... viimasest kirjutamisest on möödas taas väga pikk aeg. Kuidagi lendav periood on olnud ja vabadel hetkedel ei ole suutnud ennast kuidagi klahvide taha sundida.

Aprilli viimasel nädalal käisin töisel visiidil Césises (meie jaoks Võnnu). Esimesel õhtul (K, 27. aprill) oli kohaliku teaduskeskuse avamine. Tegemist oli suhteliselt veidra majaga. Nad ise muidugi vabandasid, et suurem osa sisustusest on alles tulemata ja avamisega pidi kiirustama kuna projekt sai läbi aga ikkagi – meie AHHAA kõrval oli see kummaline. Kuna olen hetkel teel Peterburgi, siis paratamatult kerkib esile võrdlus Vene Muuseumi ja mõne Eesti kohalikuga. Need on ju ka toredad, absoluutselt, aga...

Kolmapäeval avati spetsiaalselt meie seltskonnale kohalik klubi. Päris äge pidu oli, vähemalt meil, eestlastel.

Nejapäva hommik oli pisut unine kuid liikusime siiski õigeks ajaks seminarile. Kuna teema oli minu jaoks pisut kauge siis otsustasin, et tegelen pigem oma valdkonnaga. Läksime I-ga turismikasse ja kohalik kultuuri- ja turismikeskuse inimene oli valmis meiega tegelema. Külastasime vana lossi. Kõlab pisut madalalt aga täiesti siiralt – paljad müürid. Kuna giid rääkis ainult läti ja vene keelt, läks ilmselt palju kaduma. Aga tore oli siiski! Seald edasi lõunale ja linna jalutama. Juttudes tuli välja, et vähemalt meiega võrreldes on nende elu seal ikka suhteliselt keeruline. Väga väikese tasu eest piisavalt palju tööd. Töötingimused kahtlemata kehvemad kui meil. Aga võibolla oleme lihtsalt hellikuteks muutunud.

Päeva teise poolde jäi ilmselt kogu reisi suurim elamus. Nimelt viis Ilona meid vanasse raudteelattu, kus toimetas üks vanem proua. Väga meeldiva ja sõbraliku olemisega kuid vanas keeles vist pisut „päikese või kuu poolt puudutatud“. Igatahes – proua peab ilma igasuguse tasuta üleval vana raudteelaudu, organiseerides seal kunstinäituseid, filmiseansse, kontserte ja muud. Sõbrad kunstnikud sõidavad lihtsalt kokku ja on. Pisut kommuunilaadne vegeteerimine – üliäge.

Seesama proua lubas meile soovi korral korraldada õhtul spetsiaalselt filmiseansi. Kuna meie Ingega olime ideest vaimustunud, ei olnud ka teistel enam midagi väga öelda.

Õhtul toimus siis seanss ühes kesklinna fotostuudios. Läti autori filmipoeem „Muda“ jättis ülisügava elamuse. Sõnadeta kuid sellele vaatamata tohutult palju ütlev film! Järgmisel hooajal peaks proovima seda Eestisse tuua! Õhtul veel väike vein ja reis hakkas lõppema.

Kolmapäeva hommikul külastasime veel mõnda linna asutust ja seejärel algas kodutee. Suutsime teistele augu pähe rääkida ja külastasime Césise puitvillade rajooni – absoluutselt võluvad majad! Kunagi asus seal sanatoorium. Ühes majas elas teenindav personal, rikkad perekonnad üürisid endale suveks puitvilla ja suvitasid. Vinge!

Osa seltskonnast bussist välja ei tulnud ja küsis pidevalt, et millal me edasi liigume. Aga me ei lasknud ennast sellest häirida.

Laupäeval osalesin Eesti Segakooride Liidu volikogus ja mulle endale üllatuseks valiti mind juhatuse liikmeks. Näis, kuidas sellega edasi.

Järgnev nädal läks taas tööd sebides. Reedel tuli mulle vanaema külla (tal oli sünnipäev) ja siis sai temaga päris pikalt istutud ja vesteldud. Oli huvitav! Laupäeval oli Tarvanpää juubel. Peole ma ei jäänud aga kontsert oli väga ilus! Tõele au andes läksin sinna teatava eelarvamusega – minu side tantsuga on ju suhteliselt kauge. Kogu pooleteise kuni kahe tunni jooksul ei olnud mul kordagi igav, vastupidi. Väga hästi lavastatud kontsert kiire energia ja ilusate liikumiste ja emotsioonidega. Olin puudutatud!

Järgmisel nädalal oli oluliseks hetkeks reedene (13. mai) Lüganuse Rahvamaja kevadkontsert. Koor oli väga tubli! Vaatamata minu hilinemisele seoses Tallinnas tulekuga ja seega pisut kiirustavale proovile võtsid nad ennast niivõrd hästi kokku, et esmakordselt ei olnud mul juhatades ühtegi üllatust. Puhas rõõm! Ja üldse on kogu see kamp niivõrd vahetu, soe ja armas!

Laupäeval sai teoks Kaja Visnapuu poolt välja käidud idee – kontsert orelitöökojas. Selle kohta tegin ka väikese kirjutise:

Muusikatund orelitöökojas

Keio Soomelt

19. mai 2011

keio.soomelt@rakvere.ee

Möödunud laupäeval oli mul ühena paljudest võimalus osa saada suhteliselt erakordsest elamusest – kontserdist Kriisade orelitöökojas.

Mäletan veel oma esimest käiku meistri majja – oli varakevad ja esimene ergas päike paistis heledalt sisse orelitöökoja akendest. Juba tol korral tajusin, et tegemist on väga erilise auraga kohaga. Ilmselgelt oli suur panus sellesse emotsiooni pererahval, kelle tugev fanatism ja uskumatu pühendumus andsid juba algusest kogu projektile väga erilise ilme.

Tol kevadpäeval idanema hakanud idee sai teostatud möödunud laupäeval – tunniajase loeng-kontserdiga esinesid Hardo Kriisa ja Toomas Trass. Õigupoolest algas kontsert juba Rakvere Rahvaaiast, kus Kaja Visnapuu (SA Virumaa Muuseumid) rääkis kokku tulnutele kunagisest Rahvaaia tegevusest. Siinsetest laulupäevadest ja teatrietendustest. Traditsioonist, mida Rakvere Teater sel suvel taas elustab.

Kontserdipaika jõudes tabas meid üllatus – kontserdisaali mõistes väike ruum oli puupüsti rahvast täis! Ja julgen kohalolnute nimel väita, et tulemine oli vaeva väärt! Esiteks pakkus kontsert võimaluse kuulata kunagi väga levinud, kuid tänaseks teenimatult unustuste hõlma vajunud pilli – harmooniumi. Oreli suursugust kõla on ilmselt enamus kuulnud, samuti on tuttav harmooniumiga sarnasel põhimõttel töötav akordion. Paraku tänaseks suhteliselt haruldase instrumendi kõla meil enam kõrvus ei ole. Omal ajal on ilmselt nii mõnegi vanaemad-vanaisad õppinud just selle pilli saatel selgeks oma esimesed koraaliviisid... Toomas Trassi sõnul on viimasel ajal märgata ka harmooniumimuusika puhul tugevat renessanssi. Korraldatakse festivale, vanad pillid saavad ennistatud ning ka mängijaid tekib üha juurde.

Eelviimase mõtte lennus tsiteeriks mõni päev pärast kontserdi mulle saadetud ridu:

Ses klassis on vana harmoonium

ja koolmeistri heldinud vaatel

Teele, teele, kurekesed

laulavad lapsed ta saatel

Ja algkooli ainus klassiruum

saab soojaks laulust südist

ja selleks ka et ahi köeb

sest aknad näitavad sügist

/.../

Ning ükskord need lapsed lähevad

jalas uued kalossid

ja pleekinud koolimütside all

neil välguvad õhulossid

Üht kätt neile koolmeister lehvitab

all pihla, mis punab marjus

ja teisega muhku kompab ta

hallide juuste varjus

Ja just nagu vana harmoonium

meid saadavad tuulehelid

...kui kõik pungad puul ja põõsal

ja kuidas need sõnad kõik olid

P. E. Rummo „Vana Harmoonium“

Lisaks huvitavale ja väga hästi interpreteeritud muusikaelamusele ei saa unustada ka kontserdi sõnalist poolt. Lisateadmised pillide tööpõhimõtetest ja saamisloost lisasid muusikaelamusele veel teise emotsionaalse tasandi. Instrumendist sai justkui kaaslane, kellel on oma lugu, saatus ja elutee.

Kavast tõstaks eriti esile Toomas Trassi poolt viimasena esitatud Widori Toccata F-Duur. Loo kevadine kergus ja helgus, interpretatsiooni lennukus ja juba mainitud paiga eriline aura suutid luua kordumatu atmosfääri, mille sõnadesse panek jäägu siinkohal püüdmata.

Lõpeks ei saa veel jätta mainimata, et täitus ka minu kui kontserdi korraldusega seotud olnud inimese ülim eesmärk – publik oli saanud meeldiva elamuse osaliseks. On puhas rõõm korraldada kontserdi niivõrd pühendunud kaaslastega ja on siiras heameel, kui pärast kontserdi lõppu inimesed oma positiivset emotsiooni väljendavad!

Tänan Kaja Visnapuud hea idee ja korraldusliku abi eest, perekond Kriisasid väga sooja külalislahkuse eest ja Toomas Trassi kiire kaasatulemise ja meeldiva kontserdi eest!

Pühapäeva mahtus laululaager Kirderanniku Segakooriga. Produktiivne!

Järgmise nädala esmane hetk oli neljapäevane Ökopäev keskväljakul. Juba alguses ristisime selle rahulikuks ökochilliks ja nii see ka läks. Tormlemist ei olnud aga selline mõnus tuksumine koos toredate inimestega. Julgen siiski öelda, et päev läks korda (vaatamata mõnedele sapistele kommentaaridele VT veebis). Alati ei pea korraldama üritust 10 000 inimesele:)

Laupäeval (21. aprill) oli Kirderanniku koori esimene kontsert praeguse suure koosseisuga. Mõni asi läks pisut rabedalt ja eks seal oli ühte-teist aga üldiselt siiski hästi! Koor kõlas täitsa kabedalt ja kokkuvõtteks olid asjad kenad.

Teisipäeval (24. aprill) algas mingis mõttes uus etapp elus. Loodetavasti saab sellest hetkest alguse pisut kiirem sisemine kasvamine ja edasi liikumine. Näis!

Kolmapäevases kinoklubis näitasime Norra filmi „Tüütu mees“. Alguses oli sellesse pisut raske sisse elada aga mõne aja pärast tekkis juba arusaamine. Suhteliselt tõsine film kogu Skandinaavia „heaolu“ kohta. Kas me ikka oleme piisava tõsidusega üle vaadanud selle ideaalühiskonna, mille poole me püüdleme? Kirjutades neid ridu Narva piiripunktis, teel Venemaale, on see kõik vist eriti aktuaalne. Panustame iga päev oma materjaalsesse heaolusse, kuidas on lood meie sisuga? Kas kesklinna korteris oleme õnnelikumad kui kuivkäimlaga maamajas? Või kus on siis parem? Kas etem on töötada 24/7 ja teenida pensioniks raha või elada siin ja praegu, hakida ainult hädapäraseid vahendeid ja muu aeg panustada lihtsalt olemisele ja kogu loodu nautimisele? Et siis kuidas?

Reede hommikul sain Tartust kätte oma Rakvere trükiste esiklapse – kultuurisuve voldiku. Oli ilus tunne küll:) Ja reede õhtul tähistasime Anu ja Inge sünnipäeva – oli mõnus!

Laupäeval olin kutsutud ühele juubelile kooriproovi tegema. Tegelikult sai see alguse kunagiselt Swedbanki seminarilt, kus ma tegin pooletunnise kooriproovi. Seal osalenud prouale jättis see mulje ja ta kutsus mind oma juubelile sarnast asja tegema. Laulsime „Sangar seiklusfilmis“ ja oli päris tore. Alguses inimesed küll pisut võõrastasid aga lõpus kõik laulsid/võimlesid ja olid muidu toredad.

Viimane nädal on möödunud suures osas kinnisvara tähe all. Olen tegelenud kodu otsimisega ja midagi olen vist ka leidnud. Ei taha hetkel veel väga hõisata (kuna pangaga on kõik alles alguses) aga see on puumaja, ehitatud 1929 ja asub vanas mõisapargis. Ta on suur (isegi liiga) ja seetõttu on kogu projekt totaalselt hullumeelne aga: autentne puitarhitektuur (kunagine jõuka talu elamu), vana mõisapark ja kaks maakivist kõrvalhoonet, suured kahhelahjud, põlsipuud ja jõgi krundil. Saate aru?

Täna hommikul kell 7 algas järjekordne reis Peterburgi. Hetkel seisame piiril, ootus...

Kuna vahepeal varastati ära minu arvuti, milles oli suur osa vahepealseid kirjutisi, on järgmine periood suhteliselt üldine. Niipalju kui vanal inimesel seda mälu nüüd on...

Venemaale jõudes tuli taas mingi sellele maale iseomane tunne peale. Mulle lihtsalt meeldib see maa! Peterburi kohale jõudes ekslesime bussiga päris pikalt, lõpuks leidsime oma külalistemaja Fontankal siiski üles. Mitte midagi erilist, kui mitte öelda, et tagasihoidlik aga hea asukohaga ja pesta/magada saab. Esimesse õhtusse jäi päris pikk jalutuskäik mööda Palee kaldapealset suveaeda, sealt ringiga tagasi Fontankale jne. Lõpuks veel hilisõhtune jäätis ühes väga kummalise teenindusega kohasJ Jõudsime A.-ga tagasi külalistemajja 23 paiku ja leidsin sealt eest H. ja A. Läksime linna ja päris pikk aeg möödus Palee väljakul istudes ja vahukat juues. Oli tore!

Teise päeva hommikul külastasime esmalt Jaani kirikut. Olin seal varem küll käinud aga eelmine kord oli jäänud suhteliset põgusaks. Endiselt on emotsioon, et kõik peale sisenemistsooni on majas väga tore:) Lisaks majaekskursioonile kohtusime ka direktriss S.-iga, kellele meie kontserdi korraldamise plaan paistis meeldivat. Näis, mis sellest siis saab!

Edasi liikusime A.-ga Smolnõisse, kus meil oli kohtumine J.-ga, teemaks Smolnõi kammerkoori visiit Rakverre. Töine kohtumine, asjalik:) Smolnõist korjas meid peale üks pianist, kelle plaanime ka Rakverre kontserti andma tuua. Aga mis peamine – tegemist on inimlikus mõttes fantastilise inimesega! Ülimalt vahva maailmavaade ja arusaamad.
Õhtusse jäi balleti külastus. Seekord toimus „Vene Ballett“ trupi etendus ühes hiiglaslikus Nõukogudeaegses kultuuripalees. Peegellaed, marmorplaadid, kunagine moodne arhitektuur. Ilmselt tänu rahapuudusele suhteliselt puutumatuna säilinud interjöör. Vinge! Etendust ennast olin sama trupi esituses mõned aastad tagais näinud, seega üllatusi ei olnud. Tõsi, printsi tantsis üks teine solist ja tundus, et tegemist oli eelmisest parema versiooniga. Väga puhas, jõuline aga samas mitte robustne tants. Vene balletist olen vist varem juba kirjutanud ja emotsioonid on laias laastus samad – super!

Õhtusse jäi taas Palee väljak ja vahukas, tähistasime H. sünnipäeva. Seoses sellega venis õhtu päris pikaks ja tagasiteest on meeles, et leidsin tänavalt kaks hiiglasuurt plastikust progandit. Kinkisin ühe A.-le:)

Järgmine hommik ei olnud just särav aga ka mitte traagiline. Sõitsime Peterhofi. Kuna varasemalt olin pargis käinud, külastasime A.-ga seekord paleed. Laias laastus jätab see inimlikuma mulje kui Ermitaaž. Tõsi, luksust on ka siin metsikult aga kogu mõõtkava on loogilisem. Suudad lossi ikka ühe võhmaga läbi käia. Muuhulgas oli seal päris hea väljapanek viimastest Romanovitest. Peaks Jekaterinburgi raamatu ikka läbi lugema.

Neljapäeval toimusid veel viimased ettevalmistused Linna Päevadeks ja reedel need algasid. Seoses Ööjooksu ja keskväljaku kultuuriprogrammiga oli jooksmist ja sebimist päris palju. Keskväljaku osas oli H. ikka väga suureks abiks. Mõned asjad rajal jäid tegemata ja siin-seal oli väikeseid lokse või üleloksuvaid emotsioone kuid laias laastus laabus kõik hästi, võis vast rahule jääda. Jooksmiste vahele jäi ka kammerkontsert Rahvamajas, kus ma ka ise üle pika aja üles astusin. Ei tea, kas sahmimisest, närvidest või millestki muust aga esimese aaria suutsin suhteliselt metsa keerata. Teine lugu oli vist enam-vähem. Umbes südaööl lõppenud jooksmised said toreda punkti Artis koos I. ja klaasi veiniga.

Laupäeva hommik oli suht rahulik. Mõningad toimetamised siin-seal, laias laastus uimerdamine. Õhtul osalesin Pungi rongkäigus ja plaanisin kuulajana ka platsile minna. Paraku juhtus nii, et suur osa laulupeost möödus improviseeritud piletikassas Vallimäe nõlval. Aga tore oli siiski:) Õhtul veel väike abi pisikeste sahmimistega ja mõned hetked Pungi aftekal. Lõpuks olin siiski suht väsinud.

Pühapäeva hommikul oli Kirderannikuga taas esinemine Kukrusel, läks vist hästi.

Ja siis algas esmaspäeval puhkus! Esimene puhkuse nädal möödus peamiselt mööda koosolekuid ja nõupidamisi joostes – Eestis puhkamine ei ole väga lihtne. Reedel käisin Suure-Jaanis kontserdil, paraku ei olnud ilus elamus. Sain sinna kutse ja otsustasin minna, teatasin oma tulekust ka korraldajaid kuid sellele vaatamata läks väga pikk aeg enne, kui saadi aru, et ma ikka peaks sisse saama. Point ei olegi mitte selles, et ma ei võiks piletit osta. Point on selles, et kui juba on kutsete list, siis võiks sellest ka mingi ülevaade olla. Kuna istmed olid kohutavalt ebamugavad ja kuna saali akustika oli ka kehv, siis teiseks pooleks ma ei jäänud! Käisin hoopis oma õel külas:)

Reedel tuli teade, et Esttour on pankrotis ja meie reisi Kreetale ei toimu. Otsustasime siiski reisi teoks teha, siin siis mõned minu reisimärkmed...

P, 19. juuni kell 9.30 Viking Line laev

Hommikune ärkamine oli suht unine, kui mitte öelda, et julm. Kuidagi siiski... Hommik Rakveres oli päikeseline ja soe, osaliselt ka sellest ilmselt hea tuju:) Tallinnas liitus meiega T. Praeguseks on esimene vahukas laevas avatud, elu on täitsa tore!

16. juuni kell 19.30 Vantaa lennujaam

Helsinkis oli külm. Alguses see eriti ei häirinud aga pikapeale viskas kõhedaks. Jätsime oma pagasi raudteejaama ja suundusime linna. Kuna tegemist on Soomega ja pühapäevaga, on enne kella 12 olukord suhteliselt lootusetu. Leidsime pika valimise peale ühe koha, mis oli lahti ja sõime seal hommikust. Edasi juba idaturistile kohaselt H&M-i lääne kaubanduse imesid kaema. Üldisel laine voolus ostsin endalegi laste osakonnast paar hilpu. Poes olles saime ka „rõõmustava“ sõnumi – meie lend on edasi lükatud ja väljub loodetavasti kell 22. Mis siis ikka – veel kaubandust ja üks tore kohvik. Proovisime ka kinno minna aga paraku aeg ei sobinud. Juhuslikult sattusime Helsinki Kultuurimuuseumisse ja see oli päris tore! Pärast pisikest aga väga mitmepalgelist väljapanekut (mille hulgas oli muide ka esemeid Vormsi saarelt) maandusime lastenurgas värvipliiatsite taga:)

Ühel hetkel otsustasime siiski lennujaama liikuda, bussis jäin magama (päev algas ju kell 5). Lennujaamas tekkis hetkels Gruusia idaturisti tunne. Seoses hilise registreerimisega olime mingist nimekirjast puudu ja meil tuli kassa kõrval oodata. Päris palju nalja sai:) Lõpuks olen siiki väravas, loodetavasti lend väljub ka...

26. juuni Euroopa kohal

Vaatamata hilinemisele olime ühel hetkel lõpuks lennukis ja reis Kreetale algas. Mul pole vist elus nii pikka lendu olnud. Lapsed on ju laias laastus toredad aga kui kitsas lennukis on Sinu vahetus läheduses kolm umbes alla aastast põnni, kes kordamööda ja korraga oma lennuga „rahulolu“ väljendavad, siis.... jah. Naabritele pakuti süüa, mulle mitte. Kusjuures ma isegi ei tea, kas meile broneerimisel seda võimalust pakuti? Iist juurop ruuls!

Kell 3 maandusime Chania lennuväljal. Teadsin, et tegemmist ei ole pealinnaga aga täiesti ausalt ja ilma igasuguse irooniata – Rakvere bussijaam sellele palju alla ei jää. Kõik selles väikeses väravas Euroopast Kreetale oli suletud. Transport linna algas alles mõne tunni pärast ja rendiautot saada – utoopia. Veetsime öö lennujaamas.

Hommikul saime linna ja pärast kiiret kohvi algasid läbirääkimised rendiautosid pakkuvate kreeklastega. Pärast umbes tunnist kappamist ja seletamist jäime pidama ühe vanamehe juurde. Tehingus kokku leppimiseks kutsus ta kohale oma proua (kelle inglise keel oli pisut parem). Proua tulekule eelnes pikk pladistamine ja kolistamine tagaruumis – ilmselt oli ta just ärganud.

Pärast pikka protseduurireeglite ja paberite täitmist olid väikese Hyndayi võtmed mul taskus. Kindlustuse kohta küsides tuli ka proua parim nali, mis jäi kõlama mitmeks päevaks. Kujutage endale ette üpris suurt, uimast ha pidulikku kreeka naist, kes teatab ainult talle omases inglise keeles: „Iif juu dämitš mai kaar, juu vill pei foor handrid euros. Okei?“

Olin vahepeal juba unustanud, kuivõrd tore on siin sõita. Vaatamata kohustuslikule „vasak käsi aknast väljas vastavalt vajadusele kas loiult lebamas või aktiivselt žestikuleerimas“ ja ohtrale signaalile on siin juhid viisakad ja tähelepanelikud. Teed kulgevad mööda mereranda ja mäenõlvasid ning pakuvad hingematvaid vaateid. Mõnel nõlval oli küll tunne, et seesama Hyndai ei kavatse enam edasi minna kuid lõpuks tegi ta oma töö siiski ilusti ära.

Iraklioni kandis sai väsimus minu vaprusest siisku võitu ja viimased 20km Hersonissosesse pidi V. sõitma – minu silmad mulle enam ei allunud.

Lõunaks olime Hersonissoses. Vaatamata väiksele kõhklusele osutus meie viimasel hetkel broneeritud majutuskoht ülivahvaks – peaaegu peatänaval (samas suurimast lärmist siiski eemal), kolmekohaline väga lihtne aga mõnus kööginurgaga tuba, hiiglaslik rõdu (mis oli küll mitme toa peale aga mida kasutasime ainult meie). Olin bookingus teinud kuupäevaga vea ja reserveerinud toa päeva võrra lühemalt kui tarvis. Meid vastu võtnud noormehele see probleem ei olnud – olge kaua tahate. Summa muide sellest ei muutunud:)

Mõne aja pärast kohtusime R. –i ja V. –ga. Kerge kokteil ja rand. Lubasime pärast väikest puhkust nendega linnas kohtuda. Vajusime vooditesse ja järgmine hetk kõigil kolmel oli teisipäeva hommikul.

Plaanis oli külastada saare idaosa ja esimene peatus oli Agios Nicolause nimelises linnas. Ilmselgelt on sealseks pilgupüüdjaks linna sisenenud lahesopp. Linnakese süda on ümber väikese, peaaegu kinnise lahelaigu. Lademetes kohvikuid, ilusaid vaateid ja müüvaid kelnereid.

Kreeta omapäraks on ka igal pool sõna otseses mõttes vedelevad ajaloomälestised. Seltskonnas olnud muinsuskaitse taustaga kommentaarist tuli välja, et kreeklased otsivad tihti mööda Euroopat taga kadunud sambatükke ja muud. Ja samas on need lihtsalt kuskil suvalises võpsikus vedelemas. Mis teisalt on vist ka loogiline kuna seda kõike on siin nii palju! Heal juhul on mälestised ümbritsetud aia või selle jäänustega, ja seda kõike on lademetes. Vinge:)

Järgmine peatus, Irapetra, võlus kõigepealt oma mõnusalt vaikse ja väikese rannaga. Võrreldes Hersonissose turistivooga oli siin oluliselt rohkem kohalikku seltskonda. Mõnus, ilma merisiilideta vaikne rand. Lisaks rannale kogesime ka mõnusat jalutuskäiku lõunamaiselt ausalt lohakil majade vahel. Kõik on siin kuidagi loomulik, puhkav, rahulik, elegantselt lohakas ja lihtsalt eksisteeriv.

Õhtusöögi võtsime ühes teeäärses tavernas. Kreetale kohaselt oli toit loomulikult fantastiline!

Õhtul otsustasime ranna ja veini kasuks. Me polnud veel oma hotellist eriti kaugel, kui üle tänava karjuti „Hey neighbours!“. Meie kodu kõrvalmajas oli kohalik Supermarket (väike kõikvõimalikku nodi maast laeni täis poeke) ja seda pidav proua oli meile juba esimesel päeval silma peale pannud. Väljusime poest kahe kaheliitrise plastikpudeliga, sisuks kahtlane punane vedelik – proua abikaasa poolt villitud koduvein (tahtsime pudeliveini osta aga ta soovitas meile tingimata seda!). Esimesel katsel oli selle maitse jube, teisel korral veel kohutavam ja osa sellest taevalikust nektarist jäi meist maha külalistemaja külmikusse, rõõmustamaks järgmisi rentnikke.

Aga üldiselt oli tore õhtu sadamakail...

Kolmapäeva märksõnadeks olid rand, puhkus, päike ja retsina. Õhtul veel klassikaline rõdupidu ja oligi tore:)

Neljapäeval käisime ära saare kohustuslikul objektil – Knossoses. Tõele au andes oli küll huvitav aga vaimustusest ma just ei kiljunud. Peab ikka palju kujutlusvõimet olema! Üheks kirkamaks mälestuseks jääb vast ühe CCCP ajastust pärit proua kirjeldus, kes püüdis endale meeleheitliku järjekindlusega koju viia tükikest Knossosest – nimelt päris suurt tükki ühest seinast. Paraku tema lammutustööd segati. Mida ei suutnud vulkaanipursked, maavärinad, barbarid ja aastatuhanded, selle teeb ära kari turiste! Lisaks püüavad kõik need prouad meeleheitliku järjekindlusega ronida kõikidesse õitsvatesse põõsastesse ja nende kaasad sama meelekindlalt siis pildistavad neid.

Edasi suundusime Kourna järve äärde. Tegemist on saare suurima mageveekoguga (võibolla ainus, ei tea) ja nagu ikka – vaade on hingemattev. Puhas vesi kõrgete mägede vahel, kaljud ja läbi vee paistev põhi (millal te viimati mõnes Eesti veekogus rannahooajal pärast nelja sammu põhja nägite?). Rentisime vesiratta ja veetsime ülivahva tunni järvel.

Tagasiteel tegime peatuse samanimelises külas. Alustuseks jalutuskäik ja paari ülivahva maja leidmine, seejärel kohalik keraamikapood. Viimasest saime ka soovituse õhtusöögikoha valikul. Ja pettuma juba ei pidanud! 3km külast väljas asus taverna, mida pidas Maria. Perenaine ei saanud inglise keelest mitte sõnagi aru kuid kõik jutud said aetud. Tema enda valmistatud salat, jänes, lammas ja Mousaka lihtsalt vaimustasid! Kui keel oleks suus lahti, siis mul seda enam ei oleks, see oleks alla läinud:)

Tagasiteel oli teel mingi õnnetus ja vastavalt kohalikule traditsioonile keegi ümbersõidu korraldamise või suunamisega ei tegelenud. Pärast väikest ekslemist ühes oliivisalus ja kõhklust kütuse jätkumise osas jõudsime siiski koju.

Reedel külastasime Iraklioni ja selle turgu, ostsin pisut nänni. Võrreldes teiste linnadega Iraklion mingit erilist muljet ei jätnud.

Reede pärastlõuna ja laupäeva hommik olid taas Hersonissose rannale, päikesele, merele. Taevalik!

Laupäeva õhtul käisime „Kreeka õhtul“. Pärast pea tunnist bussis loksumist (kuna kokku korjatakse inimesed erinevatest hotellidest) jõudsime ühte väikesesse külla. Esimene punkt – Raki ja suveniiripood. Seejärel liikusime ülisuurde sööklasse, mille keskel lava. Varem oli olnud siin buffet toitlustus kuid ka siia on jõudnud kokkuhoid. Toitu anti jaopärast ja see jagu oli üpris väike. Kogu söögiaja vältel toimus laval peamiselt tantsust koosnev kultuuriprogramm. Rahvatantsud olid täitsa toredad, tantsuetendused kohati pisut turistikad. Orffi muusika antiiktseremoonial? Üldiselt oli programm täitsa vahva, tõsi, kõht jäi tühjaks.

Õhtu jätkus rannaäärses baaris. Meiega ühines kaks äsja Kitise lõpetanud noort näitlejat Moskvast. Mõne Cuba Libre ja vesipiibusõõmu ääres sai siis seal Vahemere ääres maailma parandatud:)

Pühapäeva hommikul veel viimane kohv lemmikpaigas ja taas Chania poole teele. Muide see lemmikkohvik – üks vähestest paikadest Hersonissoses (vähemalt meie teisi ei leidnud), kus istuvad päris Kreeka vanamehed ja mida peab samuti päris Kreeka vanamees. Päris koht! ... kõigi nende turistikohtade ja poodide vahel, kus sa saad osta endale 3 Bossi lõhna ainult 10 euroga ja müüja on valmis Sulle vanduma ei tea mille nimel, et loomulikult on need originaalid, ära tule solvama!

Teel Chaniasse külastasime veelkord Kourna keraamikapoodi ja käisime Maria tavernas lõunal.

Seoses selle savitöökojaga ka üks lugu: Seal müüdi keraamikat, mis pidi olema absoluutselt unikaalne, kohapeal toodetud jne... Mõned tunnid edasi leidsime Chaniast poe, kus müüdi absoluutselt autentseid tooteid ja müüja oli absoluutselt veendunud, et neid valmistab tema vanaisa sealsamas tagatoas. Selliseid asju saab ainult sellest poest ja need on absoluutselt unikaalsed!

Nagu mainitud, jõudsime Chaniasse. Eelmise korra segane ja mitte just vaimustunud mälestus sai hoobiga pühitud – seal on tohutult kaunis vanalinn koos imearmsa lahesopi ja kaldapealsega. Taas kohvikud, meri ja päike – super!

Kuna Chania lennujaamas puudub pakihoid, olime sunnitud jätma oma pagasi rendiautosse. Sinna naastes oli minu kohver läinud. Autosse oli lihtsalt sisse murtud ja esimene kättejuhtuv pagas kaasa haaratud. Õnneks olid teised alles! Kaotus – must pesu, mõned raamatud, kingitused, väike arvuti ja mis peamine – Pass. Ma küll eriti ei usu sellistesse asjadesse aga varas oli kaasa võtnud ka kohvris olnud ikoonid, seega hästi tal vist ei lähe. Niisis, unustasin oma passi kohvrisse ja see läks oma teed. Pärast lühikest mõttepausi ja bussijaama avalikku internetipunkti helistasin Välisministeeriumi infotelefonile. Bussijaamast edasi politseisse, kus mulle anti suht naljakas paber varguse kohta ja edasi lennujaama. Muide politsei oli päris vahva! Paljundusmasinat neil vist ei olnud, igatahes täitsin avalduse läbi kopeerpaberi. Loomulikult oli alumine leht võrreldes pealmisega paigast ära ja seetõttu oli mulle antud alumine leht (mis täitis ka tõenid rolli) täiesti loetamatu. Ilmselt sain lennukile tänu sellele, et lennujaama inimesed ie osanud nende paberitega mitte midagi pihta hakata.

... ja nüüd on kell 3.15 öösel, lendan Läti kohal ja 30 minuti pärast peaksime maanduma külmas Helsinkis. Vaimustav nädal Kreetal on lõppenud.

Tagasi jõudes algas esmaspäeval taas töö. Tõsi, seoses magamata ööga ja pika reisiga olin esimesed kaks päeva ikka väga kapsas. Paraku aeg ei küsi ja uued asjad olid ees. Tasapisi hakkasin liikuma Suvemängude lainele. Mõningad muud kontoritöö sebimised sinna juurde...

Kuu viimasel päeval toimus Linna Päevasid kokkuvõttev istumine ühes turismitalus, oli vahva. Õppisin vibu laskma ja enese üllatuseks ma sain isegi märklauale pihta! Õhtul tuli ka väike ootamatus – tekkis vajadus sõita järgmisel hommikul Helsinkisse.

Hommikul enne kuute! (minu jaoks müstiline kellaaeg) võttis Marko mind peale. Päev Helsinkis möödus peamiselt ringi sahmides, lisaks väike shoping ja väga vahva õhtu kohalikega. Järgmise päeva hommikul sõitsin esimese laevaga Tallinna. Kuna Tallink oli täis, sõtsin esmakordselt Eckeröline laevaga. Kõige kirkam elamus oli vist DJ Vesku retodisko. Andke mulle nüüd andeks võibolla väike õelus aga see oli ikka naljakas!

Nimelt oli tegemist sellise aastates 50+ ja kaalus 100+ Edgari prillisdega härrasmehega, kes pani mängima erinevaid ABBA lugusid. Ühel hetkel haaras ta mikrofoni ja hakkas kõva häälega kaasa laulma, tehes sealjuures üpris energilisi tantsuliigutusi mikrofonijalaga ja ilma. Publik peamiselt vedeles diivanitel ja oli üpris äraootava näoga. Kirja on seda raske panna aga tegelikult oli nats naljakas küll:)

Pühapäeval sukeldusin lõpuks ka Laulupeo tegemistesse. Hommikune rongkäik läks suhteliselt uniselt mööda aga platsile ma jõudsin. Kohtusin seal päris mitme sõbraga ja esimene pool möödus mäenõlval kontserti kuulates. Üldmulje oli päris tore, kuigi mõned asjad nei töötanud vist päris nii, nagu oleks pidanud. Teine pool kontserdist möödus laval: Segakoor, Rokikoor ja ühendkoor. Kuna mingist hetkest alates läksid kõik lood kaks korda, venis laval olek päris pikaks. Üldiselt oli ju tore aga paraku sellist tunnet, nagu eelmisel noortepeol, ei tekkinud. Kõik laulsid, korralikult, noodist ja hästi aga.... ainult Mesipuu, mis oli kavaväline aga tuli ikkagi laulmisele, tekitas pisut soojema tunde. Aga võibolla on tegemist ka küllastumusega koorimuusikast? Ei tea... Päeva lõpuks olin igatahes laip ja muuhulgas ka näost absoluutselt ära põlenud. Aga üldiselt oli ju tore!

Uus nädal möödus peamiselt Suvemängude ette valmistamise laines. Reedesele avamisele ja rongkäigule eelnes ikka metsikult palju ebamäärasust ja jama aga lõpptulemusena kõik lahenes ja inimesed paistsid rahul olema. Lõpptulemus oli kõrvaltvaatajale ja külalisele loodetavasti kena ja asjad toimisid nii, nagu peab!

Laupäeva hommikul sõitsin Lüganusele – Kihelkonna laulupäev. Üldiselt läks kõik kenasti. Koor tuli järgi ja kõla oli ka täitsa OK. Ilm pidas ka kuni viimase looni. Juhatasin Mesipuud ja hakkas vaikselt sadama... Selline soe ja armas üritus oli.

Lüganuselt edasi Mäetagusele, kus Kirderannikuga osalesime Mõisapäeval. Ilmselt siiani parim esinemine selle kooriga. Kõik oli kuidagi ajastatud – koori konditsioon, saal ja emotsioon. Super! Polegi vist ammu niipalju positiivset tagasisidet saanud.

Õhtul oli Suvemängude pidu Rahvamajas. Senise elu kõige pikem pisu vist... segasime oma peoga Rahvaaias toimunud etendust ja sellest tulenevalt oli väga palju keerulisi hetki ja emotsioone. Õnneks sai see kõik siiski läbi ilma suuremate põrkumisteta ja elu läks taas edasi. Hilisõhtu venis pikaks. Kuna minu jaoks oli üritus laias laastus läbi, algas pidu ja see oli vahva. Pühapäev oli konkreetne vegeteerimine:) Õhtul käisin viimasel NOOR EESTI etendusel. Laias laastus meeldis, kuigi kohati jäid asjad segaseks. Ilmselt oli põhjuseks ka enda nõrk eeltöö ja eelteadmised. Kohati nõudis lavastus publikult siiski üpris avarat taustateadmist. Aga üldiselt oli siiski tore!

Uus nädal tõi taas töö. Mitu asja on pooleli ja sebimist on piisavalt nii töö kui ka isiklikul alal. Olen ära teinud ühe päris suure otsuse aga hetkel on see kõik alles ettevalmistavas faasis, seega sellest rääkida on vara.

Neljapäeval käisin Kukrusel VABRIKUTÜDRUKUTE kontrolli vaatamas. Üldmulje oli hea, kuigi vaimustust ei tekkinud. Võibolla oli asi ka selles, et tegemist oli kontrolliga aga jäi pisut toores mulje. Ka reedene õhtu sai kunstiga sisustatud – Sakal oli kontsert NORDIC VOICES. Jaana sõitis, seega saime me I.-ga ka pisut veini juua ja oli ülitore! Kõigepealt õhtusöök mõisa restos, seejärel kontsert ja lõpuks minu jaoks kõige toredam osa – matk rannas.

Eilne päev möödus Kundas, kus olin päevajuht. Vahelduseks on tohutult tore olla üritusel konkreetse osalise, mitte üldkorraldaja rollis. Kõik laabus kenasti ja hiljem tuli ka pisut positiivset tagasisidet, seega oli bro! Hetkel istun Lindakivi Kultuurikeskuse fuajees ja ootan miskitsuguse Galakontserdi algust. Olen taas oma Ukraina tüdrukutele saatjaks...