Sügise lõhn

Nädal on möödunud ühetasases labiilses töörütmis. Kõik hommikupoolikud on olnud üldjuhul asjalikud ja mõistlikud, pärastlõunad seevastu kuumasegased ja vaevavad. Teatava rahuldustundega võin öelda, et kõik „listis“ olnud asjad on tehtud ja seega võin nädalale rahuliku südamega joone alla tõmmata.

Teisipäeval sain vist kergemat sorti kuumarabanduse. Juba hommikul oli pisut imelik olla, see tunne õnneks vaikselt siiski taandus juuksuris olles, ilmselt aitas jaheda veega tehtud peapesu. Noh ja siis see algas… arvuti taha istudes käis tekst ringi, justkui oleks kuvar segi läinud, algasid peavalud ja muud rõõmud. Tulin koju ja heitsin voodisse. Engels ei suutnud sellega muidugi leppida, kuna tema oli ju terve päeva kodus maganud ja nüüd pidi tulema see aeg, kui me läheme koos aeda. Vaatamata tema niiske koonu nügimisele ja voodis ringi jooksmisele jäin siiski magama. Paari tunni pärast ärgates oli pisut kergem olla ja õhtune jalutuskäik pisut jahtunud õhus mõjus juba hästi.

Kolmapäeva hommikul magasin pisut sisse, kuid jõudsin siiski enam-vähem õigeks ajaks kokkulepitud kohtumisele. Ilmselt tänu suurele veetarbimisele ja korralikule lõunasöögile tundsin ennast taas inimesena. Õhtul olin võimeline isegi muru niitma.

Tänasele suhteliselt töisele hommikule järgnes pärastlõunane proov Tartus. Iseenesest oli see ju tore, kuigi põhimõtteliselt on mul raske mõista proovi, kuhu ma olen kutsutud kella viieks ja mis algab kell seitse. Aga see selleks, Tartu rütm ja kunstnike värk, elasin üle. Õhtul käisin veel õe juurest läbi ja taas koju.

Täna hakkas lõpuks vihma sadama. Kogu õhk on värske ja puhas, vähemalt tolm on nüüd hetkeks kadunud. Ja samas tundsin täna proovisaali avatud akendest sisse voolamas ka sügise lõhna. Hetkel oli see veel väga õrn, arglik ja vaevumärgatav kuid siiski, vaikselt andis ta juba märku, et ta on tulemas. Umbes nagu esimesed oktoobrikuised lumehelbed, mis küll veel ei alusta talve kuid siiski annavad aimu saabuvast.

Nädala kõige produktiivsemad ajad on olnud hommikud ja õhtud, kuumadest lõunatundidest ei maksa rääkida. Hommikuti olen saanud tööd teha ja hilised õhtud on jäänud iseendale. Elu ja olu üle järele mõtlemiseks, lugemiseks ja kirjutamiseks. Pikapeale võib sellise rütmiga isegi ära harjuda…

31.07.2014