Sõprade initsiatiivil sain Tokyost välja, Osakasse. Alustan jällegi internetist (Wikipedia) teksti virutades:
Osaka (jaapani keeles 大阪市) on üks Jaapani kolmest suuremast linnast. Oma 2,7 miljoni elanikuga 2020. aasta rahvaloenduse andmetel on see suuruselt teine suurlinnapiirkond Jaapanis ja maailma suuruselt 10. linnapiirkond.
Osaka on traditsiooniliselt Jaapani majanduskeskus. Kofuni perioodiks (300–538) oli sellest kujunenud oluline piirkondlik sadam ning 7. ja 8. sajandil oli see lühikest aega keiserlik pealinn. Osaka õitses jätkuvalt Edo perioodil (1603–1867) ja sai tuntuks kui Jaapani kultuuri keskus. Pärast Meiji restauratsiooni laienes Osaka oluliselt ja läbis kiire industrialiseerimise. 1889. aastal loodi Osaka ametlikult omavalitsusena. Ehitusbuum kiirendas rahvastiku kasvu järgnevatel aastakümnetel ning 1900. aastateks oli Osaka Meiji ja Taishō perioodide tööstuskeskus.
Osaka on Jaapani suur finantskeskus ja seda peetakse üheks Jaapani kõige multikultuursemaks ja kosmopoliitsemaks linnaks. Linn on koduks Osaka börsile ning selliste rahvusvaheliste elektroonikaettevõtete peakorteritele nagu Panasonic ja Sharp. Osaka on rahvusvaheline uurimis- ja arenduskeskus ning seda esindavad mitmed suuremad ülikoolid, eelkõige Osaka ülikool, Osaka Metropolitani ülikool ja Kansai ülikool.
Esimeseks kohalikuks elamuseks olid kreemisaiad - raudteejaamast väljudes tänavanurgal küpsetas poiss kalakujulisi saiakesi. Otse ahjust, vähese saia ja rohke keedukreemiga. Ideaalne!
Aga kui nüüd see kriitikasööst kõrvale jätta, siis tegelikult oli väga lummav näitus. Nii palju fantastilisi detaile, täpsust ja samas ka massiivselt mõjuvat visuaali - imetlusväärne.
Üks peamisi vaatamisväärsusi ajalooliste ehitiste nimekirjas on Osaka loss. Hiigelkõrge jaapanipärase arhitektuuriga tornjas maja, mis on ümbritsetud pargi, massiivse kaitsemüüri ja vallikraavidega. Väljast ajalooline, seest pigem 1970.-80. aastaid meenutav betoonmuuseum. Väljapanekuga tutvumine oli üsna väsitav, kuna esiteks oli seal võrdlemisi kitsastes oludes väga palju inimesi, teiseks väga kirju väljapanek, milelle on lisatud hulgaliselt häält tegevaid videosid - kõik see kokku on üsna väsitav. Aga lõpuks üles jõudnud, oli see matk muidugi pingutust väärt - suurepärased vaated kogu linnale.
Pealelõuna veetsime lossikõrvasel katusel. Alguses oli seal restoranis jube palju segadust (nagu ikka Jaapanis, väga sõbralikud ja südamest naeratavad teenindajad, kes ütlevad küll iga asja peale maheldalt "yes-yes", aga tegelikult ei saa kumbki osapool mitte midagi aru). Lõpuks kõik laabus: lauda toodi toit, laua kõrvale lohistati grill, millel saime ise liha ja kala küpsetada, klaasid täitusid, päike paistis. Lisaks veel suurepärane seltskond ja valem mõnusaks pärastlõunaseks äraolemiseks ongi olemas!
Kui nüüd väke isiklik põige teha, siis söömast tulles tutvus mu otsaesine ka Osaka teemeistrite toodanguga. Olime teel linna, taamal oleva ülekäiguraja fooris hakkas vilkuma roheline tuli ja otsustasin ikka üle joosta. Oma suurepärasest ideest tiivusatuna ei märganud ma ette sattunud umbes põlvekõrgust barjääri, jooksin sellele otsa ning tutvustasin oma otsaesisele üsna jõuliselt, mida tähendab asfalt.
Õnneks midagi traagilist ei juhtunud - pisut verd, mõned jahuavad kompressid ja abistavad salvid, umbes paar nädalat saan Quasimodona jaapanlasi ehmatada (kuna sinikad peavad kõik värvid korralikult läbi käima) ja on lootust, et sellega see avantüür lõppeb. R. ja T. olid muidugi parimad inimesed, kellega koos selline asi võiks juhtuda - see põhjalik ja professionaalne hoolitsus, mis mulle osaks langes, muutis isegi sellise tobeda vahejuhtumi pigem toredaks äparduseks.
Päevased läbielamised ei takistanud meid muidugi Osaka ööellu sukeldumast. Jahutav kompress alla, peapaelaks seotud puhv pähe ja minek!
Umeda Sky Building Kuchu Teien Observatory on Osaka pearaudteejaama juures olev mitmest tornist koosnev kõrghoone, mida tasub kindlasti külastada. Esiteks mõjub väga mõnusalt hoone lähiümbrus - kogu linnaruum oma pisikeste parkide, rohke roheluse ja lillede ning veesilmadega on väga rahustav ja mõnus. Ja siis muidugi torn ise - jällegi imelised vaated. Lisaks veel ka hoone arhitektuur. Kõik seee kokku on kahtlemata külastamist väärt.
Kindlasti tasub uidata ka Tsutenkaku torni piirkonnas. Väidetavalt on tegemist 20. sajandi alguses Pariisi järgi disainitud piirkonnaga. Ei piirkond ega torn ei meenuta küll grammigi ei Pariisi ega Eifelit, kuid külastusväärne on paik sellele vaatamata. Väga autentsed, natuke nostalgiiahõngulised kaubatänavad annavad sealsele olustikule omamoodi puudutava võbeluse.
Niipalju mahtus siis sel korral Osakasse. Paari nädala pärast tulen siia juba järgmiste külalistega ja kuna neil on hoopis teised huvid, siis tõotab taas tulla huvitavaid külastusi täis aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar