Taaskord on üks nädal läbi jooksnud. Umbes nii olen vist juba ei tea mitmendat korda alustanud. Ma ei tea, kas endast välja kirjutamise, rutiinitäitmise või mõnel muul põhjusel, aga panen taaskord nende päevade kohta siis üht-teist kirja. Postitused on taas jäänud üha harvemaks aga võib-olla polegi tarvis kogu aeg siin pläkutada.

Esmaspäev ja teisipäev kvalifitseerusid vist täiesti tavapärasteks tööpäevadeks. Suurem osa ebameeldivatest võlgadest on tasapisi likvideeritud ja võib minna edasi uute asjadega. Kunagi jäävad ka nendest alles vaid tülikad sabad ja nii see kõik keerleb ja pöörleb. Jääb vaid lootus, et kõigest sellest muutub midagi ka paremaks või saab vähemalt hoitud. Olen viimasel ajal vist liiga palju mõelnud sellele, et mis sest kõigest saab... St mingisuguseid kokkuvõtted peab muidugi tegema aga viimasel ajal on see sisejuurdlus muutunud kuidagi massiliseks. Võib-olla on periood lihtsalt selline.

Pärast kolmapäevast jooksmist (kolmapäevad saavad mul nüüd vist kuni poolaasta lõpuni olema totaalsed maratonid) pakkisin asjad ja olin neljapäeva hommikul peaaegu (!) õigel ajal linnavalitsuse hoovis – algas sõit Kuressaarde. Õigupoolest olin juba arvestanud sellega, et ma ei osale nimetatud delegatsioonis. Ma ei tea, kas olin tõesti välja jäänud unustamise tõttu või jäi kohti lihtsalt üle aga igatahes olin ma nüüd siis bussis. Ja ega sel kõigel lõpeks suuremat vahet olegi.

Pikad bussisõidud on vastikud aga kohale me lõpuks jõudsime. Pärast tavapärast „kes kellega tuba jagab“ elevust (millest ma ausalt öeldes pole mitte kundagi aru saanud) liikusime esimesele lõunasöögile ja sealt edasi linnavalitsusse. Järgnenud presentatsiooni käigus pidime korduvalt tõdema, et meie mured ja rõõmud on väga sarnased. Esitlusele järgnenud volikogu istungil oli samuti rõõm tõdeda, et mitte ainult meil ei ole alati nii…

Viimane sapp oli võib-olla pisut ülearune aga noh, ei hakka kustutama ka. Õhtusöögi vältel sai loodud mõned uued (ja loodetavasti ka parimas mõttes „kasulikud“) kontaktid, seejärel tutvusime teatud määral ka Kuressaare ööeluga. Kõik lõppes öises (õigem termin oleks vist isegi varahommikuses) lossipargis. Umbes täpselt neli tundi peale magama minekut olime taas rivis.

Reedene päev oli kohutavalt infotihe. Külastasime erinevad kultuuriobjekte, vahetasime ideid ja kogemusi. Teatud mõttes oli heameel taaskord tõdeda, et ühised on nii rõõmud kui ka mured. Ja paraku pidime kohati ka tunnistama, et nii mõnegi mure lahendamise eest võiks kellelegi suuremat sorti preemia välja anda kuna lahendusi lihtsalt ei ole. Või siis on need meie kõigi eest nii hästi varjatud, et meie lühinägelikud silmad neid ei märka. Pärast poolepäevast sisutihedat pingutust oli kodutee igatahes eelmise öö nappust arvestades üsna keeruline.

Muuhulgas sain vahepeal oma perearstilt ka diagnoosi oma kõikvõimalik testide kohta. Olen põhimõtteliselt veel kõlbulik, kuigi mingi healoomuline koll mul kurgust siiski tuvastati. Mulle vähemalt lubati, et tabletikuur lõpetab selle pahalase elu mu kurgus.

Laupäeva hommik möödus kodu koristades ja seejärel saabusid kallid külalised. Tavapärane vestlus ja muidu armas olek – klassika. Otsustasime sel korral väljas süüa, sellest kujunes üle pika aja üks elamus selle sõna kõige huvitavamas mõttes. Nimelt otsustasime külastada hiljuti minu kodu lähedal avatud Aluvere šašlõkibaari. Ruumi sisse astudes võttis meis vastu kõrvulukustav tümps Läti muusikakanalist. Meie küsimuse peale, et kas sülekoerad võivad meil kaasas olla, saime peale väga pikka mõtlemist vastuse, et kui nad häält ei tee, siis jah. Me polnud veel saanud normaalselt maha istuda, kui kõrvallauas algas üsna lärmakas arutelu meie rahvuse, keele, riiete, käitumise ja orientatsiooni üle. Ühel hetkel siis üks nendest õlut lürpivatest pigem keskealistest ja üle selle meestest tuli küsima, et mis rahvusest me oleme. Saades vastuseks, et meie hulgas on ka üks sakslane, lendasid lauas kommentaarid a´la „ku…di fritsud“ ja "polegi ammu kakelda saanud". Nojah, üks meie seltskonna liige siis teatas neile, et pole vaja nii kõvahäälselt kommenteerida, saades vastuseks, et nemad räägivad seal täpselt nii kõvasti kui nad tahavad. Pisut hämmastav oli see, et tegemist oli pigem 40+ meestega, mitte mingite nolkidega. Saaga jätkus….

Vahepeal oli üks koertest laua all pisut niutsunud ja ettekandja teatas, et kui koerad niutsuma hakkavad, peame meie välja minema. Seepeale lahkusime siis kõik. Mind ei häiri see, et meile heideti ette koerte niutsumist. Küll aga ei suuda ma aru saada suhtumisest, kus häirivaks on niutsatus, mida pole põhimõtteliselt kogu selle Läti popi ja kõrvallaua jorsside jauramise taustal isegi kuulda. Ja siis ka äriline mõtlemine – Sulle astuvad sisse kuus inimest, kes ilmselgelt tahavad süüa ja juua ja Sa lihtsalt saadad nad minema. Aga noh, mis seal ikka, ettevõtjal on õigus oma kliente valida. Tulime Rakverre kodusesse Art Café-sse, sõime kõhud kenast täis (tegelikult isegi vist rohkem kui vaja:)) ja päev oli taas korda läinud.

Õhtul meie kohaliku lehe veebiväljaannet sirvides jäid prevaleerima kaks küsimust: kas me tõesti ei julge enam poliitilisel tasandil olla niipalju julged, et öelda „ei“ ja kas virin on meie rahvussport? Ma saan põhimõtteliselt aru sellest, et ajakirjanduse ülesanne on juhtida tähelepanu meie elu kitsaskohtadele aga ma ei taha nõustuda sellega, et kirjutama peab vaid probleemidest. Kõik probleemsed küsimused on leidnud kajastust, paraku näiteks ei ole leidnud kajastust ükski suvine Rahvaaia sündmus vaatamata sellele, et neis kahel suuremal osales üle 1000 inimese. Siinkohal pean muidugi ka tunnistama, et ma ei suuda sellest ilmselgelt objektiivselt rääkida, kuna olen selle kõigega liiga palju seotud.

Pühapäeva hommik möödus Lüganusel koorijuhikohuseid täites ja pärastlõunal sai minu jaoks läbi üks väga pikk projekt – linastus Jaanus Lekki film „Rakvere romaan – ajalooline tõde või kirjaniku fantaasia?“. Olles ise teatud mõttes tellija rollis, ei ole vist paslik asuda väga arvamust avaldama. Isiklikult võin vast siiski öelda, et mulle meeldis. Ja nüüd on taas hinges selline heas mõttes tühi tunne – midagi on taas valmis ja läbi saanud.