Esimene töönädal peale minipuhkust oli uskumatult kurnav, just vaimses mõttes. Reede pärastlõunaks suutsin endaga siiski teatud mõttes rahu sõlmida. Lõpuks jõudsin taaskord elementaarse tõeni, et me ei saa muuta asju, mis on muutumatud. Püüdma muidugi peab aga ühel hetkel peab vist ka ära tajuma hetke, mil võitluse vastane muutub tuuleveskiks. Lisaks igapäevastele pisut ruineerivatele töökohustustele mahtus õhtutesse palju alguseid…

Esmaspäeval oli mul esimene proov Solare noortekooriga. Tõsi, Eloga alustasid nad juba eelmisel nädalal. Seoses planeeritava Krakowi reisiga detsembris on ühelt poolt vastutus sel hooajal justkui suurem, samas teisalt on see ka rohkem jagatud. Seega kokkuvõtvalt saab loodetavasti olema tore hooaeg. Teisipäeval oli esimene proov Lüganusega – väga soe ja armas taaskohtumine. Saabuv hooaeg saab ilmselt olema pisut pingevabam kui eelmine. Samas kevadel tuleb kooril suurem juubel – eks siis näeme, mis ja kuidas. Kolmapäeval astus esimest korda klassi ette solfedžo õpetaja Keio. Päris naljakas tunne oli. Samas vähemalt sel esimesel päeval ma nautisin protsessi.

Ja siis järsku tuli neljapäev ilma ühegi „esimeseta“. Oli kohe pisut kummaline tunne. Reede lõunaks olin lõpuks jõudnud taipamisele, et tegelikult on mul ju täitsa tore töö. Tõsi, olin selleks hetkeks ka pingelisest nädalast läbi. Ilmselt ilma nende õhtuste boonuslugudeta oleks maailm olnud palju, palju mustem.

Laupäeval käisin Palamuse laadal. Metsikult palju inimesi, kes esimese veerandtunni jooksul suudavad ära väsitada, toredad kohtumised sugulastega ja päeva lõpuks uus köögilaud koos kohviveskiga – kokkuvõtteks vist päris hea saak. Pühapäeva müttasin kodus, tegeledes oma lagede, akende, uste ja aiamööbli talvekorteriks valmistamisega. Lõpeks veel trenn ja AQVA saunad ja läbi ta saigi. Homme algab septembri viimane täisnädal – aeg lendab üha kiiremini.