga kui ollakse autentses keskkonnas, siis võiks seda ju rohkem ära kasutada! Rohkem vabadust ja fantaasiat! 

Laupäeval käisid T. Ja J. külas ja oli tore. Pole küll nende kingitud raamatut veel lugema hakanud aga peaks... Üldiselt on neid alati tore näha! 

Järgnev nädal möödus töötades... lõpuks oli endal ikka väga juust tunne. Õnneks sain vist enamiku tulekahjudest likvideeritud. Reedel käisime Ingega Tallinnas ja paari kohtumisega päev tipnes sellega, et ostsin tänavat nartsisse ja kinkisin neid siis vastu tulevatele naistele. Väga armsaid emotsioone oli! 

Laupäeval käisime M.-i sünnipäeval ja üle pika aja oli ikka vahva pisut pidutseda... Vanad tuttavad, palju nalja ja toredaid kohtumisi, klubi....:) 

Esmaspäeval tulid Rakverre YIA projekti noored (tutvustav kohtumine) ja teisipäeval oli meil nendega ringreis Lääne-Virumaal. Käsmus on tore meremuuseum kuid päeva tipp minu jaoks oli Varangu mõis. Totaalne pärl! Tänu!!! rahapuudusele ja kõrvalisele asukohale on õnnis nõukogude aeg sellest majast väga leebelt möödunud – säilinud on enneolematu hulk originaaldetaile. Justnimelt need pisikesed ent siiski luksuslikud detailid, mida Kukrusel oli kogu steriilsuse keskel pisut raske märgata –uksenikerdised, ukselingid, mõranenud ahjupotid, kulunud trepiastmed, suures osas alla langenud stukk... kõlab ülipateetiliselt aga see kõik jätab mulje kadunud väärikusest ja siinkohal on oluline mainida, et see väärikus ei ole mitte selles mõttes kadunud, et ta oleks ära kaotatud vaid pigem selles mõttes, et uus aeg on peale tulnud... st see kõik on vähemalt kuskil alles. Aadilt mõrvab moraalselt ainult väärikas surm ja seda pole vist veel siiani pakutud – võrdset kahevõitlust? Hakkan vist kahtlaselt kõlama, peaks mõtte pooleli jätma. 

Täna oli teine avalik esinemine Ukraina ansambliga – konkurss „Narva kevad”. Esimese loo ajal olid sõrmed pisut makaronid aga kokkuvõttes läks hästi.

K.