Möödunud päevade erinevad emotsioonid sõidavad läbi ja üle nagu kiirrongid mõnest suurlinna vaksalist. Ma ei tea, kui palju sellest praegusest minu peas mässavast ebastabiilsusest on tingitud mingitest reaalsetest oludest ja kui palju on see kõik pelgalt minu ettekujutuse vili. Eks ta vist vahel kipub ka nii olema, et kui olen endale mingi idee pähe võtnud, siis ei suuda ma sellest enam lahti lasta enne, kui olen ta lõpuni sodiks kruvinud. Vahel on selle kruvimise tagajärjeks idee enda tolmuks haihtumine, vahel aga mõni suurem või väiksem kannapööre minu elus. Eks näis!

Kõige rohkem häirib mind ennast vist see, et ma ei suuda enam väikestest asjadest rõõmu tunda. Olen inimesega pigem ametlikult külm kui vahetult soe, paljudega lausa kuri. Ja samas ei suuda ma seda hetkel ka kuidagi muuta. Ma kohe ei teagi…. Keskeakriisiks on nagu veel vara?

Lisaks igapäevasele tööle sai sel nädalal õunad ära korjatud ja tänu T.-le on ka esimesed 30l ilusti soojamüüri ääres mulksumas. T. lubas, et tuleb veel lisa! Tänu vanavanematele sai ka aed pisut rohkem saabuva talve ette jaoks ette valmistatud, seega ainelisel tasandil peaks vist kõik jälle hästi olema. Või?

Teisipäeval toimus Laulu- ja Tantsupeo tänuüritus (või siis tänupuudutus, kui soovite) Lääne-Virumaal. Ausalt öeldes olen kogu sellest protsessist vist selleks korraks pisut üle väsinud. Ja seesama väsimus koostöös antud postituse esimese lõiguga on muutnud kogu selle loo minu jaoks kuidagi liiga pehmeks. Aga iseenesest on idee ju tore!

Täna algas Pärdi Pidunädalate tantsuetenduse reaalne planeerimisprotsess. Eks siis järgmise aasta septembris näeme, mis sellest kõigest välja tuli.