Reedesesse õhtusse mahtus veel kooriproov Oonurmes ja õhtul koju jõudes olin taas suhteliselt kapsas valmis. Saabus laupäev varase ärkamise, hommikuse kooriprooviga ja lõunase dirigentide seminariga Tallinnas. Sealt koju jõudes vajusin voodisse ja lihtsalt magasin paar tundi. Õhtul sai sel aastal juba teine vein käima pandud (aitäh, T.-le mahlateo eest!), oma koduste likööridega mässatud ja üldse – oli sel õhtul köögitsoonis kohutavalt asjalik.

Tänane hommik algas sõna otseses mõttes kuldses sügises. Kuldne päike säras värvilistel puudel, õhk oli karge ja selge. Armas sügisene Eesti. Ja siis inimesed… Ma ei ole varem väga kooseluseaduse teemadel sõna võtnud aga tänasest meeleavaldusest Toompeal olin tegelikult üsna häiritud. Ma ei tea, miks ma sinna tegelikult üldse läksin – oli see uudishimu või mingi teatud masohhism, igatahes sammusin selles kuldses sügispäikeses ka mina nõlvast üles koos mitmete teistega.

Kohale jõudes sain aru, et siin ei ole võimalik lihtsalt olla. Esimene ja vist kõige enam häirinud asjaolu oligi see, et MA PIDIN VALIMA POOLE. Neil tundidel ei olnud sellel platsil ruumi aruteluks ja argumentideks, oli vaid jagunemine „meieks“ ja „teieks“. Ja see on ka esimene etteheide SAPTK-i inimestele – olukorras, kus seoses pisut äreva välispoliitilise situatsiooniga maailmas peaksime püüdma maksimaalse sisemise rahvusliku ühtsuse poole eksisteerib seltskond, kes külvab mingit kummalist rahvuslikku vastuolu ja vaenu.

Kuigi mulle põhimõtteliselt ei meeldi igasugune mõttelage trampimine loosungite ja lippudega, siis tol hetkel tekkis minust vist isegi teatud trots. Igatahes läksin ja seisin vikerkaarelipu all oleva väikese seltskonna juurde. Järgmisel hetkel hakkasin märkama oma tuttavaid „vastasleeris“. Seal oli inimesi, kelle puhul nende agressiivsus ei olnud mulle üllatuseks aga oli ka inimesi, kelle puhul oleksin eeldanud avaramat pilku. Loomulikult on neil õigus olla vastu kooseluseadusele aga kallis lugeja, kes Sa nüüd mind võib-olla tahad minu pattude pärast kividega surnuks loopida – oled Sa selle eelnõu üldse läbi lugenud ja sellest aru saanud? Paraku jääb mulje, et enamus inimesi tugineb ainult SAPTK-i tõlgendustele. Ma ei saa põhimõtteliselt aru, mis muutub minu elus, kui kusagil ammu koos elavad Marta ja Minna või Mart ja Mikk saavad oma kooselu ka ametlikult registreerida? 21. sajandil ei pea vist olema psühholoog mõistmaks, et vikerkaarevärviline plakat ei muuda heteroseksuaalset inimest homoseksuaalseks ja vastupidi, vaatamata ühe sportlase arvamusele ei muuda palvetamine homoseksuaalset inimest heteroks. Ühel hetkel ma vist isegi üllatusin selliste mõtteavalduste peale aga täna sain ma aru, et sellel ei ole absoluutselt mitte mingisugust mõtet. Niisamuti nagu me ei saa ise sündides valida oma sugu või orientatsiooni, ei saa me kahjuks valida ka seda, kas ja kui palju me mõtelda ja mõista suudame.

Tulles tagasi nende tuttavate juurde… Eelmisel nädalavahetusel ütles ühel isamaalisel sündmusel üks erukindral, et sõjas paljastub inimeste tõeline loomus. Ma ei püüagi seda tänast palagani üle dramatiseerida kuna millekski muuks kui palaganiks ma seda nimetada ei taha aga igatahes õnnestus SAPTK-il luua teatud lõhe minu ja nende inimeste vahel sellel platsil. Kas pole irooniline, et Kristlikku armu ja mõistmist kuulutav seltskond suudab külvata nii palju viha, vastandumist ja kurjust. Inimeste arusaamad kooselust on erinevad ja ma ei väidagi, et me peame alati jagama ühiseid väärtuseid aga põhimõtteliselt ei saa ma aru, miks peaks üks Jumalasõna kuulutav seltskond muutuma nii õelaks, sapiseks ja kurjaks.

Justnimelt kurjus oli see, mis minu meelest kogu sellelt platsilt õhku vibreeris. Põhimõtteline vastandumine. Ja oleks sellel vastandumisel siis kasvõi mõni mõistlik argument… Lihtsalt lahmimine. Ilmselt oli Toompeal sel hetkel ka mõni mõistlik inimene kuid kahjuks ei õnnestunud kohtuda. Vahetasin mõned laused vaid tobedaid stampväljendeid lajatavate inimeste ja muidu pimesi Piibliga vehkijatega. Kusjuures ma olen enam kui veendunud, et suurem osa nendest inimestest ei ole Piibli pealkirjast kaugemale jõudnud. Vastasel juhul on mul raske uskuda sellist vaimupimedust, mis mulle vastu vahtis. Alustame kasvõi sellest, et üks intelligente inimene ei tunne vajadust võhivõõraid ebatsensuursete väljenditega sõimata. Aga see selleks, eks igaühel meist on oma moraal. Inimestel on õigus vabalt oma arvamust avaldada aga ausalt öeldes kardan mina selle „lilla revolutsiooni“ asemel hoopis rohkem seda, kui võimul peaks olema selline pehmelt öeldes kitsaste vaadetega (jah, ma nüüd vabandan aga kohati ikka väga madalalaubaline) seltskond. Asi ei ole seksuaalsetes eelistuses, asi on põhimõttelises rumaluses.

Kui Venemaal ignoreeritakse mõnda väikerahvust, surudes neile peale šovinistlikku suure vene rahvuse mentaliteeti, vangutame me pead ja viibutame näppu – kuigi see rahvakild moodustab kogu riigi rahvastikust heal juhul midagi poole protsendi laadset, on see ikka kole küll. Järgmisel hetkel on meil Eestis mõneprotsendine vähemus, kes ei tahab seda, et neil oleks võimalik oma reaalne eksistents kuidagimoodi seadustada, tagamaks lihtsustatud asjaajamine näiteks ühe poole haiguse puhul ja me leiame, et see on ülejäänud 95% tohutu diskrimineerimine. Loogiline! Sama jabur on arvata, et teema vältimine muudab selle olematuks. Läbi ajaloo on inimesed koos elanud, olgu siis erisooliste või omasooliste parteritega. Uskuda, et kooseluseadus muudab inimesed homoseksuaalseks on sama madalalaubaline nagu kunagine uskumus, et küüntest keep muudab inimese nähtamatuks.

Selle sama Venemaa vähemusrahvuste mõtte juurde võiks tuua teisegi näite. Üks mu tuttav esines täna FB-s mõtteavaldusega, et Riigikogul oleks aeg rahva arvamust küsida ja referendum korraldada. Homoseksuaalseid inimesi on ühiskonnas 5-7%. Seega võin üsna kindlalt väita, et umbes 90% ühiskonnast ei ole nende inimeste tundeelust tõsiseltvõetavat ettekujutust. Tõmmates meelevaldse paralleeli võiks ju siinkohal väita, et ka näiteks maride saatuse üle võiks korraldada üle-Venemaalise referendumi. Seesama müstiline jõud nimega rahvas otsustaks, kas vähemustele on vaja autonoomiat ja kultuurilist eristaatust või mitte. Mis te arvate, milline oleks tulemus?

Viimane näide oli lihtsalt meelevaldne mõttekäik referendumi subjektiivsuse kohta. Ma ei arva, et kõigile vähemustele peab alati vastu tulema kuid olen veendunud, et iga vähemuste poolt algatatud soovi tuleb koos argumentidega kaaluda. Kooseluseaduse puhul räägime me täna reaalselt koos elavate inimeste vahel sõlmitavast notariaalsest kokkuleppest, mis muudab nendevahelise suhtlemise seadusandlikul tasandil lihtsamaks. Ma ei saa aru, mil viisil muudab selle de facto toimiva elu de jure kinnitamine meie ühiskonnas elavate inimeste igapäeva?

Tänase miitingu alguses laulis Raimondo (oli vist selle poisi nimi) lugu „Mis värvi on armastus“ ja seal leiduvat fraasi: „Kes seda teab?“. SAPTK igatahes teab, milline üks armastus olema peab. Kogu see „õige Eesti pere“ lugu kõlab juba pisut nagu „puhta Aaria rassi loomine“. Eriti irooniline on siinjuures see, et platsil olnud vene rahvusest inimesed sõimasid muuhulgas homoseksuaale ka fašistideks. Ilmselgelt neist keegi minu kirjutist ei loe aga siiski, lubage meenutada – natsionaalsotsialistlikul Saksamaal oli homoseksuaalsus keelatud ja karistatav, niisamuti nagu Nõukogude Liidus. Kumbki neist riigikordadest ei tunnistatud erinevalt demokraatlikest põhimõtetest inimese õiguseid vabadele valikutele. Kuhu liigume meie?

Ja kui nüüd pisut polemiseerida selle üle, milline oleks ühiskond ilma homoseksuaalsete inimesteta, siis…. Vaadake ringi oma raamaturiiulis (või selle puudumisel minge lõpuks raamatukokku), filmriiulis ja mõnes kunstisaalis, tutvuge silmapaistvate isikutega maailma kultuuriloos, poliitilises ajaloos ja lõpeks tehke revisjon ka oma isiklikus tutvuskonnas. Tõmmake maha sealt kõik, kes SAPTK-i arvates ei esinda traditsioonilist perekonda ja tulemus – mina küll sellises maailmas elada ei tahaks.

Viimase lõigu peale oleks ma ilmselt neilt inimestelt saanud vastuseks mingi primitiivse (vabandust!) lällamise pedofiilia ja zoofiilia teemadel. Kui keeruline on mõista, et kooseluseaduse puhul on tegemist kahe inimese vaba valiku ja omavahelise kokkuleppega? Eelpool mainitud võrdlused on sama primitiivsed nagu teatud poliitiliste jõudude jauramine selle üle, et eestlased on fašistid.

SAPTK-i üheks suurimaks kilbiks on lapsed. Lapsed, kellele ühe meeleavaldusel osalenud mehe sõnul hakatakse juba lasteaias homopropagandat tegema, ei jäeta rahule ka koolis jne. Esiteks – rõhuv enamus Eesti õpetajaskonnast on naised, kes on pärit heteroseksuaalsest abielust ja sellest vähesest 5% homoseksuaalsetest inimestest ei saa mitte kunagi piisama selleks, et teha propagandat. Aga mitte see ei ole peamine – peamine on tegelikult see, millise jälje võib jätta ühe lapse psüühikale see, kui ta ühel hetkel avastab, et tema vanemad on loosungitega „minge kappi tagasi“ Toompeal? Või on kogu see tänane seltskond Parlamendi ees tõesti nii naiivne ja usub, et nende sugulasteringis ei ole ühtegi gayd?

Lõpeks tahaks öelda, et mind ei huvita, kellega elavad minu sõbrad või minu küla inimesed. Mulle meeldiks, et nad oleksid õnnelikud ja saaksid vajadusel omad asjad ka riigi ja seaduse silmis võimalikult mugavalt ja lihtsalt aetud. Mul on sügavalt ükskõik, kas minu töökaaslased ja alluvad lähevad õhtul Peetri või Maie juurde kuna minu ainus soov ja lootus on, et nad teevad oma tööd professionaalselt. Mind ei huvita, kas mind teenindav müüja läheb õhtul koju sama- või vastassoolise partneri juurde. Ja ma ei saa ka aru, miks see peaks kedagi teist huvitama.