Reedene hommik algas taas asiselt. Pärast tööelu kontekstis pisut keerulisi neljapäevased emotsioone oli hea ennast dokumentidesse matta ja mõistlik olla. Lõunast kadus selles kuumuses paraku viimanegi ajuraas peast ja kuna midagi karjuvalt pakilist ka ei olnud, läksime in corpore koju. Võtsin pisut päikest, tegelesin oma trepihalli seintega, jõudsin ka oma raamatuga pisut edasi ja nii ta siis läks. Õhtu lõpuks saabus tunne, et mõnus nädalavahetus on tulekul.
Laupäeva hommik oli tõeliselt pikk. Voodist välja sain vist üheteist ajal. Pärast sellist magamist otsustasin ikkagi asjalikuks hakata – puhastasin trepihalli seinad lõpuni, pesin korralikult ära auto ja jahmerdasin kõige muu kodusega. Hiljem käisime Artis päikese käes vedelemas ja üks kahest puhkepäevast oli taas vaikselt ära kulutatud - vaikelu raamatu ja võrkkiigega kogub tuure.
Kui nüüd korraks päevaplaanide kirjeldused kõrvale jätta, siis üldiselt on see juunikuu mulle vist ikka hästi mõjunud. Kogu mu üldine enesetunne on kuidagi kerge, helge ja ilus. Õhtuti magama minnes on viimasel ajal kuidagi hea olla, asjad tunduvad paigas olema ja vahepeal segi paisatud mosaiik tundub hetkel olema üsna normaalses raamistuses. Seda, millal puhub aknast sisse järgmine tuuleiil ja kõik taas segi paiskab, ei oska ma praegu veel öelda ja ega tahagi, see ei ole oluline. Oluline on see, et hetkel on ilus olla! Ma ei mäleta sellist tasakaalu juba pikka aega.
Nojah, ja siis see pühapäev. Hommik oli umbestäpselt sama hiline kui möödunud päeval. Ainus vahe seisnes selles, et nüüd oli mul reaalselt vaja mingiks kellaks kuhugile jõuda. Pärast hommikusi treeningharjutusi (muuseas, selles osas pean ma nüüd ikka pisut eputama ka, kuna olen suutnud juba nädal aega ennast iga nädal trenni tegema) ja pesu hüppasin autosse ja sõitsin Käsmu. Suvine kabel oma lämbuse, aknast sisse paistva päikese ja umbes kümnekonna inimesega teenistusel mõjus kuidagi soojalt ja koduselt, hea oli olla. Ja esimest korda elus ma vist nautisin muuhulgas ka seda, kuidas mu hääl seal kabelis kõlas. Ma loodan, et see ei saa nüüd ohtlikuks kuid koraale lauldes ja ennast kõrvalt kuulates oli mul esimest korda elus tunne, et see võib isegi tore olla. Püha edevus!
Käsmust tulin Rakverre, kus sai A. -ga paar tundi tööd tehtud ja seejärel Pangamajja kontserdile mindud. Piinlik tunnistada, aga sain kontserdil olla ainult esimese poole. Esiteks ei olnud ma kaheosalise kontserdiga ajaliselt arvestanud, teiseks suviselt soe ja kasvuhoonelik Pangamaja saal ja üldse… Häbi tunnistada, aga minu hetkeemotsioon ja olek ei suutnud enam seal paigal olla. Lihtsalt ei suutnud.
Jalutasin I. juurde ja minu meelest oli meil üks äraütlemata tore õhtu. Selliseid sõpru on ikka hädasti vaja!
Praegu on kell 1.55 ja ma istun Nortsu teel tänavapingil. See on see „kuulus“ tööstusala, kuhu ei ole veel mitte midagi ehitama hakatud. Mõni aeg tagasi karjusid läheduses oleva varjupaiga koerad üsna pikalt, kuid nüüd on nemadki väsinud. Samas häälte järgi võib arvata, et ümbruskonnas käib päris palju tööd… kallurid, rekkad ja mis kõik veel. Ja seda kõike kell kaks öösel. Õhk on mõnusalt jahe, kuid mitte väga niiske ja aeg-ajalt sõidab mõni üksik auto mööda. Ma ei tea, mida nad võiksid mõelda kell kaks öösel suvalise tee ääres läpakaga pingil istuvast inimesest aga ega ausalt öeldes see niiväga oluline ei olegi. Seda hetke siin ei saa kirjeldada.
Suveöö on jahutav kuid siiski soe. Peagi tulevad juba palju jahedamad augustiööd kuid hetkel nende lõhna õhus veel ei ole. On ainult teatud suvine kergus ja vabadus. See ei ole enam see lapsik kevadõhtu, kuid veel ei ole kohal ka küpses eas sügis…. On lihtsalt üks lõputult kerge ja mõnus suvine öö. Hakkan tasapisi kodu poole jalutama, kuna taksot võtta oleks sellise ööl ilmselge patt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar